Ott Karulin, Katri Aaslav -Tepandi ja Tiit Palu.

Eesti Teatri Agentuur korraldas 29.-30. oktoobril Vanalinna
Hariduskolleegiumis kõnekoosoleku ja töötoad teemal “teater I väärtus”. Iseendast, seal sündinust ja Teatriagentuurist kõneleb selle juht, Ott Karulin.

Esimesel päeval  kõnelesid:

Nelli Jung – „Väärtused ja ühiskond“.
Anneli Saro – „Teatri potensiaalsed väärtused“.
Luule Epner – „Omadramaturgia kui väärtus ja väärtused omadramaturgias: pilk teatrikukku“.
Egge Kulbok – „Eesti kultuuripoliitika – Pätsist Palmaruni“
Jorma Sarv „ Väärtustest ja hoiakutest kultuurivaldkonna arengukavade koostamisel“
Jaak Allik – „Eesti riigi teatripoliitika; kuidas ta tekkis ja mis temast on saanud“
Ott Karulin – „Eesti riigi ootused teatritele: kust need leiab, mis need on ja miks neid vaja on“
Ingo Normet – „Teater ja põhiseadus“

Arutelud ettekannete põhjal.

Teise päeva töötoad :

Mitmekesisus kui väärtus: juhtis Kaarel Oja
Avatus kui väärtus: juhtis Joonas tartu
Identiteet kui väärtus: juhtis Tiit Palu
Areng kui väärtus: juhtis Katri Aaslav Tepandi
Inimsus kui väärtus: juhtis Andres Noormets

Ott, mida tuleks su arvates teha kohe, et kahel päeval kõneldu ei jääks sõnadeks paberil?

Kõik osalejad peaksid neid mõtteid edasi rääkima ja mitte lootma, et keegi teine, näiteks agentuur, nüüd midagi ette võtaks. Tuleb neist teemadest kõva häälega edasi rääkida ja nad pidevalt päevakorral hoida, siis tekib ka otsustajatel vajadus nendega tegeleda.

Räägi palun, milline on sinu taust, kuidas oled jõudnud selleni, et juhid Eesti Teatri Agentuuri?

Olen õppinud Tartu Ülikoolis teatriteadust, hetkel lõpetan oma doktoritööd, mis uurib riikliku rahastamissüsteemi mõju sellele, mis liiki teatrit Eestis tehakse, ja seda Rakvere Teatri näitel. Töö hõlmab ajaperioodi alates 1985. aastast ning ühendab nii minu kui noore teadlase teoreetilise mõtlemise mu enda töökogemusega – olen töötanud nii Vanalinnastuudio kui Rakvere Teatri reklaamijuhina. Loodetavasti jõuan järgmise aasta jooksul doktoritöö ära kaitsta.

Eesti Teatri Agentuur asutati 2008.aastal, miks, millised eesmärgid, tegevussuunad seati siis?

Agentuur sündis kahe asutuse – Eesti Näitemänguagentuuri ja Teatriliidu Teabekeskuse – liitmisel ning võttis üle oma eelkäijate eesmärgid: edendada eesti dramaturgiat, vahendada autoriõigusi ja teatriinfot ning koguda teatristatistikat. Lisaks oleme püüdnud kinnistada oma positsiooni valdkondliku erapooletu eksperdina, korraldades ümarlaudu ja kõnekoosolekuid nagu seda oli ka “teater | väärtus”.

On kolme aasta tegevuse jooksul suunad muutunud?

Põhitegevused jäävad ikka samaks, aga lisaettevõtmisi tuleb aina juurde. Igapäevaselt on meil tööl viis inimest, aga aasta jooksul oleme erinevate projektidega seoses lepingulistes suhetes veel paarikümne inimesega. Nii kaua, kui lisarahastust leiab – eelkõige on meie heaks partneriks Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital – tahame samal suunal jätkata. Motiiviks on just teadmine, et eesti teatrimaastikul puudub organisatsioon, mis aeg-ajalt inimesed kokku võtaks, et nad olulistel teemadel sõna võtaksid. Tahame seda lünka täita ja kes teab, ehk kunagi jõuab Eestigi nii kaugele, et poliitikud hakkavad tulevikuplaanide tegemisse eksperte kaasama – meie oleme siis selleks valmis.

Mis need asjad on, mida agentuur teatrimaastikul on ajanud?

