„Kõige raskem siin ilmas on kodu kaotus, kuid see juhtub kergesti” ütleb biosemiootik Kalevi Kull, mõtestades seda, mis sünnib praegu maailmas ja Eestis.

„Saaremaa on väike maa, seal suuri kingi kanda ei saa!” ütles Kalevi Kull, kui talle telefonis improviseerisin, millest me võiksime kohtudes kõneleda. Ma olin pakkunud, et võiksime rääkida eestlaste eestlaseks olemise võimalustest tänases kiiresti muutuvas maailmas.

Kui juba kokku saime, vaatas ta mulle oma raamatutest täidetud kabinetis otsa ja küsis, kas me Mikk Sarve ärasaatmisel ka kokku saime? Vastasin, et oleksime võinud, aga ma ei käi teatud põhjustel matustel. Jätsin lisamata, et elu võib ollagi üks pikk ärasaatmine.

Lõikasin me juttu kirjutades loost välja vaikuse. Pikad mõttepausid. Ainult selleks, et mahuks.

Kuidas te meelest on, kas see, et raamatud pole enam moes, on lihtsalt sõnakõlks või ongi nii? Loe edasi Kalevi Kull: Võistlemine viib inimese eemale sellest, mis on päris ja tähtis →

Silmad ja allikas – allikasilm “Silm ja allikas ei ole sama tüvi kreeka, vaid semi keeltes – lisaks heebrea keelele ka aremea ja araabia keeles sünonüümid, väga põneva etümoloogiaga. Pool sajandit tagasi, kui ma tegelesin väga intensiivselt Uue Testamendi tekstiga, huvitasid mind kõik katsed tõlkida evangeeliumide kreekakeelsed Jeesuse sõnad arameakeelseteks, tagasi keelde, milles nad tõenäoselt algselt öeldi.

Selliseid katseid on teinud mitmed vägevad semitistid. Aga silma/allika assotseerumisele tulin ma omast peast Mt 7:3-5 puhul, mitte et seal oleks vale tõlge, aga kui võtta, et sõnal on kaks tähendust, on ka Jeesuse sõnal teine tõlgendus ka olemas – jutt on mõeldav ka allika puhastamisest palgist ja pinnust. Kirjutasin sellest väikese etüüdigi, aga see oli muidugi vaid kirjutusmasinal ning arvatavasti pole enam alles. Sõna on heebrea keeles ‘ā·yin (ülakrõnks sõna algul on väga oluline, nimelt tüvekonsonant ehk radikaal, kirjapildis paisuga vasakule poolele).” ütleb Toomas Paul

Sven Arbeti fotod. Loo lühem variant ilmus Maalehes.

Kaheksakümneaastaseks saav Toomas Paul ütleb: „Teatud asjad on tähtsad ja kallid küll – kodu ja isamaa ja emakeel –, aga niisugune perspektiiv, mis on ristiinimesel, see ei ole globaalne, vaid on palju-palju avaram. Tunned ennast universumi killuna, kellel on kummalisel kombel ka teadvus.”

Ma olin tõtt öelda üsna üllatunud, kui mulle ütlesite, et lähete ärimeeste konverentsile. Suhtlete ärimeestega?

Jah, see on niisugune sporaadiline olnud. Omal ajal oli seda rohkem, ma ei põlanud ära ei nende konverentse ega lõunalaudu. Kuna nad tundsid asja vastu huvi – tahtsid teada, mida piibel ütleb –, ei olnud mul põhjust keelduda. 2000-ndate algul kirjutasin üsna tihti ajalehele “Äripäev” kolumne. Miks nemad peaksid halvem seltskond olema kui, ütleme, tölner Matteus või tölnerite ülem Sakkeus, kelle lauas Jeesus istus.

Kristlus pühendub üldiselt palju abitute ja viletsate aitamisele. Aga kui mõelda, siis Paulus, kes oli ainus õppinud mees apostlite seas, tegi rohkem kui ülejäänud. Ja kes jäid järele, kui Jeesus risti löödi? Nikodeemus, süneedriumi – tänases mõistes „riigikogu” liige ja rikas mees Arimaatia Joosep, kes läksid Rooma okupatsioonivõimude ülema juurde ja küsisid loa „riikliku kurjategija” laiba korralikuks matmiseks. Nemad tulid varjust välja sellel ohtlikul hetkel. Mu jutu mõte on, et edukate inimeste nende hulgas võib olla igasuguseid.

