Rubriigiarhiiv: Dialoog

Teater ei saa olla naelaga seinale löödud

 

Sellel Ervin Õunapuu fotol on näitlejad Marta Laan ja Hendrik Toompere noorem, allpool kirjeldatud stseenis.

 

Jänedal eietendus eile Urmas Lennuki näidend “Pärast surma Jendalis”. See siin on neljapäeval Maalehes ilmud intervjuu kärbeteta variant. Nii näidend kui lavastus on seda väärt, et vaadata, kui vaja siis isegi mitu korda. 1.augustist juhib Vanemuise draamapoolt lavastaja ja kirjanik Urmas Lennuk.

 

Su eile (1.juulil) Jänedal Pulli tallis esietendunud näidendis „Pärast surma Jendalis“ on stseen kus kuulus kirjanik Herbert Wells sunnib ainsa elus oleva tegelase ses näidendis – Eestlase – külmutuskappi, et saada teada kas lamp sees kapis ukse sulgedes kustub. Eestlane lähebki.

„Pärast surma Jendalis“ on Eestlase tegelase puhul tähtis see, et tema usub, et tuli külmikus pärast ukse sulgumist kustub, aga ma ise pole selles 100% kunagi kindel. Poleks ka ilmselt siis, kui ise Eestlasena külmikusse roniksin ja selles füüsiliselt veenduksin.

Võib olla see olekski kujund? Millal me saame milleski lõpuni kindlad olla? Teater ei saa olla naelaga seinale löödud. Mida jämedama naelaga teda sinna lüüa üritatakse, seda rohkem tekitab see kahtlusi.

 

Alustad põneval ajal. Tartu Uus teater on võimsalt Eesti teatripilti tulnud ja kuigi selle juht Ivar Põllu rõhutab oma avalikes sõnavõttudes, et tema teater ei võistle Vanemuisega, nopib noor ja uus preemiaid ja tetraalide tähelepanu, Vanemuine aga muusikalide suurt publikumenu.

Aeg on aeg ja teater on teater. Kuni ta Juhan Liiva sõnu kasutades „liigub ja loob ja lehvitab“, seni on ta teater ja teda on tarvis. Olen Ivar Põlluga nõus – teatrid ei peaks konkureerima. Teatrid võiksid luua. Ja kanda väärtushinnanguid. Ja kesta…

 

Loe edasi Teater ei saa olla naelaga seinale löödud →

Näitleja Anu Lamp unistab lugeja tööst

 


 

Anu Lamp luges enda tõlgitud näidendid ühel hommikul kokku ja sai neid viiskümmend.

 

Mitme aasta jooksul see sündis, Anu?

Alates 1989. aastast.

 

Mitmest keelest?

Näidendeid olen tõlkinud prantsuse ja inglise keelest. Lisaks olen tõlkinud artikleid, ka vene keelest, ja mõned raamatud.

 

Mis raamatud need on?

Donovan Bixley „Lugupidamisega Mozart“, Patsy Rodenburgi „Näitleja kõneleb“, Charlotte Chandleri „Ingrid“ ja üks eneseabiõpik.

 

Mille järgi sa valid, mida tõlkida, kuidas sa leiad tõlgitava näidendi?

Need ei ole alati minu otsitud, neid on mulle ka pakutud. On nii ja teisiti.

 

Kuidas ikkagi see teisiti on, näiteks miks sa tõlkisid just Peter Barnesi näidendi „Jumala narride vennaskond“? Mis sind võlus?

Barnesi teemad, huumor, aforistlik stiil, idealism. See, et ta näidendil puudus õnnelik lõpp. Ta tekst oli harjumuspäratu. Nagu inglased ise Barnesi kohta ütlevad: inglise teatri tunnustamatu geenius. Millest võib ju välja lugeda, et teda inglise lavadel eriti ei mängita.

Loe edasi Näitleja Anu Lamp unistab lugeja tööst →

Artur Talvik: „Me peaks käituma nagu partisanijõuk.“

 

See on nüüd Teatrikülgede ajaloos esimene kord kui teen  pika intervjuu inimesega, kellega kunagi juba ses samas lehes pika intervjuu teinud olen. Tõsi, üpris paljud tegijad on kügedel korduvalt rääkinud ikka, aga pikka intervjuu annab teist korda esimesena just Artur Talvik. Aastad on vahel ja see annab tänastele mõtetele ja pea viis aastat tagasi öeldule lisaväärtuse ja kaalu.

