Margus Mikomägi 

Kolm aastat tagasi, kui Teatrikülgede plaani pidasin, mõtlesin kohe Priit Võigemasti peale. Et Rapla poiss. Mõtlesin, et ootan ära, kui temast ei kirjutata enam, ja siis. Ootasin ja ootasin… Jäi kirjutamata kogu aeg. Teised kirjutasid. Kuidas Priit teeb bändi, kuidas Priit võtab Evelini naiseks, kuidas Priit teeb muusikali, kuidas Priit Carmen Kassiga filmi teeb, kuidas Priit tuleb Ugalast ära Linnateatrisse, kuidas Priit Evelinilt lapse saab, kuidas Priit autoga sõidab… Evelin Pang hiilgas “Õnne 13” ja Priit trallitas Buratinot televiisoris. Mina ootasin.

Loe edasi Evelin Pang ja Priit Võigemast, armastusega, armastusest ainult →

Margus Mikomägi 

Miskipärast on mul pärast kohtumist Kalju Komissaroviga tunne, et vaatamata tema valmisolekule vastata, vaatamata väga atraktiivsele mõtlemisele, vaatamata uhkele lugude ja kogemuste pagasile, vaatamata teatraalsele mõtete ettekandmisele – kähisevast sosinast selgete karjeteni, jätab lavastaja ja teatriõpetaja midagi väga tähtsat, mida teab, ütlemata.

Äkki see ongi see saladus ja tarkus, mida igaühel meist ise avastada tuleb teatris ja inimestes selleks, et arusaamine põhjalikum ja isiklikum oleks. Ma nimetaksin seda, mida te nüüd lugema hakkate, Komissarovi puudutuseks.

Loe edasi Kalju Komissarov rõhutab näitlejaks ja inimeseks olemise omaduste reas taluvust →