Inimeste kokku toomine ja panemine nad olukorda, kus nad peavad oma igapäevast tegevust analüüsima. On väga palju teemasid, mis vajaksid arutamist, aga mis puhketubadest ja suitsunurkadest kaugemale ei jõua. Meie otsime need üles ja loome struktuuri, mis võimaldab seda muuta – ülejäänud on juba teatritegijate ja poliitikute endi teha.

Millised tegemised on õnnestunud, mis on läinud nii, et te pole rahul? Miks?

Enim teatakse meid näidendivõistluste järgi, mida on korraldatud 1995.aastast ja mille kaudu on jõudnud lavale Jaan Tätte, Urmas Lennuki, Jaan Unduski, Urmas Vadi ja paljude teiste tekstid. Sedasama jagatud mõtete sarja, mille kuues kohtumine oli “teater | väärtus”, pean ise õnnestumiseks, kuigi tahaks, et enam tuleksid kohale ka näitlejaid-lavastajaid, mitte vaid teoreetikud. Millegipärast ei taha kunstnikud ise oma kunsti ja seda mõjutavat süsteemi väga analüüsida, eelistades vaikselt omavahel kiruda. Mina arvan, et see pole mõttekas, sest ei anna võimalustki asju muuta ning tekitab vaid abstraktset rahulolematust. Eks me siis püüamegi kunstnikke ükshaaval ümber veenda – see võtab küll aega, aga need, kes meiega seni liitunud on, pole kahetsenud.

Millised on agentuuris tegemist ootavad plaanid lähiaastatel?

Ideid on lõputult, rohkemgi, kui ellu viia suudame. Pisut on unarusse jäänud eesti teatri tutvustamine välismaal: oleme küll välja andnud mitmekeelseid eesti teatrit ja dramaturgiat tutvustavaid raamatuid, aga süsteemset kontaktide loomise tööd võiks rohkem olla. Eks üheks põhjuseks ole ka raha – meiegi eelarvet kärbiti masu-aastatel sama palju kui teatritel ja nii on üks ametikoht raha puudusel hetkel täitmata. Aga pole hullu, küll olukord normaliseerub. Suurimaks ettevõtmiseks on hetkel unistus, et kunagi saab valmis eesti teatristatistika portaal, kus kogu oluline info olemas ning mida igaüks kasutada saaks. Sellest oleks palju kasu nii teadlastele kui teatritele ja ministeeriumi ametnikele, rääkimata ajaloo tarbeks salvestamise vajadusest.

***
Kuidas ja miks valisite Tallinna Vanalinna hariduskolleegiumis kahel päeval peetud kõnekoosoleku ja töötubade teemad, esinejad ja teemajuhid?

Töö algas juba kevadel, kui hakkasime läbi töötama viimaste aastate enimpremeeritud ja –vaadatud lavastuste kohta ilmunud kriitikat. Samuti tegime küsitluse teatripraktikute seas, kus küsisime nii hetke kultuuripoliitika kui väärtuste kohta. Saatsime välja üle 160 kirja ja saime isegi 43 vastust, mis eestlaste loidust arvestades polegi paha tulemus. Nende põhjal saigi töötubade põhiteemad – inimsus, identiteet, avatus, areng ja mitmekesisus – välja valitud. Edasine toimus juba koostöös teemajuhtidega. Meeskonda kokku pannes püüdsime kaasata võimalikult eri maailmavaatega inimesi, et kindlasti vaidluseks läheks – tundub, et õnnestus.

Milline võiks olla selliste kontsentreeritud teatristmõtlemiste tulem, peale targemaks saamise?

Mõju on kahetine. Ühelt poolt kannavad kohale tulnud inimesed, keda oli kokku pea sada, kuuldud mõtted oma tutvusringkonda edasi. Ma ei kahtlegi et lähiajal toimub neil teemadel veel mitmeid spontaanseid töötube, sest teemad on õhus. Teine mõjusuund peaks olema teravikuga Kultuuriministeeriumi ja valdkonna organisatsioonide poole, kelle võimuses on muudatusi algatada. Anname endast parima, et nii minister kui näiteks Teatriliit ja teatrijuhid töötubade tulemustega tutvuksid, aga ei arva samas, et midagi kohe muutma hakatakse – pigem on meie ülesanne kitsaskohtade olemasolule osundada, lootes, et asjaosalised kasutavad heas mõttes ära meie tehtud eeltööd ja hoiavad teemad edasi päevakajalistena.

Mulle tundus pisut imelik ja üllatavgi, et neil kahel päeval ei näinud ma kuulajate ja esinejate seas näitlejaid. On see tavaline? Kui jah, siis miks?

