Alender ja Volkonski Moskvitš

Eks ma ootasin Peeter Volkonskilt mõnda lugu Urmas Alenderi elust ja laulmisest Propelleris. Aga õnneks on Peeter Volkonski ettearvamatu.

„Esimene asi, mis mul meenub, kui öeldakse Alender… Kui ma ostsin oma esimese auto, mis oli Moskvitš 401, aastal 1984. Käisin seda inspektsioonis registreerimas. Alender elas teatavasti inspektsiooni kõrval. Sain Moskvitš 401 registreeritud ja läksin Alendri juurde, et lähme nüüd ametlikult sõitma. Vaatan, mida Alender teeb. Ta istus õmblusmasina taga. Küsisin, mida sa teed siin? Ta vastas:„Õmblen naisele pükse.” Siis ta lõpetas pükste õmblemise, kusjuures need olid lühikesed püksid, teksariidest. Siis istusime Moskvitši ja sõitsime ametlikult registreeritud autoga Tehnika tänavale minu juurde. Alender karjus sõidu ajal kogu aeg”Hurraa, hurraa! Hoidke alt!”.” Loe edasi Urmas Alender: Siinpool ja teiselpool vett →

Looduskaitse on elu ja surma küsimus – peame hoidma seda, mis meil juba on. Küsimus on ka selles, kui kõikvõimsaks elukorradajaks inimene end selles kaosesse kippuvas maailmas peab.

Ikka, kui jutuks tulevad globaalsed katastroofid, läheb mõte sinna, et mida mina teha saan katastroofide tekkimise vastu. Äsja lugesin jakuudist lavastaja Sergei Potapovi Facebooki postitust, kus räägitakse, kuidas teemantite kaevandajad on mürgitanud nende 2650 kilomeetri pikkuse Viljui jõe. Sergei ise mu teada on praegu Vietnamis lavastamas. Mina mõtlen tema jõele oma Raela küla aias. Loe edasi Unistus: me riikki võiks olla tasakaaluaed →

Mart Kivastik

Selle kõrval, mis hiljem ees ootab, on kuuskümmend tühi-tähi. Aga siiski, tuleb hakata vaikselt inventuuri tegema. On õnnestumisi, on käkke ka. Nagu elus ikka. Ainuke jama on see, et kõik on käinud nii kiiresti! Alles oli Tõnu otsapidi Linnateatri keldrisse pagendatud, oli poole kohaga puusepp ja teisega poolega kirjandusalajuhataja. Puusepp-kirjandusalajuhataja. Tõnu ütles, et talle meeldibki keldris. Hööveldad, laastud lendavad, keegi ei käi närvidele nagu „üleval“. Kes seda juttu usub? Näitleja tahaks valguse kätte nagu kõik teised putukad. Keldris läheb tuju niruks, sa muudkui hööveldad ja hööveldad. Ega Tõnu ole ainuke näitleja-ehitaja. Aga nii ei läinud. Keldris oli igasugu inimesi: rokkstaare, kosmonaute, mõni näitekirjanik ka. Too kirjutas parajasti oma esimest näidendit. Kuna ta oli olematu näitekirjanik, oli vaja leida keegi, kes siiski oleks nõus ta teoses mängima. Klassikuid polnud mõtet tülitama minna, need otsivad endasuguseid. Ta tegi nimekirja näitlejatest, kes joovad nii palju, joomine oli tollal väga moes!, et tööd ei saa. Sõelale jäi Volk ja üks teine. Volk võttis imekombel jalad alla, too teine ei võtnudki. Loe edasi Aitäh, Tõnu! →