Rubriigiarhiiv: Määratlemata

Määratlemata

Akadeemikud barrikaadidel ja peaminister vene kirikus laulatusel

Lisa kommentaar

 Ma ei teagi, kumb on suurem uudis, kas see, et Moskvas teeb sõja(=kurjuse)vastaste näidenditega ilma Marius Ivaškevicius, Leedu dramaturg, kelle näidendit „Väljaheitmine” mängitakse meie Draamateatriski, või see, et meil Eestis ei jätku Henrik Kalmeteid ja seepärast tundub kõik paigal seisvat.

Tumemust kevadine kuldnokk ja küntud must muld on ilusad. Selle väljaütlemine lugu alustades tundub mulle väga tähtis. Maalehes eriti. Et meelest ei läheks. Loe edasi Akadeemikud barrikaadidel ja peaminister vene kirikus laulatusel →

Määratlemata

Lembit Ulfsak: Tagasiminek isa juurde

Lisa kommentaar

 Lembit Ulfsak 4. juuli 1947–22. märts 2017

Mul on meeles pilk, millest sain enesekindlust tükiks ajaks. Oli aasta 2006. Rahvusvahelist teatripäeva tähistati Kuressaares. Lembit Ulfsak seisis seal kusagil väikesek jääva saali tagareas. Ma olin laval just kohmanud, et näed, milline elu, tahtsin näitlejaks, aga nüüd teevad mu kriitikuks… Ja siis kohtusid me pilgud. Ta naeratas ja see oli mulle tähtis. On siiani, aga sellest me mitte kunagi omavahel ei rääkinud.

Inimene ei sure siis, kui lakkab löömast ta süda, vaid siis, kui ta unustavad need, kes teda armastasid – kuidagi nii saaks kokku võtta neid tuhandeid venekeelseid kaastundepuhanguid. Filmid tegid Lembit Ulfsaki kuulsaks. Ma tean, et talle ei meeldinud see täna nii magus sõna kuulsus, aga venelased on oma väljaütlemistes emotsionaalsemad, nad ei karda kasutada ülivõrret. Paljude ilusate sõnade seas korduvad kõige rohkem andekus ja talent. INIMLIKKUS. See, et ta oli sündinud näitlejaks. Loe edasi Lembit Ulfsak: Tagasiminek isa juurde →

Määratlemata,Monoloog

Mina olengi Regilaul

Lisa kommentaar

Ses raamatus on võimalik ka pilte pidi teksti sisse minna. Eile hoidsin teda esimest korda käes. Loodan, et ostate, loete ja ei kahetese.

Tiina Kaalepile, kirjastuse Hea lugu pealikule, olen tänulik ta jonnakuse eest.  Temata see raamat poleks ilmavalgust näinud. Maalehele ka vähemalt kaks kummardust.

Kaanepildi tegi Birgit Püve.

 

 

 

 

 

 

 

Määratlemata

Viha laastab linnad

Lisa kommentaar

Mul on viimasel ajal tunne, et psühholoogid ja psühhiaatridki on segaduses ega oska või ei julge välja öelda, mis inimestega ühiskonnas sünnib.

Mõnikord on päev tühi, ühtegi head mõtet ei leia tast. Siis kuulan raadiost teiste omi, loen ja mitte miski ei käivita. Kui proovin edasi mõelda enda poolikud mõtteid, tunduvad need lollid. Selline vaakumiseis. Ja vaid kirjutamine tavaliselt aitab. Üleskirjutamine. Loe edasi Viha laastab linnad →