Rubriigiarhiiv: Määratlemata

Kunst avab võõrad elutoad ja inimesed

Voronja galerii korternäitused Tartus teenivad mitut meeli avardavat eesmärki. Galerii talvehooja lõpetasid kolm fotonäitust, mis aitasid avastada Tartu Karlovo linnaosa ja inimesi.

Kauneim linn on Eestis Tartu! Karlovo hoovid, poekesed ja kohvikud ja kõige enam ehk see, et tänavatel istutakse ja jalutatakse, see, et inimestel on aega olla ja rääkida. See on Tartu tunnus. Tallinnas ei jaksa ka kunstihuviline galeriides olevaid näitusi jälgida, kuid Tartus on korternäitus sündmus. Voronja galerii galerist Raul Oreškin ütleb, et näituste külastajate arv on 2014. aastast, kui nad hakkasid neid korraldama, 300 kuni 500. Näitusi on nüüdseks kokku olnud 16. Loe edasi Kunst avab võõrad elutoad ja inimesed

Meeste monoloogid

Äsja esietendusid RAAAMi produktsioon lavastus „Hullumeelse päevik ja Tartu uues teatris „Sümfoonia ühele. Allegro con moto”. Meenutasin meeste monolooge, mis meeles viimastest aastatest, selliseid, mis ei liigitu stand upiks, ega pelgalt estraadikavaks.

Niisiis minu peas on kümme lugu ja kümme näitlejat, kes on julgenud viimastel aastatel üksi publiku ette astuda, saage tuttavaks: Indrek Taalmaa, Hendrik Toompere, Mait Malmsten, Roman Baskin, Siim Maaten, Peeter Tammearu, Evald Aavik, Aleksander Eelmaa, Argo Aadli.

Näitleja saan suureks näitlejaks mängides.

Mul on tunne, et kõigil eelnimetatud kümnel näitlejal on mononäindend olnud uue kvaliteedi verstapost, on olnud enese otsimine näitjana ja miks mitte ka elusama inimesena. Loe edasi Meeste monoloogid

Akadeemikud barrikaadidel ja peaminister vene kirikus laulatusel

 Ma ei teagi, kumb on suurem uudis, kas see, et Moskvas teeb sõja(=kurjuse)vastaste näidenditega ilma Marius Ivaškevicius, Leedu dramaturg, kelle näidendit „Väljaheitmine” mängitakse meie Draamateatriski, või see, et meil Eestis ei jätku Henrik Kalmeteid ja seepärast tundub kõik paigal seisvat.

Tumemust kevadine kuldnokk ja küntud must muld on ilusad. Selle väljaütlemine lugu alustades tundub mulle väga tähtis. Maalehes eriti. Et meelest ei läheks. Loe edasi Akadeemikud barrikaadidel ja peaminister vene kirikus laulatusel

Lembit Ulfsak: Tagasiminek isa juurde

 Lembit Ulfsak 4. juuli 1947–22. märts 2017

Mul on meeles pilk, millest sain enesekindlust tükiks ajaks. Oli aasta 2006. Rahvusvahelist teatripäeva tähistati Kuressaares. Lembit Ulfsak seisis seal kusagil väikesek jääva saali tagareas. Ma olin laval just kohmanud, et näed, milline elu, tahtsin näitlejaks, aga nüüd teevad mu kriitikuks… Ja siis kohtusid me pilgud. Ta naeratas ja see oli mulle tähtis. On siiani, aga sellest me mitte kunagi omavahel ei rääkinud.

Inimene ei sure siis, kui lakkab löömast ta süda, vaid siis, kui ta unustavad need, kes teda armastasid – kuidagi nii saaks kokku võtta neid tuhandeid venekeelseid kaastundepuhanguid. Filmid tegid Lembit Ulfsaki kuulsaks. Ma tean, et talle ei meeldinud see täna nii magus sõna kuulsus, aga venelased on oma väljaütlemistes emotsionaalsemad, nad ei karda kasutada ülivõrret. Paljude ilusate sõnade seas korduvad kõige rohkem andekus ja talent. INIMLIKKUS. See, et ta oli sündinud näitlejaks. Loe edasi Lembit Ulfsak: Tagasiminek isa juurde