Sellel pildil pole jänesed, on hoopis Maarja Magdaleenas vabal pidamisel elavad Rainer Kerge ema ja isa küülikud.

 

Selle loo kirjutas Õhtulehe ajakirjanik ja sõber Rainer Kerge 2010.aasta juunis. Miskipärast jäi ta siis Taskusse riputamata.

 

Head tuttavat või koguni sõpra portreteerides on lihtne libastuda lameda järelehüüde piinlikule teele.

Õnneks on Margus Mikomägi vägagi elus, nii et järelehüüdest – ptui-ptui-ptui! – ei saa juttugi olla.

Aga lugu on ju vaja, sest leksikonide (vaadake kõrvale) juures on viisakas tutvustada ka sõnaseletajat.

Pakkusin kohe välja, et alustan meenutusega ajast, mil olin Õhtulehe arvamustoimetaja ja Mikomägi püsiautor. Esimeseks lauseks lubasin: „Vahepeal läks Mikomägi lolliks – kui ma palusin tal endast Õhtulehe arvamuskülje tarbeks uus foto saata, vaatas lähetatud pildilt vastu karvane vanamees, kel oli kaelas suurte puumummudega kee ja kes mudis meela muigega kassipoega. „Lõplikult segi joonud,“ mõtlesin ma.“

„Kaabu oli kah peas,“ kirjutas Mikomägi vastu.

„Muide, ma siis ei joonud enam,“ kirjutas Mikomägi veel.

„Ja kass, keda ma meela näoga mudisin, on mu oma kass tänaseni, Päike nimeks,“ kirjutas Mikomägi lõpetuseks.

Uurisin messindžeri-vestluste ajalookaustast, mida ta veel on kirjutanud ja lugeda saatnud. Arvutiaknast paistvast argivestlusest vaatab vastu siis siuke mees.

 

 

 

Mikomägi muusikast: „Lähen taas laulikuks. Kell pool kaheksa üks esinemine. Vist ongi nii, et hakkan elus seda oma esineja poolt lihvima. Kui palju ma siis ikka sitem muusik olen kui need, kes ennast vaid sellega elatavadki?“

Keskendumisest igapäevatöös: „Ma ei saa teha närvilisena Kaplinskist lugu ja tunda rõõmu täna-homme trükikojast tulevast raamatust. Pigistan lolluste suhtes silma kinni, ja mida mu väljaütlemised muudaks?“

Ammusest elust: „Oli veel rubla aeg. Dolomiidiga tegelev aktsiaselts oli odavalt ostnud kaks vagunitäit Gruusia veini. Et seda kusagil laos hoida oleks kallis olnud, paigutati laadung ühte tühja korterisse. /…/ Vedelesin veini puupüsti täis toas ja heietasin mõtet, et see ongi paradiis. Ette rutates pean tunnistama, et kui nädal oli möödas ja ring hakkas täis saama, lamasin samas toas ja mõtlesin, et olen põrgus.“

Kodusolemisest: „Käisin seenel – turul, ostsin kukeseeni ja teen endale seenenäksi. Muidu jorutan.“

Raplakatest: „Kohtasin kogemata Vaiko Eplikku, kes just proovi läks. Eplik alati üllatab. Rääkis muusikust Moondog. Oli legendaarne pime tänavamuusik, poeet, kosmoloog ja helilooja, kandis enda tehtud riideid, leiutas uusi muusikainstrumente ning tegi väga omapärast muusikat. Eplik ütles, et vaimustav ja et ma kuulaku. Pildi järgi pidi mees minu moodi olema. On, natuke, ja nagu ikka – Eplik sitta ei soovita.“

Sõjast: „Tead sa midagi militaarpsühholoogidest: mis nad teevad, milline on nende teadustegevus? Kas nende eesmärk on sõdu vältida, ära hoida? Kuidas nad põhjendavad sõdu tänases maailmas? Kes neilt nõu küsivad, kas peaminister, kaitseminister, president küsivad, kui saadavad uue kontingendi Afgaani?“

Telemehe saatusest: „Tõnis Kask on pärast seda, kui ta enam „Õnnet“ ei tee, kuidagi väga ära unustatud. Varem lakuti perset tal, nüüd öeldakse „kommunist“ ja hoitakse kõrvale, tegelikult on väga härra olnud kogu elu.“

Tegemistest: „Ma pean esmaspäevaks Maalehte tegema pika loo, homme Nädalise lugejatega kohtuma, tulevaks laupäevaks Nädalisse persooniloo tegema, raamatukesse “Raplamaa – minu inimesed” pildid välja valima, esmaspäeval lubab Streimann mu „Koguja Raamatu“ käsikirja toimetama hakata, ja tegelikult on mul palgata puhkus.“

