Lavastaja Mikita Ilijntšik sündis 1995. aastal Valgevenes – Eesti oli siis juba neli aastat vaba riik. Selle noore mehe elu saab kokku võtta nii: põgenes vangla kartuses diktaator Lukašenka režiimi eest Moskvasse, õppis seal dramaturgiks ja lavastajaks ning põgenes diktaatori ja Ukraina sõja alustaja Putini eest Poola. Praegu teeb ta Eestis autorilavastust, antiutoopiat „Tere tulemast, Abdulahh”.

Minu jaoks täiesti ootamatult ütleb Mikita eesti keeles: „Jah, minu vanaema pärit olema Saaremaa. Neliteist, kaks… See väga raske ja must histooria.” Igatahes siis nii, et Mikita vanavanaisa ja vanavanaema koos tema tulevase vanaemaga sattusid 1942. aastal linna nimega Novogrudok, mis on ajaloo jooksul kuulunud leedulastele, poolakatele ja on nüüd Valgevene linn.

Mikita rõhutab, et selles linnas sündis Poola rahvuseepose autor Adam Mickiewicz ja viimase sõja ajal oli seal geto. Seal linnas katkeb ka Mikita vanavanavanemate lugu. Nad kaovad jäljetult ja tulevane vanaema avastab ennast lastekodust. Ja siit saab alguse Mikita lugu.

Kus sina Valgevenes elasid ja kasvasid?

Minskis. 2011. aastal, kui seal algasid Lukašenka-vastased protestid, olin 16aastane ja omal moel osalesin neis. Mind juba siis korjati tänavalt miilitsajaoskonda ja mul hoiti silm peal. Kui sind on Valgevenes kinni peetud poliitilise süüdistusega, siis muidugi ei lasta sul astuda sealsetesse kõrgkoolidesse.

Loe edasi Mikita Ilijntšik: Inimesi kasutataks riikidevaheliste konfliktide korraldamiseks →

20 aastat tagasi kirjutatudja nüüd taas Saueaugul esietendunud näidend „Meeletu” kinnitas oma ärksuses, et Jaan Tätte on elav klassik. Tema näidend on ajaproovile vastu pidanud ja mõjub kui uus.

Üsna kindlasti on tegu õnnestumisega. Lisaks sellele, millest räägitakse, kuulub õnnestumise hulka see, kus mängitakse, ja muidugi see, kuidas mängitakse.

Loe edasi Saueaugu „Meeletu” on teejuht kadunud koju →

Harri Kõrvits on 70aastane. Kui olen juba diktofoni me jutu salvestusega kinni klõpsanud, küsib ta: „Kas sina saad aru inimestest, kes ärkavad hommikul üles lihtsalt selleks, et kellelegi ära panna? Need on sellised…”

Kuidas me jutt algab? Harri Kõrvitsa küsimusega, enne kui üldse saan suu lahti teha: „Mis vaevab sinu südant?” Kohe järgneb temalt ka teine küsimus: „Kas kuu palk on tarvis välja teenida?” See paneb kokutama. Siis võtan ennast kokku.

Tead, kuidagi nii on läinud, et ma polegi elus ainult raha pärast midagi teinud. See pole põhimõttekindlus, vaid miski on nii seda juhtinud.

Siis me oleme erinevad. Mina enam ilma ei tee midagi. Aga ma olen selles mõttes nõrk inimene, et mind annab ära rääkida. (Kihistab enda üle naerda)

Mõtlen, et just vanus peaks andma põhjuse avalikult rääkimiseks – on, mida rääkida.

Seda muidugi. Eriti nüüd, kui on selline aeg elus kätte jõudnud, mis on sulle vabaduse andnud. Pensionieas saad tegeleda kõige sellega, mis meeldib. Kõik, mis ei meeldi, kõrvale visata. Meeldiv aeg on kätte jõudnud. Mina vananemist ei karda. See on auasi saada nii vanaks ja teha seda stiilselt ja huumoriga.

Loe edasi Harri Kõrvits küsib ajakirjanikult: „Mis vaevab sinu südant? →

Rein Lang on lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna cum laude ja olnud kuus aastat Eesti justiitsminister. Tema ettepanek on teha me riigis kapitaalne õigusrevisjon ja ebavajalikud seadused tühistada.

Meie ühiskonna hädades on paljus süüdi ABS. Rein Lang kasutab sellist kolmetähelist pidurit tähistavat väljendit, mis tähendab administratiiv-bürokraatlikku süsteemi. „See tuleks maa sisse tampida. Aga ükski asi demokraatias ei juhtu, kui ei teki sotsiaalset tellimust, kui inimesed ei ole seda meelt, et nii olla ei saa.” Räägime õigusfilosoofiast, seadustest ja nende kujunemise alustest.

Rein, kas õigusfilosoofia on meil ja maailmas üldse ära unustatud?

Loe edasi Rein Lang: Inimestevahelised suhted baseeruvad väärtustel, mitte mingitel tsirkulaaridel →