Lembit Ulfsak 4. juuli 1947–22. märts 2017
Mul on meeles pilk, millest sain enesekindlust tükiks ajaks. Oli aasta 2006. Rahvusvahelist teatripäeva tähistati Kuressaares. Lembit Ulfsak seisis seal kusagil väikesek jääva saali tagareas. Ma olin laval just kohmanud, et näed, milline elu, tahtsin näitlejaks, aga nüüd teevad mu kriitikuks… Ja siis kohtusid me pilgud. Ta naeratas ja see oli mulle tähtis. On siiani, aga sellest me mitte kunagi omavahel ei rääkinud.
Inimene ei sure siis, kui lakkab löömast ta süda, vaid siis, kui ta unustavad need, kes teda armastasid – kuidagi nii saaks kokku võtta neid tuhandeid venekeelseid kaastundepuhanguid. Filmid tegid Lembit Ulfsaki kuulsaks. Ma tean, et talle ei meeldinud see täna nii magus sõna kuulsus, aga venelased on oma väljaütlemistes emotsionaalsemad, nad ei karda kasutada ülivõrret. Paljude ilusate sõnade seas korduvad kõige rohkem andekus ja talent. INIMLIKKUS. See, et ta oli sündinud näitlejaks.
28-aastaselt mängis Lembit Ulfsak Vene filmis Thijl Ulenspiegelit. Küllap just sealt jäi mulle meelde väljend „Klaasi tuhk koputab rinnale”. Üsna kindlasti ei osanud ja ei julgenud ma siis 20-aastasena sõnastada, mida see tähendab. Täna justkui pean. Tema auks ja ta pärast…
Panen kaks mees, kellele ta elu andis, ekraanil kõrvuti, noore Ulenspiegeli ja „Mandariinide” filmi vana targa Ivo. Ulenspiegelis inkvisitsioon põletas ta isa Klaasi elusalt. Sealt see Klaasi tuhk, mis rinnale koputas: Ela ausalt ja elusalt, ole vaba. Oli sügav nõukogude aeg ja küllap vaba filmirahvaski sellest keskaegse usuhulluse ja nõukaaegse vangla võrdlusest rääkis. Filmivaatajad tegid seda kindlasti. Tundsid ära. Lembit Ulfsak oli siis miljonitele noor mees, kes kandis ja andis lootust(e), et vabadus on võimalik. Ja peaaegu 40 aastat hiljem tegi ta „Mandariinide” filmis ürgse ja elusa targa vana mehe Ivo. Mehe, kes kurjas ja segases maailmas oli osanud inimeseks jääda. Kaks eeskuju erinevas ajas. Ma julgen mõelda, et just see Klaasi tuhk koputas ta rinnale nii, et sündis Ivo. Just selline puust ja mullast mees mere ääres.
Mikk Mikiver armastanud päris asja ära tundes koputada vastu lauda ja öelda „puu hääl”. Küllap oli Lembit Ulfsakiga kaasas Klaasi tuhk ja – puu hääl.
- aastal, kui ta oli just lõpetanud pika võtteperioodi, kus mängis Jules Verne „Kapten Granti lastes” Paganeli, püüdis seesama puu häälega Mikk ta Mustamäel kodus kinni ja nad ajasid juttu. Lembit Ulfsak ütles kaamerate ees, et oleks tahtnud saada puusepaks, et temas jalutab džässmuusika, ka arstiks oleks ta tahtnud saada… Ja mulle ootamatult ütles tollane Mikk Mikiver neid samu sõnu ja mõtteid, mida täna kõnelevad lahtise südamega inimesed, kes mäletavad: „Minu arvates on puusepp, arst, džässmuusik sinus olemas ja veel, veel võib olla paljugi muud. Kõige paremini avaldub see su näitlejatöös. See annabki sellele niisuguse tiheduse sisu. Minu väide kõlab kindlalt niimoodi, et kui sa juba sündisid, siis sündisid sa näitlejaks. Ja kui sa ei oleks näitlejaks ette nähtud, siis sa ei oleks sündinudki. Sa oleks sündinud teisel ajal, ikka näitlejaks. Ja ma mõtlen, tõepoolest – mulle tundub, et see vabadus, mis on sinusse nüüd asunud, pärast seda otsust, et sa ise saad valida, on tõepoolest teinud sind täiskasvanumaks ja ühtlasi andnud vabaduse sulle. Seda kasuta hoolega.” Mikk „Mandariine” ja Ivot ei näinud, aga küll ta oleks rõõmustanud.
Mõtlen, kuidas suured sõnad surma palge ees pole äkki enam õõnsad. Loen, just nii suurte tähtedega on see kirjutatud: „ЛЕГЕНДАРНОМУ ТИЛЮ – СИМВОЛУ СВОБОДЫ И НАРОДНОЙ МУДРОСТИ. … ВЕЧНАЯ ПАМЯТЬ.” (IGAVESEKS MÄLLU – LEGENDAARNE THIJL- VABADUSE JA RAHVA TARKUS SÜMBOL.)
Mikk Mikiverile 1986. aastal intervjuud andes oli Lembit Ulfsak 39-aastane. Seal jutus mitu korda nad kordavad, et ta on täiskasvanuks saanud, et nüüd on vastutus teine. Seal on ka selline dialoogisuts, kus Mikk ütleb: „Jules Verne oli muidugi fantast, aga vaevalt… või mine tea, äkki ta aimas, et sa sünnid kunagi, et…”. Ja Lembit (eneseirooniliseslt muiates, siis tõsiselt): „ …Mul on ka kuri kahtlus… Kuigi ma jagan neid veksleid nüüd ette, sest film ei ole veel välja tulnud ja ma olen õige õrnalt seda materjali näinud.”
Enne seda dialoogikatket rääkis Lembit Ulfsak loodusest, selle hoidmisest ja sellest, et äkki ta Paganell ja kogu see film just loodusega käitumise lolluste asjus inimesi mõistusele kutsub. Loen praegu oma seda lauset ja paneb muigama: ta ei ütle seal midagi nii otse, vaid vihjab.
„Mandariinide” filmis on Lembit Ulfsak nii otse kui ülekantud tähenduses puusepp, arst ja džässmuusika. Ja on eestlane. See mitte ainult ei kõla uhkelt. Kaader, kus ta pisikeses kuuris puusärke valmistab, või kaadrid, kus ta elutarkus surmavaenlased kui mitte teineteist armastama, siis vähemalt teineteisega arvestama sunnib.
„Mandariinide” filmis ta mängib maailma inimeste koduks. Äkki ei ole enam riikide piire ja keelebarjääre inimsüdamete vahel. Ei ole Tšetšeeniat, Gruusiat, Eestit… Venemaad, Euroopa liitu, ega Ameerikat… Korraks on meri ja mäed, on kitsas tee, mis viib koju. Viib inimesed koju.
See ei ole juhus, et Hendrik Toompere noorem tõstab teatripäeval Ugala sügaval laval oma esimest suurt lavastajapreemiat vastu võttes klaasmuna „Theodori silma” pea kohale ja ütleb südamest, et ta pühendab selle auhinna Lembit Ulfsakile. Läks mees, kes on kui puu hääl, kes koputab, ja on kohal alati, kui on õige aeg.