Näitlejatest: „Mu meelest peaks olema teatriliidul selline fond, et kui näitlejal jaks otsa saab, siis antakse talle aasta palgaga puhkust: tehku mis tahab, joogu surnuks, reisigu, elagu vaikselt – aga tulgu tagasi! Meil Vene ajal ja hiljemgi olid teatrite palgal sellised vanad teatriinimesed, halastusest nagu, aga need hoidsid lava taga teatrit elus, rääkisid jutte olnud ajast ja inimestest, nad ka armastasid enamasti teatrit tingimusteta. Vaat neist tahaksin tegelikult raamatu kirjutada.“

Veel ammusest elust: „32selt olin metsavaht Saaremaal, vist veel väga-väga õnnelik. Metsavaht on väärt professioon, see oli ikka rohkem raietöölise töö, pisikeste vabadustega. Elukooli ma seal sain, kolleegid olid karastunud joodikmehed, vanad targad metsamehed. Mõtlen nüüd ka ikka nende peale, kui mingeid otsuseid teen, mõtlen, et mis mulle ütleks vana Art, või Suitsu Lembit. Nad üldse ei urisenud, kui mul metsas tööl raamat kaasas oli ja ma suitsupauside ajal ei mölisenud ja kaarte ei mänginud, vaid lugesin. Kui siis väljavedaja traktori juht ka metsas ennast lugema unustas töötegemise asemel, siis oli küll metsaülemaga pahandus. Uhkeid pilte tuleb meelde, kuidas mul elu oli ja kuidas Evestus mu koera söötmas käis – kaks kilo hakkliha kaasas. Mulle õlle, raisk, unustas, aga Hamletile hakkliha mitte kunagi! Ma olen ilmselt kõige rohkem „Hamlet!“ öelnud inimene Eestis.“

Surmast: „Mees, kellega kirikutorne värvisin, poos ennast kümmekond aastat hiljem üles, see ei anna mulle rahu. Ta oli suur kristlane, tundis tänast kirikuladvikut lapsest saati… ja me nädal varem Pärnus kohtusime, mina kiirustasin, tema vist tahtis rääkida, leppisime kokku, et tuleb mulle Raplasse külla.“

Kolleegidest: „Ma olin jooksus maalt miski neli päeva, Jaan Tätte ja tema sõbrad maabusid aga minu juurde Saaremaal, Jaan teadis, kus on võtmed ja puha. Ööbisid siis seal, sõitsid Vilsandile ja tagasiteel olid taas minu kodus ööd. Ja siis ma tulin, pohmellis, äraaetud, näljas, ilmselt ilma rahata, teadmisega, et kodu on külm. Hakatuseks: oli soe, köetud; siis leidsin pliidilt söögi; suurde tuppa vaadates märkasin, et raamaturiiulis oli üks raamat valesti, ulatus välja riiulist, hakkasin seda sättima ja leidsin pool liitrit piiritust. Magamistoas padja all oli kiri, et nad on mulle tänulikud.“

Kirjutamisest: „Ma olen kõik oma näidendi-katsetused pooleli jätnud, sest teatud staadiumis hakkan mängima ja lavastama, aga tegelikult ei ole kirjutaja asi mõelda, mida ja kuidas.“

Esikapidudest: „Me käisime eile ka linnas – Nüganeni esikal, Linnateatris. Pittu ei jäänud, kuigi kutsuti, otsustasin olla põnev.”

Tänavusest jaanikust: „Tegime tuuri Läänemaale: Haapsalust läbi ja siis Matsalu lahe äärde, Õunapuude juures Puises maandusime, nagu ikka. Ervin jõi viina, mina laulsin ja vahtisin merd, palju suuri lõkkeid oli teisel kaldal ja ümber meie samuti, Puise sadama lõke oli ka võimas. Tagasi sõites vaatasime suitsusid ja hommikuvalguses lehvivaid trikoloore teede ääres.

Mahtra jaanitulel käisin kah. Siiri Sisaski ja ajaloolase Jüri Metssaluga ja oli veel üks tüdruk, kelle nime ma ei tea. Loitsisime lõkke põlema, nelja trummiga tegime, hea klapp tekkis, ja taas – see ei olnud kokku lepitud.

Nüüd sõidame oma maale Raelasse, raiusin seal lahti ühe vana allee aluse, kuivad oksad korjan lõkkesse ja panen põlema ilmselt, võtame mu isa kaasa, pakun talle Jaanipäeva viina ja laulan ka natuke selle kõige auks!“