On jah tavaline, kahjuks. Mitmekesisuse töötoas oli see teema ka jutuks ning jõuti järeldusele, et meie teatriinimesed ei taju oma positsiooni ühiskonnas. Me oleme suurima teatrikülastatavusega riik maailmas, aga loojad ei saa aru, et sellega kaasneb ühelt poolt vastutus reageerida ühiskonnas toimuvale läbi oma kunsti ning teisalt vajadus teadvustada endale, et ollakse arvamusliidrid. Ilmselt tuleb see nõukogude pärandist, et kunstnikud eelistavad vaikset mässu ja tahavad iga hinna eest kunsti ja tegelikkuse lahus hoida. Minu arvates on see mugavus. Tuleb sõna võtta, olla ise aktiivsed, mitte loota, et keegi teine probleemid ära lahendab. Ei tea, kes küll?

Mis on su arvates põhjus, et diskussioonid ja dialoogid Eesti teatri tegemiste üle ei jõua ajalehtede esikülgedele? Ma siin ei pea silmas tuntud teatriinimeste isikliku elu ja skandaale.
Äkki ollakse rahul sellega, mis on, äkki kardetakse rääkida, äkki praktikutel ei jää töö kõrvalt mõtlemiseks ja väljaütlemiseks aega, äkki ajakirjanikud ei küsi… ?

Reklaamijuhina töötades sain selgeks, et aja- ja rahapuudus pole kunagi põhjused, vaid ettekäänded. Kui väga tahta, saab alati ümber planeerida või odavamaid viise leida. Vabariigi taastamisel kaotasid teatrid oma tõe rääkimise positsiooni ning ei osanud kuidagi turumajandusega kohaneda – repertuaar kommertsialiseerus ja põhivõhm läks ellujäämisele. Ajakirjandus arenes samal ajal lääne omanike valvsa pilgu all väga jõuliselt. Seega dialoogi pidamise traditsioon katkes ja nüüd on seda juba raske taastada. Aga mitte võimatu. Nagu ennegi ütlesin: kui tuntud lavastajad ja näitlejad tahaksid olla arvamusliidrid, siis oleks meil märksa vähem Nõia-Intse ja teisi temasuguseid. Ma ei usu, et ajakirjandus ei taha teatrist kirjutada, aga kuna tegemist on äriettevõtetega, läheb esikaanele teema, mis tervet ühiskonda mõjutab – teater selleks hetkel lihtsalt ei ole, kuigi võiks, nagu näitas ka NO99 suurkogu.

Samas, ma ei näinud neil kahel teatrijutu päeval ka ühegi me telekanalite reporterit, raadiotegijat… kommertskanalite suhtumisest võib aru saada, aga rahvusringhääling?  Kuidas suhtuda?

Isiklikult suhtun paratamatu muigega: ka rahvusringhääling pole kultuurivallas endale arvamusliidri positsiooni võtnud, aga pole seda otseselt ka kellelegi üle andnud. OP siiski teemat kajastab, aga seda vaadatakse muidugi vähe. Agentuuril ei ole veel piisavalt jõudu, et mõni ettevõtmine kohustuslikuna mõjuks, selleks vajame ikkagi praktikute abi, mis on aga närb tulema, nagu varemgi ütlesin.

Jaak Allik oma ettekandes ütles seadustele ja alusdokumentidele toetudes välja, et Eesti riigi kultuuriministeeriumil puudub kultuuripoliitika, rõhutusega, et selget teatripoliitikat pole. Kuidas sa seda arvamust kommenteerid, selles valguses pelegi, et Alliku räägitust võis mõista, et raha jagamisel on ministeeriumis eiratud ka kehtivaid seadusi?

Kultuuripoliitika on olemas, aga see on puhtalt näitajatepõhine – palju vaatajaid ja mitu uuslavastust aastas olla võiks. Alternatiiviks oleks strateegiline mõtlemine, kus seatakse konkreetsemad eesmärgid nagu näiteks noortele mõeldud teatri taaselustamine või näitlejatele enesetäiendamise võimaldamine ka pärast kooli. Seda on seni välditud ning kehtiv seadusandlus seda ka ei võimalda. Oma doktoritöös nimetan ma seda tsensuuriparanoikas: nõukogude aja ideoloogiline kontroll on teinud nii poliitikud kui praktikud ülitundlikuks igasuguste riiklike suuniste suhtes, mis justkui looja vabadust piiraks. See hirm on põhjendamatu ja näitab, et meil on veel pikk tee käia, et teistele Euroopa riikidele järele jõuda. Ilmselt ei hakka muutused toimuma ka enne, kui praegu juhtivatel kohtadel olev põlvkond, mis ise nõukogude võimu ajal üles kasvanud, välja vahetub nende vastu, kellel seda taaka enam pole. On oluline aru saada, et mõne teema või žanri või teatritüübi ajutine eelistamine pole mitte kunstnikuvabaduse piiramine, vaid näitab riigi tahet ja oskust kitsaskohti üles leida.