Küllap tõesti on nii, et igal rahval on oma kurjategijad ja heategijad. Mida suurem rahvas, seda rohkem lolle ja seda enam ka tarkasid. Marek Strandbergilt noppisin kord mõtte, et mida rohkem inimesi on Maa peal, seda rohkem on ka mõistust. Loe edasi Toomas Paul: Ma olen külaline siin maailmas →

Õpetaja, elulugede koguja ja lavastaja Merle Karusoo saab 1. juulil 75- aastaseks.

Esimest korda fikseerisin Merle Karusoo 1974. aasta septembri alguses. Ta istus lavaka 8. lennu erialatunnis ja kirjutas üles, mida meiega tegi ning mida rääkis erialaõpetaja ja lavastaja Karin Raid. Ja siis üsna pea tuli Merle lavastus „Popi ja Huhuu”. Mängisid ta kursusekaaslased Urmas Kibuspuu, Lembit Peterson ja Kalju Orro. Seal oli lõpp ikkagi katastroof. Vanal Tuglasel ja noorel Merle Karusool.

Kuidas elab kaks aastat tagasi tormis kõvasti räsida saanud Rõugu park?

Park elab… Park elab. Igale poole käsi külge ei jõua, seega tuleb maa seest välja seninägematus rohkuses aasalilli ja muud, millega loodus tegeleb, kui inimene ei sekku.

Hukka saanud väärispuude tüved on lõpuks laudadeks ja palkideks ümber sündinud.

Neli puuvirna on küttepuudeks järkamata ja lõhkumata, kased ei jõua ära oodata.

Hakkepuitu on nii palju, et pole jõudnud pargiroosidele abiks vedada.

Oled mõelnud, öelnud ja kirjutanud et „igal inimesel on õigus oma eluloole ja mitte kellelgi pole õigust seda arvustada. Laita võib tegusid, mitte inimest”. Seleta, palun, seda mõtet? Loe edasi Merle Karusoo: Me kohtume inimestega oma püüdluste kaudu →

Mõni päev tagasi seitsmekümne-aastaseks saanud David Vseviov esitleb reedel Kirjanike majas oma uut raamatut „Elulugu: kaks esimest nädalat”.

David Vseviov räägib, kuidas ta jaoks on keel nii oluline, et ta on pigem loobunud ettepanekutest esineda esseistlike sõnavõttudega, kui need ei ole eesti või vene keeles, mida ta valdab vabalt. „Ma tahan olla nüanssides täpne. Ma ei oska inglise keeles öelda Käsmu männid, kui mul on vaja kuulaja tuua Käsmu mändide alla. Inimesi ühendavad huvid, mitte väljanägemine. Kuna need huvid on maailmas, kus keel on oluline, siis see on määrav paratamatult,” ütleb ta.

Me oleme täna ja oleme ikka olnud sõltuvuses muust maailmast?

Nii see paraku on olnud läbi ajaloo. Ega me ju inimestena ka reeglina üksi hakkama ei saa. Miks meid vahetevahel pannakse proovile läbi üksinduse? Kõige hullem vanglakaristus on üksikkamber, vähemalt nii olen ma kuulnud. Miks need inimesed, kes tagantjärele on pälvinud pühaku tiitli, on lahkunud üksindusse? Need on kangelasteod, sest need ei ole meile üldiselt omased. Me oleme karjaviisilised elukad.

Mis riik on? Inimeste kooslus, mis baseerub kas mingile ruumile, kultuurile, mingitele arusaamadele… me ei tule üksi toime ka riikidena. Omaette teema on meie paiknemine tsivilisatsioonide piiril, kus kuuludes mittekuskile tähendab mitteeksisteerimist. Loe edasi David Vseviov: präänik hävitab kultuuri sama efektiivselt nagu piits →

28. märtsil, teatripäev, kutsus 2228.29. märtsil kutsus Juhan Ulfsak suuremaid ülesse kaitsma väikesi. Ta ütleb, et on üllatunud sellest, millisesse šokki on Eesti ühiskond ja ka kultuuriavalikkus viidud. Kuivõrd vähe on protesti olukorras, kus võim kipub inimesi administratiivselt represseerima.