Pärast selle intervjuu lugemist või enne, loe ka: „Filmiprodutsent on diletant, kes oskab kõike“, Teatrikülgede intervjuu Artur Talvikuga 2007. aasta jaanuari alguses. Leiad selle aadressil: http://www.teatritasku.ee/index.php/component/content/article/320

 

***

Riigikokku kandideerinud kinomees räägib olukorrast riigis.

„Toitvat rinda ei julgeta hammustada, sest rind võib pahaseks saada,“ ütleb me paljukiidetud kodanikuühiskonna kohta näitlejaks õppinud, kino armastav produtsent Artur Talvik. Artur teab – me ideest sündinud riigis otsustavad asju arveametnikud.

 

Meil on asjad käest ära läinud. Artur, mida sina arvad?

Mul on üks hea näide. Kunagi läksin ühte suurde firmasse, tele- ja filmitootmisfirmasse osanikuks ja juhatuse liikmeks. Vaadates seda firmat, oli selge, et eesmärk on ära unustatud. Võimu olid võtnud seal finantsjuhid ja raamatupidajad, selline seltskond, juristid ka. Saad aru! Näiteks oli ettevõttes tööl majasisene jurist, aga lisaks osteti veel juristide teenust sisse.

 

Loe edasi Artur Talvik: „Me peaks käituma nagu partisanijõuk.“ →

Õnnelik olemise talumatu kergus

Elina Reinold ja Solarise keerdtrepp.           Foto: Sven Arbet Maaleht

See lugu ilmus pisut lühemana ajalehes Maaleht.

Näitleja Elina Reinold ütleb, et lavastus “Antigone” mõjus Iraanis, Teheranis nagu “Vaikuse vallamaja” kunagi Eestis.

Loen enne Elina Reinoldiga kohtumist äsjaostetud Milan Kundera raamatu “Veidrad armastuslood” tagakaanelt, et autor leidis neid lugusid kirjutades “iroonilise kõrvalpilgu maailmale ja omaenda elule”. Näitleja Elina on 20. veebruaril 2011 toimunud teatrifestivali Fadjr lõputseremoonial tunnistatud parimaks naisnäitlejaks nimitegelase rolli eest R.A.A.A.M.-i lavastuses “Antigone”. Kirjutan raamatu tahakaanele hulga küsimusi. Elina tuleb ja tuba saab elektrisinist energiat täis. Vaatame teineteist. (Paus kannab.)

***

Näitleja Elina, must poole hapram, kolme lapse ema, võtab alustamise enda peale:

“Ma käin õppimas lavakunstikateedri magistrantuuris. Seal Ingo Normet andis meie oma kursusekaaslasele Maria Lee Liivakule, dramaturgile, võimaluse pidada meile neli loengut dramaturgiast.

Maria andis meile ülesande, et kirjutage kaks lühikest jutukest, umbes viis lauset. Üks tuli kirjutada kõige halvemas stiilis, kõige igavam ja halvem lugu. Selline, et jätaks raamatu poest ostamata, kui seda sirvides sellist lõiku loeks. Teisele lehele tuli kirjutada enda jaoks huvitavad viis lauset, heas stiilis.

Ette lugedes selgus, et need laused, mis olid kirjutatud meie arust kõige halvemas stiilis, olid huvitavamad.

Liigne pingutus teha ilmtingimata laitmatut asja halvab.

 

Loe edasi Õnnelik olemise talumatu kergus →

Mari Tarand: Aga kes seda andekust, andekuse geeni mõõdab

Väike suur naine, keelekõrvadega. Foto Siim Solman

Mari Tarand: „Näiteks ei unusta ma kunagi neid tubateatri etendusi, mis toimusid lausa minu majas, kus ma praegugi elan. Meie peal elasid Johansonid ja nende korteris mängiti Samuel Becketi näidendit „Õnnelikud päevad”. Andres Ehin ja Viiu Härm mängisid. See oli sügaval vene ajal. Meie toast toodi taburetid.