Katri Aaslav Tepandi juhitud töökojas, kus mõtlejateks olid inimesed, kes enamuses teatriõppejõud, sõnastati selline mõte: „Pärast kooli peab kunstnikul olema võimalus loominguliseks rakenduseks ja pidevaks täiendõppeks. Seda takistavad kultuuripoliitiline perspektiivitus ja rahvusromantilise paradigma vohamine.“ Kuidas sa seda seletad?

Siin on koos mitu teemat. Näiteks balletitantsijatel on mure, et kui Vanemuine võtab oma artistid tööle välismaalt, siis kelle jaoks riik neid koolitab? Samas on repertuaariteatris töötaval näitlejal pea võimatu mingiks ajaks kuhugi mujale õppima minna, sest teatrile tähendaks see suuri ümberkorraldusi – keegi peab ju tema rollidesse sisse õppima, mis tähendab, et nad ei saa mõnes muus lavastuses kaasa teha jne. Mõlema näite puhul on küsimus selles, mida väärtustatakse: kas eesti teatris peaks töötama eesti tantsija ja kas eesti näitleja peaks end välismaal toimuvaga kursis hoidma või peaksidki meie balletiartistid oleme eesti kultuuri suursaadikuteks välismaal ning eesti näitlejad hoidma üleval repertuaariteatrite süsteemi. Mõlemad vastused on võimalikud, aga riik peab need siis ka teatavaks tegema. Usutavasti peeti silmas just seda.

Mida sellisel puhul tuleks teha?

Lihtne oleks öelda, et riik peab otsustama, aga see on jällegi nõukogulik suhtumine. Demokraatlikus riigis sünnivad otsused sageli huvigruppide algatuste tulemustena. Sel põhjusel olemegi agentuuris neid kohtumisi korraldanud, et teatripraktikutel tekiks harjumus ja julgus omavahel kokku leppida, mida tahetakse. Ma pole siiski nii naiivne, et arvata, justkui võtaks riik igasugused muutmisettepanekud avali süli vastu, aga proovimata kirumine mulle ka ei istu.

Milline sinu meelest on kunstniku roll ühiskonnas täna ja milline ta võiks olla?

Täna on ta riigipalgaline kunstiteenuse pakkuja, aga peaks olema arvamusliider, eeskuju mitte ainult läbi oma kunsti, vaid ka läbi oma isiku. Võimalik, et seda on palju nõuda, aga kui me vaatleme neid äärmusi skaalana, siis mõned pügalad aastas võiks arvamusliidriks olemise suunas liikuda küll.

Kui sa proovid sõnastada kahepäevase teatrikunstist kantud  mõtete töökoja tähtsuse, siis mis oleks see peamine, mis kõlama jääb?

On vaja edasi arutada ja teha seda regulaarselt. Seeme on nüüd külvatud, loodetavasti leidub partnereid, kes tahavad meilt teatepulga üle võtta. Eks lähikuud näitavad, kui suurt saginat me tekitada suutsime, aga midagi kindlasti – ka paljude passiivseks jäämine ütleb hetkeolukorra kohta väga palju.

Kuidas sa hindad tänast Eesti teatrit, mis on puudu, mida üleliia?

Küsimus on proportsioonides: meil on liiga palju sarnast teatrit, ei juleta või taheta või saada spetsialiseeruda kindlale väljenduslaadile või teemaderingile. Kus on tegelemine oma piirkonna probleemide ja pärandiga, tahe teha koostööd teiste kunstiliikidega? Õnneks on masu toonud endaga kaasa vabatruppide kolmanda laine ja ma tõesti loodan, et nad ei lähe sama sissetallatud rada pidi: kõigepealt muretsetakse endale maja, seejärel võetakse tööle püsitrupp, et maja üleval pidada ning lõpuks ongi meil juures järjekordne repertuaariteater. See institutsionaliseerumine peab lõppema, kui me tahame, et meie teater oleks ümbritsevale reageeriv kaasa mõtleja. Aga jah, seda vaid juhul, kui me seda tahame – seegi tuleb selgeks vaielda.