Mõtlesin enne Juhan Ulfsakiga kohtumist, et teen talle pikka intervjuud pakkudes ülekohut. Tähelepanu ju tuleb tema mõneminutilisest ühiskonnakriitilisest sõnavõtust. Samas on mees teinud pikki ja omanäolisi lavastusi, näinud vaeva, loonud, ja ma pole pidanud vajalikuks sellest kõnelda.
Kui sellest mõttekäigust talle räägin, vastab ta: “See on arusaadav. Kunst, mida ma teen, ta polegi … no ütleme, et “Tõde ja õigust” ma pole lavastanud.” Tõest ja õigusest XXI sajandi Eestis aga räägime küll.
Kaks minu jaoks olulist detaili iseloomustamaks päeva kui juttu ajasime, enne kui päris lugu algab. Kui pärast jutuajamist Juhan Ulfsakiga Balti jaamas trammist väljun, tuleb mulle vastu ja teretab Taavi Eelmaa, Juhani sõber ja partner. Rongis arvutit avades loen esimesena uudist, et lavastaja Kirill Serebrennikov on Moskvas koduarestist vabastatud ja ta senine piirang on vahetatud linnast ja maalt väljasõidu keeluga.

Loe edasi JUHAN ULFSAK: kuidas on võimalik humanistlike väärtuste eest seistes midagi lõhestada? →

Kaks argipäeviti äriilmas tegutsevat edukat meest on teinud midagi esmapilgul tavatut: nad on otsustanud panustada raha ja aega, et nende õpetaja mõttemaailm oleks kõigile kättesaadav. Mis neid mehi käivitab ja tegutema paneb?

Sihtasutuse Ülo Vooglaiu mõttepärand* algatajad ja kaasasutajad, Ülo Vooglaiu õpilased Ivar Veskioja (34) ja Indrek Paal (43), kes raamatu „Elanikust kodanikuks. Käsiraamat isemõtlejale” valmimisse on panustanud nii oma raha kui aega, räägivad, mis neid on käivitanud ning mis paneb ka edasi tegutsema, et Ülo mõttemaailma kättesaadavaks teha. Ivar tegeleb raamatupidamisäri ja tarkvaraarendusega, Indrek on tegev raudteevaldkonnas kaubaveo korraldamisega.

Sihtasutuse esimene pääsuke, raamat „Elanikust kodanikuks. Käsiraamat isemõtlejale” tiraažiga 2000 eksemplari müüdi eraviisiliselt ja kadus kolme nädalaga lettidelt ilma igasuguse reklaamita.

Ma tahaks teha sellise üldistuse teie tegemiste pealt, et me riigis on tekkinud materiaalselt kindlustatud inimesed, kes on ära tundnud, et nüüd on aeg ühiskonnale midagi tagasi anda?

Ivar Veskioja (I.V.): Huvitav mõte. See tuletab meelde Peterburi akadeemiku Anatoly Zimichevi mõtteid, mida väidetavalt kasutas oma valimiskampaanias Bill Clinton. Ta kirjutab, et ühiskond ja selle liikmed paiknevad neljas kategoorias. Esimene on külluse kategooria, teine on headus, tähelepanu hakatakse pöörama ka ligimestele. Siis on ilu, hakatakse esteetikat ja harmooniat taotlema. Ja neljas kategooria on tõde. Vastavalt sellele, millises kategoorias etnos on, tuleb valimiskampaania sõnumeid väljastada. Kui vaadata Eesti valimiskampaaniaid, siis sellest esimesest – küllusest – kaugemale tihtipeale ei ole jõutud. Eeldatakse, et valijate enamus on huvitatud vaid küllusest ja soovivad sadat eurot juurde. Tõe kategooria puhul on inimese emotsionaalne värving madal, teadvuse reglementeeritus kõrge ja ta töötab sihipäraselt etnose edu nimel.

Sa, Indrek, kord ütlesid seepeale, kui ma imestasin, et rikas mees teeb õpetaja tarkuse jagamiseks sihtasutuse, et mõtled oma laste peale?

Indrek Paal (I.P.) Niimoodi ongi. Mul on kolm last. Siin on kaks tõde: ma ei ole nii rikas, et osta endale jalgpalliklubi, aga lastele paremat tulevikku luua ja selleks sihtasutus asutada, seda ma saan. Loe edasi Raske on olla õnnelik, kui teised on õnnetud →