Tubateater, see sõna tuli koos Panso kooli teise lennuga, kus Kirjanike Maja saalis mängiti lavastust „Tagasi Metuusala juurde“.

Ellen Niidu ja Jaan Krossi korteris oli ka vähemalt üks Nigol Andreseni luuleõhtu, millega Juhan oli seotud. Andres Ehin peaks seda mäletama, mis aastal see oli.“

Andres Ehin: „See oli aastatel 1965–1966. Jaan Krossi toas olen ma kaks või kolm korda mänginud. Mängisime, jah, Becketit ja Ionescot. „Kiilaspäist lauljatari“. Ma arvan, et see oli siis, kui olin tööl Küsimustes ja Vastustes, mul oli palju aega. Olin suhteliselt roosa ja rahulik. Võis olla ka siis, kui olin Sirbis. Aga 1968, siis läks elu juba kuradiks kätte.“

 

 

Keelenaine Mari Tarand räägib teatrist.

 

Me kohtume keelepäeval Raplas. Mari Tarand istub Rapla raamatukogu pisikeses kabinetis tema jaoks suurevõitu töötooli, heidab käed kukla taha sõrmseongusse ja vaatab mind.

See, kuidas Mari istub ja vaatab, on üks-ühele sarnane sellega, kuidas istub luuletaja Andres Ehin – näiliselt lõdvalt, käed kuklal. Vaatamine ka on neil kahel sarnane. Mari ja Andres on tuttavad 1958. aastast, nad on ülikooli kursusekaaslased. Nad on sarnased vaimult.

 

Mari, on teil meeles oma esimene teatriskäik?

Jah, on küll. See pidi olema 1946. aastal võib-olla, ma võin aastaga eksida. Siis oli Tallinnas vineerivabriku taga üks hoone, kus tegutses… ilmselt eestiaegse teatritrupi järglane. Kuidas see oli… Noorsooteater oli selle trupi nimi arvatavasti. See tükk, mida nägin, oli „Kolm karu“. Kas võis olla, et tegu oli marionett-nukkudega. Mul on meeles, et me kiirustasime, hiljaks jäime, talveaeg oli, äkki jõuluaeg või midagi niisugust. Mäletan, et me läksime pimedas sisse.

Loe edasi Mari Tarand: Aga kes seda andekust, andekuse geeni mõõdab →

Gert Raudsep: Kõik asjad on päris, ka Nõia-Ints


Gert Raudsep Kultuuri Koja asutamisekoosolekul kinos Sõprus. Postimehe foto.

 

Teatri NO99 näitleja Gert Raudsep mängis hiljuti Viljandi Ugala teatris 101. korda etendunud Andrus Kivirähki näidendis „Helesinine vagun“. Kui rääkisime ei olnud “The Rise and Fall Estonia” veel lavale jõudnud. Aga mitte ainult sellest ei tahtnud ma rääkida…

Gert, olid Kultuuri Koja asutamisel, kas sul ei tekkinud endas vastuseisu, segadust, et kuulud teatriliitu, juhid näitlejate liitu ja nüüd luuakse uus institutsioon? Kui tekkis, siis kuidas seda endale seletasid?

Ei tekkinud mingit sisemist konflikti. Ja kas peakski. Mulle tundub, et Kultuuri Koja eesmärgid on teise rõhuasetusega kui teatriliidul ja näitlejate liidul. Loodan, et need teemad, millega ka teatriliidus ja näitlejate liidus tegeleme, saaksid ehk, kui endal jõudu väheseks jääb, Kultuuri Kojas tugevama väljundi – laiemalt ja valdkondadeülesemalt. Lobitööd, heas mõttes, on üksi väga raske teha. Ning Eesti kultuuri arengu lahtimõtestamiseks ja n-ö ühiskondliku leppe väljatöötamiseks on ju valdkondadevaheline koda parim. Kui kultuuriministeerium ei tee, kes siis ikka teeb. Ise peame tegema.

 

Loe edasi Gert Raudsep: Kõik asjad on päris, ka Nõia-Ints →