Aitäh, Tõnu!

Mart Kivastik

Selle kõrval, mis hiljem ees ootab, on kuuskümmend tühi-tähi. Aga siiski, tuleb hakata vaikselt inventuuri tegema. On õnnestumisi, on käkke ka. Nagu elus ikka. Ainuke jama on see, et kõik on käinud nii kiiresti! Alles oli Tõnu otsapidi Linnateatri keldrisse pagendatud, oli poole kohaga puusepp ja teisega poolega kirjandusalajuhataja. Puusepp-kirjandusalajuhataja. Tõnu ütles, et talle meeldibki keldris. Hööveldad, laastud lendavad, keegi ei käi närvidele nagu „üleval“. Kes seda juttu usub? Näitleja tahaks valguse kätte nagu kõik teised putukad. Keldris läheb tuju niruks, sa muudkui hööveldad ja hööveldad. Ega Tõnu ole ainuke näitleja-ehitaja. Aga nii ei läinud. Keldris oli igasugu inimesi: rokkstaare, kosmonaute, mõni näitekirjanik ka. Too kirjutas parajasti oma esimest näidendit. Kuna ta oli olematu näitekirjanik, oli vaja leida keegi, kes siiski oleks nõus ta teoses mängima. Klassikuid polnud mõtet tülitama minna, need otsivad endasuguseid. Ta tegi nimekirja näitlejatest, kes joovad nii palju, joomine oli tollal väga moes!, et tööd ei saa. Sõelale jäi Volk ja üks teine. Volk võttis imekombel jalad alla, too teine ei võtnudki.

Just samal ajal toimus Tartus teatrifestival, millest võtsid osa ka Linnateater ja Tõnu. Milline melu oli „Pianoola“ ümber, rahvas jäi ukse taha, ahmis kunsti! Aga Tõnu seisis üksi Vanemuise kohvikus, šampuseklaas käes, ja mõtles vist enesetapule või midagi taolist. Või vähemasti oli ta moega, et tulevik on tume. Volk oli seal ja soovitas, et mine räägi Tõnuga, näed, tal ei ole midagi teha. Näitekirjanik läks Tõnu juurde, näitas talle oma esimest näidendit ja uuris, et kas Tõnu ei tahaks seal mängida. Tõnu ütles, et hea küll, kuigi näidend talle eriti ei meeldinud. Aga osa tuli ilusti välja. Ja ta ehitas tooli! Tänu keldrielule oli Tõnu omandanud hiilgava puutöömeisterlikkuse. Ta võis kõike! Ainuüksi Tõnu puuriit, näiliselt tavaline asi, näeb välja nagu teos. Sealt ei tahaks ühtegi halgu ära võtta, see on nii täiuslik. Tõnu tool koosnes ainult paarist jupist, selle sai siva kokku ja lahti võtta, sellega võis reisida ja sellel sai istuda. Tool noh! Isegi Volk kiitis, muidu ta kiidab aind ennast.

Toolistseen muutus nende etenduses eraldi numbriks ja Volk muudkui küsis, et kuidas on, Tõnu? Tõnu ütles, et mõnna. Oligi mõnna. Tunne, mõnu, Tõnu, ütles Volk. Ja siis, tänu Tõnu toolile, olid nad kõik vupsti keldrist väljas. Aitäh, Tõnu! Volk on pidevas tsüklis ehk tema keeles purukaine, juhib autot, tõlgib muistseid tekste, talle võiks ammu elutööpreemia kätte anda. Ärge oodake, kuni ta kargu nurka viskab! Näitekirjanik kirjutab. Tõnul on palju tööd ja pojad, ja nende lapsed, keda ta jubedalt hoiab, ja kõik on tal ju hästi. Kahju ainult, et ta kuuskümmend saab! Ja ta armastab oma Opelit! See on otsast otsani pappnõusid, konisid, suitsupakke, käsikirju ja muud rämpsu täis, seal ta siis elab sõites. Tõnul oli ka koer, varjupaigast tuli, nad hoidsid teineteist väga. Teda enam ei ole kahjuks. Aga me läheme ju kõik sama teed, peidame ennast ära kuhugi, nii et kätte ei saada. Ma ei oskagi midagi lohutavat öelda. Kinnitame rihmad ja katsume maandumise üle elada. Tegelikult ei tea ju keegi, mis ees ootab, järsku on moslemitel ikka õigus, et taevas alles näed, mis on elu?! Neid on siiapoole murdu teel ka. Vahepeal jõuab veel mõne tüki ära teha, mõned laulusõnad, või mõne filmigi? Ah? Film on lahe. Või kala püüda ja vormelit vaadata, igasugu asju jõuab, jõuab laduda veel seda riita.

Kui Tõnule midagi sünnipäevaks kinkida, siis selline hunnik suitsu, et ei mahuks autosse ära, siis ta ei saa enam küsida, kellel on, ta unustas omad autosse. Tegelikult, küll ta saab. Ja nüüd? Kuidas soovida Tõnule palju õnne? Õnn on ammu möödas! Aga veidi näkkab ikka! Nii et, tunne mõnu, Tõnu!

Ilmus Maalehes, pildistas Sven Arvet.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga