Toomas Paul: Ma olen külaline siin maailmas

Silmad ja allikas – allikasilm “Silm ja allikas ei ole sama tüvi kreeka, vaid semi keeltes – lisaks heebrea keelele ka aremea ja araabia keeles sünonüümid, väga põneva etümoloogiaga. Pool sajandit tagasi, kui ma tegelesin väga intensiivselt Uue Testamendi tekstiga, huvitasid mind kõik katsed tõlkida evangeeliumide kreekakeelsed Jeesuse sõnad arameakeelseteks, tagasi keelde, milles nad tõenäoselt algselt öeldi.

Selliseid katseid on teinud mitmed vägevad semitistid. Aga silma/allika assotseerumisele tulin ma omast peast Mt 7:3-5 puhul, mitte et seal oleks vale tõlge, aga kui võtta, et sõnal on kaks tähendust, on ka Jeesuse sõnal teine tõlgendus ka olemas – jutt on mõeldav ka allika puhastamisest palgist ja pinnust. Kirjutasin sellest väikese etüüdigi, aga see oli muidugi vaid kirjutusmasinal ning arvatavasti pole enam alles. Sõna on heebrea keeles ā·yin (ülakrõnks sõna algul on väga oluline, nimelt tüvekonsonant ehk radikaal, kirjapildis paisuga vasakule poolele).” ütleb Toomas Paul

Sven Arbeti fotod. Loo lühem variant ilmus Maalehes.

Kaheksakümneaastaseks saav Toomas Paul ütleb: „Teatud asjad on tähtsad ja kallid küll – kodu ja isamaa ja emakeel –, aga niisugune perspektiiv, mis on ristiinimesel, see ei ole globaalne, vaid on palju-palju avaram. Tunned ennast universumi killuna, kellel on kummalisel kombel ka teadvus.”

Ma olin tõtt öelda üsna üllatunud, kui mulle ütlesite, et lähete ärimeeste konverentsile. Suhtlete ärimeestega?

Jah, see on niisugune sporaadiline olnud. Omal ajal oli seda rohkem, ma ei põlanud ära ei nende konverentse ega lõunalaudu. Kuna nad tundsid asja vastu huvi – tahtsid teada, mida piibel ütleb –, ei olnud mul põhjust keelduda. 2000-ndate algul kirjutasin üsna tihti ajalehele “Äripäev” kolumne. Miks nemad peaksid halvem seltskond olema kui, ütleme, tölner Matteus või tölnerite ülem Sakkeus, kelle lauas Jeesus istus.

Kristlus pühendub üldiselt palju abitute ja viletsate aitamisele. Aga kui mõelda, siis Paulus, kes oli ainus õppinud mees apostlite seas, tegi rohkem kui ülejäänud. Ja kes jäid järele, kui Jeesus risti löödi? Nikodeemus, süneedriumi – tänases mõistes „riigikogu” liige ja rikas mees Arimaatia Joosep, kes läksid Rooma okupatsioonivõimude ülema juurde ja küsisid loa „riikliku kurjategija” laiba korralikuks matmiseks. Nemad tulid varjust välja sellel ohtlikul hetkel. Mu jutu mõte on, et edukate inimeste nende hulgas võib olla igasuguseid.

Küllap tõesti on nii, et igal rahval on oma kurjategijad ja heategijad. Mida suurem rahvas, seda rohkem lolle ja seda enam ka tarkasid. Marek Strandbergilt noppisin kord mõtte, et mida rohkem inimesi on Maa peal, seda rohkem on ka mõistust.

Jah. Täitsa võimalik, sest see on niimoodi – teatud kriitiline mass peab olema, et saaks mõni geenius sündida. Peab olema teatav kogus tavalisest üle olevaid inimesi, sest loodusteadustes ei saa geenius päris üksinda enam põhjapanevaid avastusi teha. Võib-olla luuletada saab. Aga mis puutub tehnilistesse või loodusteaduslikesse asjadesse – seal on vaja, et sul oleks baas. Tiim. Vähemalt mõned, kes taipavad, et siin on midagi! Olen Marekiga täiesti nõus.

Luuletada saab?

Jah, luuletamiseks ei ole vaja kampa. Publikuni jõudmise jaoks muidugi on kasu, olgu Siuru või Arbujate või kassetipõlvkonda kuulimisel.

Teid seob ühe geeniuse, Uku Masinguga õpetaja-õpilase ja sõprussuhe. Masing jõudis kõige muu kõrval tohutult palju luuletada. Huvitav, kas ta oma luuletusi parandas ka? Või kirjutas ja nii jäi?

Ta ütles, et selleks, et tuleks “teine nägemine”, mida alati ei saa, on vaja teatud tingimusi – ei tohi liiga väsinud olla, koht peab olema rahulik ja muud sellised asjad. Ta ütles, et normaalse mõtlemise juurde naasnuna ei tabanud ta vahel ise enam, mida oli tundnud või mõelnud, kui luuletas. Selles mõttes oli Masing väga ettevaatlik luuletust ümber tegema. Kui ma ütlen oma sõnadega: kui korraks teise maailma saad, mida sa seal kogetust tagantjärgi “parandad”. Jah, kahtlemata ta tegi ümber rubaiisid, vemmalvärsse, millega nuhtles seda maailma. Aga nende kirjutamiseks ei ole vaja teisenenud teadvust.

Teisenenud teadvus? Kas võib selle kohta öelda ka seisund?

Võib küll, need on kõik niisugused huupi öeldud sõnad, sinnakanti viitavad. Kui rääkida spetsiifilisest luuleteksti tekkimisest, siis see on küll seisund, aga ta ei ole püsiv. Ta on teatud aja ja siis kaob ära.

Uku Masingu unistus oli, et kui oleks teisi temasuguseid ja kui oleks väline asi korraldatav, oleks tal võimalik kogu aeg elada selles “teises maailmas”. See oli tema unistus. Ta rääkis ja kirjutas sellest kuuekümnendate lõpus oma noortele jüngritele, mõeldes Sri Aurobindo Ghose’ile. Kas see nimi ütleb teile midagi?

Ei.

Sri Aurobindo oli hindu, kes lõi nn integraalse jooga. Ta sünteesis väga palju läänest ja idast. Temal oli sada aastat tagasi oma usklike ring Pondicherrys, paarkümmend tuhat, kes ta juurde läksid ja elasid teistmoodi.

Uku Masing on pidanud ühe loengu Aurobindost ja sellest on üks lõik ära trükitud. Aurobindo voorus oli see, et tal polnud sellist spetsiifilist hindu panteoni ja õpetust, mille sa pead üle võtma, et tema õpetusest jagu või kasu saada. Masing unistas millestki taolisest. Tema terminiga “uuest sünteesist”.

See kõik on jäänud minu jaoks sinna noorusesse. Huvitav, mis sellest õpetusest nüüd, paar sugupõlve hiljem saanud on? Ei ole midagi kuulnud, küllap siis ikka hääbus. Kui juht, konkreetne karismaatiline juht ära kaob, siis hääbub ka liikumine.

Nii pole ainult usuliikumistega, see toimub ka kultuuris.

Jah, seda küll. Samas näiteks tundub mulle, et Uku Masingul on praegu mingi renessanss. Ta vahepeal oli palju rohkem kõrvale jäänud, aga noored poisid, terve hulk, on ta enda jaoks jälle avastanud. Võib-olla see on tunne mul, aga…

Neid Masingu uusavastamisi, jah, on.

Kuivõrd see nüüd Masingu enda vaimsusega kokku langeb, seda ei oska ütelda. Aga nii on see kõigil aegadel nendega, kes on avaramad. Me saame nende sõnadest ja seletustest ikkagi aru vaid pala haaval, vastavalt iseenda “tasemele”.

Uku Masingu suguseid inimesi sünnib vähe, arvan, et kogu maailmas. Ja ta saatus on ju kummaline, ta pole ühegi võimu ajal olnud väga soositud.

Ei ole tõesti. Kui lugeda tema kirju Liile, siis ei istu talle ei Saksamaa – ei saanukski, kui mõelda 1930-ndate poliitilisele olukorrale – ega eesti elu pärast naasmist. Meie ühine tuttav, Moskva budoloog Aleksandr Moissejevitš Pjatigorski, ta sunniti toetusavalduse pärast Sinjavskile emigreeruma, ütles mulle kord: “Ei tea, mida eesti rahvas on head teinud, et Masing juba kolmandat korda sünnib just teie sekka?”

Tänasesse päeva on teda ka raske sobitada… Olin viieaastane, kui Juri Gagarin lendas kosmosesse ja teist sai kirikuõpetaja. Kuidas nii läks?

Gagarin ei käinud kosmoses. Stratosfääri kosmoseks nimetada on alla igasugust taset. Inimene peab ikka puruloll olema, kui ta Kuu-alust maad peab kosmoseks. Olgu kui tahes abitu antiikaegne astronoomia – tollal kuulus kuu-alune ehk sublunaarne taeva osa Maa juurde. Gagarin tegi tiiru ümber Maa ning raporteeris Nikita Sergejevitšile: „Ma ei kohanud kosmoses (!) jumalat.“

Kas te juba 1961. aastal nii mõtlesite?

Ma arvan küll, et jah. Olin siis juba hakanud teoloogiat vabakuulajana õppima. Masing pidas tollal veel loenguid Usuteaduse Kõrgemas Katsekomisjonis ehk UKK-s, tema irvitas väga selle üle. Seda oli meil vahva kuulata: Gagarin käib orgaanilisest ainest, paljaste varvastega Jumalat otsimas, nagu Bidstrup teda joonistas, ja ei kohtagi, mõtle!

Aga teie saatus?

Eks inimene võib tagantjärele ütelda, et tema valis oma saatuse, aga võib-olla ikkagi väga paljud asjad lükkasid teda just nii toimima.

Mul olid teisel kursusel tehnikumis mõned neljad. Oleksin tahtnud need ära parandada. Minu soov oli minna edasi õppima TPIsse. Direktor otseselt ütles: astute komsomoli, siis otsekohe, palun väga. Ma ütlesin: ei – laske isa enne Siberist tagasi, siis kaupleme.

Mu isa sai amnestiaga tagasi. Invaliidina – kukkus tellingutega Ivdeli elektrijaama ehitamisel. Ta oli seejärel neli aastat Ridalas kirikuõpetaja, kus 12 aastat oli olnud kogudus tühi.

Viiekümnendate aastate lõpus kogu Eestis tulid mehed Siberist tagasi. Paljud nendest ei saanud õiget tööd, paljud ei tahtnudki selle riigi heaks töötada. Terve hulk kirikuid oli, kus juhatuse esimeheks sai kunagine tubli talumees, kes võttis nüüd ja hakkas kirikut remontima. Pani oma energia niisugusesse töösse. See oli aeg, kus leeriskäimisi ja ristimisi oli rohkem kui eesti ajal. Käidi tagantjärele, mitte aastakäigu kaupa. Sellele tuli järsk lõpp, kui Hruštšov 1958. aastal, kui ma ei eksi, andis välja usuvastased teesid. Võeti käiku majanduslikud ja administratiivsed vahendid. Igas ajalehes, ka rajoonilehtedes oli igal kuul usuvastane lehekülg, kus lisaks usu kahjulikkuse ja totruse paljastamisele olid pidavalt kohalikud uudised – nimepidi kirjutati, näiteks, et need ja need “tabati laulatuselt” ja visati EPAst välja. Näidispoomised mõjusid.

Imelik aeg, kultuuris räägitakse kuldsetest kuuekümnendatest.

Kultuuris olidki. Subkultuurid õilmitsesid. Biitlid ja hipiliikumine ja üliõpilasmalevad ja ägedad võsaleeri laagrid, see kõik oli olemas. Kõik muu oli lubatud kuni 1968. aasta Praha sügiseni. Kuid kirik oli tõeliselt pigistuse all – ja see mõjus seda enam, et väljaspool kirikut tohtis nii mõndagi. Minu esimesed leerilapsed, neid oli neli, olid Ridalas 1967. aastal.

Te läksite Ridala õpetajaks 1960. aastal, seega seitse aastat ei julgetud tulla?

Isal olid sapikivid, 46aastase mehena tal sapipõis lõhkes. Kirik oli enam-vähem ära remonditud. Oli selge, et sinna kedagi saata tema järele ei ole. Ja ega mina ei teadnud, et edasi tuleb selline tühi koht. Hüppasin tundmatus kohas vette, ja alles siis selgus, et – vett ei olegi.

Ma ju plaanisin TPIsse minekut, õhtusesse osakonda. Olin naise võtnud. Töötasin vaneminsenerina Tööstusprojektis, töö huvitas mind. See oli vaatamata kõigele väga demokraatlik asutus. Kuidas mõistus võttis, selle järgi said ametikoha. Algasin tehnikust, paari aasta ärast olin vaneminsener. Kui diplomit ei olnud, siis oli palk 10% väiksem.

Kui isa suri, olin teelahkmel. Mida ma oleksin võitnud, kui oleksin saanud elektriinseneri diplomi? Kui praegu tagasi vaatan, olen tänulik, et otsustasin, suurest tarkusest või rumalusest, jätta senine elu ja uuele teele asuda. Läksin koos oma nooriku Agne-Dorotheaga Ridalasse.

Gagarin oli naljanumber, aga aeg oli selline, et kui lapsed läksid kooli – see oli juba Saaremaal – käis klassijuhataja kodus abikaasat töötlemas, et ärge võtke lapsi kirikusse, te lõhestate ju nende hinge.

Olete te oma usus kahelnud ka?

Seda peab täpsustama, mida te mõtlete?

Usus Jumalasse?

Ei, usus Jumalasse küll ei ole. Jumal on minu jaoks nii päevselge, et ma ei saa kahelda. Samamoodi, nagu ei saa kahelda, kui tead, et Maa ikkagi käib ümber päikese, olgu pealegi, et ta silma nähes tõuseb ja loojub. Minu jaoks on Jumal nagu aksioom matemaatikas.

Te saate aru nendest, kes kahtlevad?

Ma saan neist aru. Minu kahtlus on olnud pigemini selles, kas Jumal armuline on? See on klassikaline luterluse ja kristluse küsimus: mispärast peaks Jumal minusugusest armetust olendist hoolima, kes see “mina” olen?

Ma istun maal omaehitatud kiviaial ja ikka olen mõelnud, et miks Jumal peaks mind nägema? Kiviaed ja puud on palju vägevamad.

Just, siis te mõistate minu kõhklemist. See on küsimus: miks peaks Tähtedeloojal huvi olema minu vastu, olen ma siis patusem või vagam? Selles olen ma küll kahelnud.

Kust te siis kindlust saate? Te elukutse on teilt nõudnud vähemalt igal pühapäeval teistele kindlust pakkuda?

Siin on aidanud väga niinimetatud dialektiline teoloogia. Sellised mehed nagu Blaise Pascal, Sören Kierkegaard, Paul Tillich, Rudolf Bultmann. Lugesin just Bultmanni paksu esseede raamatu „Eksistents ja evangeelium” läbi. Valle Sten Maiste tellis arvustuse. Bultmann, mis nüüd välja on antud – ma ikka pean vist otse ütlema –, on liiga põhjalik. Kardan, et see, kes hakkab algusest peale lugema, see jätab pooleli.

Mis tähendab „liiga põhjalik”?

Liiga spetsiifiline. Ta vajab palju eelteadmisi, ja kui on tegemist sajand tagasi ilmunud raamatutele kirjutatud retsensioonidega, siis – pean tunnistama – ei saa ka mina teoloogina kõigest detailidest päris täpselt aru, mille üle polemiseeritakse. Aga raamatus on ka palju selliseid esseesid, mis peaksid olema üldarusaadavad.

Aga minu vastus teie küsimusele, kust ma kindlust saan, on Tillichi sõnadega: „Jumal mõistab kahtleja õigeks.” Luterliku õpetuse järgi, mis on ka Pauluse õpetus, Jumal mõistab patuse õigeks. Mitte variserid ei ole õigel teel, kuigi nad olid tegelikult palju vagamad ja moraalsemad teistest, vaid Jumal mõistab õigeks selle, kes on alles patus. See ongi see ristiusus mõistetamatus ja nõuab enda Jumala kätte usaldamist. Pildiga: kui on vaja kuristik ületada, siis ei saa seda teha kolmikhüppega. Pead riskima, et ei kuku kuristikku, vaid jõuad teisele poole. Isegi nii, et Jumal võib mõista õigeks intensiivse ateisti, kes kahtleb. Sisulise eitamise ja tõepoolest ausa kahtlemise vahel on suur vahe. Jumal ei jäta viimselt sind meeleheites kahtlema, aga paljust peab julgema lahti lasta. Koorem seljas ei tule hüppest midagi välja.

Kas on nii, et olete elanud pika elu, teadus üha avastab uusi asju ja teie usk on ainult süvenenud?

Jah.

Palun seletage seda.

Praegu on usklik olla kergem kui 19. sajandil, mil valitses positivism. 4. sajandil sõnastatud usutunnistuses öeldakse: “Meie usume …. taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse”. 21. sajandil saab seda vaid kinnitada. Teadus on teinud kindlaks, et 96 protsenti kogu universumist koosneb tumeainest ja tumeenergiast, mida ükski silm ega aparaat ei ole näinud. Teadlased, ja nende järel tavalised inimesed, peavad uskuma, sest valemid nõuavad. Ilma selle tumeda kraamita oleks kogu kosmos olematu.

Kirikuõpetaja nõukogude ajal oli kurioosum. Mul oli passi kirjutatud „sotsialnoje položenie – služitel kulta”. Kujutage ette – oli töölised ja teenistujad ja kolhoosnikud, ja siis veel selline elukas ka.

…ja kultuse teener.

Jah, passis kahes keeles kirjas. Venemaal see tähendas puhuti parajat tüli. Kui näitasid passi, vaadati sind nagu aidsihaiget. Nakkusohtlik! Asjaosalise jaoks aga oli nii, kuidas sa seda markeeringut ise võtad, kas häbened või oled uhke – tunned, et sind on matrikuleeritud aadliseisusesse. Kõigekõrgema Jumala teener! Kui seda niimoodi ise näe ja niimoodi ka käitud, siis äratas see mõneski nõukogude inimeses respekti.

Mul oli näiteks teaduste akadeemia raamatukogus lugejapilet, kus oli ametikoha real kirjutatud “direktori korraldusel”. Tavakodanikke sinna lugejaks ei võetud. Ometi Feliks Kauba laskis anda mulle lugejapileti. Tegi personaalse erandi. Nii ma sain lisaks teoste siinsete laenutamisele tellida Nõukogude Liidu raamatukogudest, millisest tahes, võõrkeelset usulist kirjandust, mis siin olnuks erifondis. Ma võisin tellida ja siis Valjalga koju kaasa võtta kuuks ajaks.

See tähendab, et ma võin ka praegu käia, nagu meil jutt täna algas, rahameeste hulgas, ja ma ei pea nende hulka kuuluma. Olen külaline siin maailmas. See on see, mis laseb tõrjutuse muuta positiivseks.

See peab ikka olema mingi psüühiline…

…häire!

Mõtlesin küll teisiti. Ma ikka kadestan inimesi, kes on suutelised olema positiivsed ka kõige suuremates kannatustes.

Sellest hälbelisusest on kirjutanud psühholoog William James. Oma raamatus „Usulise kogemuse mitmekesisus. Uurimus inimloomusest” ta analüüsib väga-väga erinevaid uskujate tüüpe. Tema meelest ka filosoofid jagunevad temperamendi järgi karmi- ja õrnameelseteks, aga suurte usuinimeste hulgas on tõesti “normaalsest” hälbivaid. Usk ei ole igamehe asi. Igale ei avane taevas.

Huvitav, et nii omas usus kui uskmatuses kindel olles on justkui lihtsam elada?

Lihtsam on igal juhul. Kahtlemine saab olla ikkagi ajutine ja teatud hetkedel kallale tulev kiusatus. Seda pinget ei pea inimene püsivana vastu. Mõnest saab tulihingeline võitlev ateist, kes on väga õnnelik ja rahul endaga.

Minu kahtlemine ei ole selline, mis mind hommikust õhtuni saadaks, vaid lihtsalt sellest on tulnud läbi minna. Et usk oleks läbi proovitud. Eks niisugune umbrusklik oli ka jünger Toomas, kuni ta usk oli nii kindel, et võis minna Indiasse misjoneerima. Masingu meelest on mahajaana-budism tekkinud just budismi kohtumisel toomakristlusega. See on omaette põnev teema.

Mõtlen sellele üsna sageli… Kui palju te kirikuõpetajana õnnest räägite?

Piiblis ei ole meie mõistes “õnnest” üldse juttu. On hoopis “õnnis”, mis on kraad kangem. Muidugi võib ka kantslis õnnest rääkida, näiteks kuulus Ameerika äratusjutlustaja Billy Graham on kirjutanud menuki “Õnne saladus”.

Aga õnn on asi, mis võib mõnel hetkel meie osaks saada, aga mis ei ole sihiks seatuna kättesaadav. Õnnel on palju nägusid ning astmeid. Kirjutasin kunagi Tiina Jõgeda raamatule “Õnne valem” kaanele soovitussõnad.i

Klišee ilmselt, aga kui sa elus haiget ei saa, ega siis ka suurt midagi ei õpi?

Õppida saab ainult eksimisest. Kui mitte midagi ei juhtu, siis sa ei tea, miks kõik toimib. Kui autot juhtides kahtlustad, et tee on libe, siis tasub teha rooliga väikseid nõkse. Kui hakkab kiskuma, siis mõistliku kiirusega suudad teele jääda. Kui ei katseta, siis võib juhtuda, et esimeses kurvis ei ole sa enam tee peal. Selles mõttes, tagasiside saamiseks, on eksimine või eksimise võimaluste arvestamine ja ka haiget saamine vältimatu.

Positiivne tagasiside võib õhutada hoogu juurde andma, aga õppida tasakaalu säilitama saab ikkagi vaid negatiivsest tagasisidest.

Kas maailm on hull positiivsest tagasisidestamisest?

Inimese nutikus on seni kõigele osanud lahenduse leida. See jätab mulje, nagu progress saaks lõputu olla. Aga fossiilkütused – neid on ikkagi teatud kogus, ja kui see otsa saab, siis on ta otsas. Aga mis siis saab? Kaheksa miljardit saab söönuks, aga kas ka kaheksateist? Meie praegune moraal on naftatoidul. Orjapidamine kaotati siis, kui nende pidamine osutus auru- ja hiljem bensiinimootorite tulekul liiga kulukaks. Kui selgus, et orje ülal pidada oli kallim kui nad vabaks lasta. See oli nii Ameerikas neegerorjade vabastamisel kui ka meil pärisorjade vabastamisel, mis toimus samaaegselt. Mõisnikul siin ei olnud enam mõtet pidada teoorje, sest vabakslastust, kes hakkas oma talu välja ostma, sai rohkem raha.

Fossiilkütused võimaldavad demokraatlikul ühiskonnal olla salliv ja nõuda kõigile võrdseid õigusi. Peab kartma, et kui must kuld otsa saab, on ka vennaarm otsas.

Äkki siis õpime. Olen mõelnud, et kui eestlased saata linnadest maale kitsi pidama oma tarbeks ja ellujäämiseks, siis meie pisike maalapp küll võidaks.

Ilus mõte. Olen maamehena pidanud Ridalas kitsi, kui tütred olid väikesed, ja tean, et Teie jutul on jumet. Kits on väga vähenõudlik ning armas loom ja toitis pastoripere ära.

Aga kui Eestimaa oleks selline paik, kus veel midagi süüa on, ent Lätis või Venemaal enam ei ole, siis: miks nad peaksid jääma sinna ja vaatama pealt, kuidas meie joome kitsepiima ja määrime leivale kitsevõid kah veel?

Ei ole enam Hiina müüre, mis pagulasi peavad. Ameeriklaste kava ehitada tara Mehhiko piirile oleks naerukoht, kui lugu globaalseks muutunud maailmaga poleks nii tõsine. Mis saab nüüd, kui ameeriklased jätavad kurdid sinna maha tappa. Mis saab? Neil ei ole muud, kui põgeneda. Kuhu nad lähevad?…

Teid saab ainult kadestada, et juba noorena leidsite endale õpetaja, Uku Masingu.

See on nii, see on tõsi.

Aga ikkagi ma ei suuda uskuda, et teie usute piimajõgesid ja pudrumägesid paradiisis ja põlemist põrgus?

Vaevalt et seda keegi nii sõnasõnalt võtab. Need on ikkagi pildid. Ja muistsete piltide puhul tuleb püüda mõista, mis on nende taga. Pudrumägede ja piimajõgede unistamise taga on tühi kõht. Paar sajandit tagasi õhkasid eesti talumehed: mis tsaaril viga elada, tema sööb iga päev pekki ning rüüpab sularasva peale! Praegu, kui üle poole eestimaalastest on tugevalt ülekaalulised, ei paelu enam lootus lookas laudadele.

Ei ole vaja, et Jumal meile kohtuotsuse langetaks ja patused põrgusse põlema saadaks. Piiblis kirjeldatakse, et me otsustame ise, mis meist saab. Võib-olla on nii, et surres antakse meile valida. See on, mida sisaldab ka „Tiibeti surnute raamat” – julgustamist: mine valgusesse. Aga kui ma siin ei ole harjutanud oma silmi vaatama iseenesesse, nägema, milline ma olen, siis täidab mind kabuhirm ja ma põgenen – kui ometigi pääseks pakku, kui ometigi ei oleks seda neetud valgust…

Siin on sama lugu, et inimesel ei tasu ennast liiga tähtsaks pidada.

***

Vaikuses on kuulda Toomas Pauli seinakella tiksumist.

Sammhaaval astuda”

Toomas Paul

Sammhaaval astuda”, mis nüüd ilmub, on valik aastatel 2013 kuni 2019 peetud palvustest, võiks ka öelda – mõtisklusest, millele on lisatud paar hardushetke Tallinna Jaani kirikus ja üks Maalehes ilmunud essee, mis sisuliselt sobisid täiendama siinses kogumikus käsitletud teemasid. Palvuste tekste ei esitata kronoloogilises järjekorras, vaid nad on raamatu jaoks varustatud pealkirjadega ning sisult samasse suunda minevad mõtisklused koondatud kobaratesse. Viieminutilised hommikupalvused ei saa liiga põhjalikud olla. Sõnastust on kohati kohendatud trüki jaoks, ent mõttekäigud tihti teadlikult pooleli jäetud – et tuleks ise edasi otsida.

Olen sellest peale, mil Eesti Raadios hakati edastama hommikupalvusi, seega juba kolmkümmend aastat, olnud üks nendest, kes sellest võimalusest kinni haaras. Igal aastal olen pidanud viie või kuue nädala palvused. Nende tekstidest on avaldatud kaks valikut raamatutena – „Arm ja aare. 7 x 7 hommikupalvust” (2011, 2012) ning „Teispool vaikust. Mõned hommikused meditatsioonid” (2012).

i Saatesõnad olid: Milline on parima koogi retsept? Samasugune nagu õnne valem. Mõlemaid saab küpsetada erinevatest ainetest ja isesugustes vormides. Iga nädal ilmub mõni retseptiraamat ja eneseabiõpik, mis kõik leiavad tänuliku ostja.

Aga Tiina Jõgeda teos on eriline. Emotsioonide metakulinaaria! Siin tutvustatakse kümneid kokkamise koolkondi. Muhedad ja mõnusad lood maiasmokale, nagu muffinid. Möödaminnes ka infot köögi poolelt, näiteks miks Osho on nii meeletult menukas. Põnev ja õpetlik lugemine.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga