Raske on olla õnnelik, kui teised on õnnetud

Kaks argipäeviti äriilmas tegutsevat edukat meest on teinud midagi esmapilgul tavatut: nad on otsustanud panustada raha ja aega, et nende õpetaja mõttemaailm oleks kõigile kättesaadav. Mis neid mehi käivitab ja tegutema paneb?

Sihtasutuse Ülo Vooglaiu mõttepärand* algatajad ja kaasasutajad, Ülo Vooglaiu õpilased Ivar Veskioja (34) ja Indrek Paal (43), kes raamatu „Elanikust kodanikuks. Käsiraamat isemõtlejale” valmimisse on panustanud nii oma raha kui aega, räägivad, mis neid on käivitanud ning mis paneb ka edasi tegutsema, et Ülo mõttemaailma kättesaadavaks teha. Ivar tegeleb raamatupidamisäri ja tarkvaraarendusega, Indrek on tegev raudteevaldkonnas kaubaveo korraldamisega.

Sihtasutuse esimene pääsuke, raamat „Elanikust kodanikuks. Käsiraamat isemõtlejale” tiraažiga 2000 eksemplari müüdi eraviisiliselt ja kadus kolme nädalaga lettidelt ilma igasuguse reklaamita.

 

Ma tahaks teha sellise üldistuse teie tegemiste pealt, et me riigis on tekkinud materiaalselt kindlustatud inimesed, kes on ära tundnud, et nüüd on aeg ühiskonnale midagi tagasi anda?

Ivar Veskioja (I.V.): Huvitav mõte. See tuletab meelde Peterburi akadeemiku Anatoly Zimichevi mõtteid, mida väidetavalt kasutas oma valimiskampaanias Bill Clinton. Ta kirjutab, et ühiskond ja selle liikmed paiknevad neljas kategoorias. Esimene on külluse kategooria, teine on headus, tähelepanu hakatakse pöörama ka ligimestele. Siis on ilu, hakatakse esteetikat ja harmooniat taotlema. Ja neljas kategooria on tõde. Vastavalt sellele, millises kategoorias etnos on, tuleb valimiskampaania sõnumeid väljastada. Kui vaadata Eesti valimiskampaaniaid, siis sellest esimesest – küllusest – kaugemale tihtipeale ei ole jõutud. Eeldatakse, et valijate enamus on huvitatud vaid küllusest ja soovivad sadat eurot juurde. Tõe kategooria puhul on inimese emotsionaalne värving madal, teadvuse reglementeeritus kõrge ja ta töötab sihipäraselt etnose edu nimel.

Sa, Indrek, kord ütlesid seepeale, kui ma imestasin, et rikas mees teeb õpetaja tarkuse jagamiseks sihtasutuse, et mõtled oma laste peale?

Indrek Paal (I.P.) Niimoodi ongi. Mul on kolm last. Siin on kaks tõde: ma ei ole nii rikas, et osta endale jalgpalliklubi, aga lastele paremat tulevikku luua ja selleks sihtasutus asutada, seda ma saan.

Hääküll, raha rahaks, kuna mul seda pole ega tule, siis ma ilmselt seda üle rõhutan. Te panustate sellesse mõttepärandi sihtasutusse ka päris palju oma aega ja mõttetööd?

I.P: Süsteemsuse põhimõte. Mina kohtusin Ülo Vooglaiuga esimest korda 1997. aastal. Olin siis ajakirja Muumi kirjastaja. Hilisem ettevõtlus, mille arvelt mul õnnestus ka mõni kopikas teenida, on tegelikult kõik Ülo õpetuse baasil rajatud – süsteemsus, tulemuste ja tagajärgede hindamine ja eristamine, ettenägemise ja äratundmise võime. Samamoodi see teadmine, et iga juhi ülesanne on ennast ümbritseda inimestega, kes on temast targemad ehk piltlikult: luua selline meeskond, kus juhti ei ole enam vaja. Olen nende põhimõtete järgi üle 20 aasta nüüd toimetanud ja arvan, et neid teadmisi oleks vaja ka teistega jagada.

I.V: Mitme isiksusetesti kohaselt olen ma ülimalt püsimatu inimene, kes tahab kogu aeg midagi uut asutada või alustada – uus ärimudel, uus ettevõte, uus mittetulundusühing… Ülo juhtimisseminarides sain aru, et ma ei suuda nii palju konspekteerida, kui Ülo räägib. Tundsin, et teksti on vaja kõrvale. Ülol olid erinevad põhjendused, miks seda pole, miks selleni ei ole jõutud. Ja eks me siis provotseerisime õpetajat seni, kuni nüüd on raamat, isemõtleja käsiraamat ilmunud. Sihtasutuse asutamine ja esimese raamatu kirjastamine on hea näide koostööst. Üksi ei oleks suutnud. See on nagu seisva auto käima lükkamine, suure hulgaga on lihtsam. Nüüd ta liigub juba ise.

Te olete osanud ennast materiaalselt kindlustada, järelikult on teie mõtteloogika olnud orienteeritud kasumi teenimisele. Kas Ülo Vooglaiu pärandi jäädvustamise ja kirjastamise tegevusest võib tekkida ka materiaalne tulu?

I:P: Ülo räägib – ja see on ka ta uues raamatus kirjas – kolm pluss viis reeglist. Kui sa näed, et midagi on kuskil valesti, siis nokka on mõtet lahti teha üksnes kolme eelduse korraga täitmisel. Juba Vana-Roomas teati, et ainult sellisel juhul on mõistlik millestki rääkida, kui sa suudad esiteks tähele panna, mis põhjustel on asi valesti. Teiseks peab olema oskus need põhjused lühidalt ja selgelt kirja panna, et sa ise ja teisedki sellest aru saaksid. Kolmandaks peab olema julgust see välja öelda. Kui see on tehtud, siis saab tegelda viie asja muutmisega. Kõigepealt koosseis – kes midagi valesti tegid, need olgu tublid edasi kusagil mujal. Siis struktuur – inimeste ja vahendite omavaheline paiknemine. Seejärel eesmärgid – kui need olid kõlvatud, tuleb neid muuta. Siis tegutsemise printsiibid tulevikuks – näiteks kui oli lubatud valetada, lõhkuda ja seda kõike varjata, siis tuleb printsiipe muuta. Ja viiendaks kriteeriumid minevikus toimunu hindamiseks. Kui näiteks hinnati tegevusi (käisin, osalesin, kohtusin, kirjutasin,…), mitte saavutatud tulemusi, siis tuleb ka seda muuta…

Ühiskonnas ongi nii, et mõnes tegevusvaldkonnas on täna kujunenud normiks, et professionaalsust pole vaja. Kompetentsust pole ammugi vaja nagu ka konkreetses valdkonnas haritust või kogemust. Ja otsuste kvaliteedile mingit tähelepanu ei pöörata. See kõik on võimalik tänu sellele, et inimestel, kes on saavutanud mingil põhjusel otsustamist võimaldava ametikoha, puudub isiklik vastutus.

Ma huviga jälgin, kuhu sa oma arutluskäiguga jõuad?

I:P: Selline süsteem viis hukule Nõukogude liidu. Otsuste kvaliteet oli madal. Tootlikkus oli NSV Liidus kolm korda madalam kui arenenud riikides. See aga andis võimaluse Eestile üheksakümnendate alguses. Eesti sai iseseisvaks tänu süsteemse mõtlemise koolkonnale, aastas ligi 600-le Kvalifikatsiooni Instituudi õppe läbinud tippjuhile paarikümne aasta vältel. Nende kõrval muutusid parteifunktsionäärid naeruväärseteks. Tänu üksteise tundmisele ja süsteemse mõtlemise oskusele tekkis IME idee. Kui iseseisvus saavutati, lasti kvalifikatsiooni hoidmise ja tõstmise süsteemid kokku kukkuda. Nüüdseks on võimult kõrvale mängitud kõik need, kes iseseisvuse saavutamisele kaasa aitasid. Ja järeltulijad neile on kompetentsed suuresti vaid näimises ja propagandas. ENSV-s läks süsteemse ettevalmistuse ja otsuste kvaliteedi olulisusest aru saamiseks aega ligi 30 aastat – umbes sama kaua on ka Eesti taasiseseisev olnud.

Nüüd lõpuks ka su küsimuse juurde, et kas me Ülo õpetust saame kuidagi raha teenimiseks kasutada. Edukas saad sa olla vaid siis, kui lood enda ümber edu saavutamiseks eeldusi. Kui sa suudad garanteerida seda, et teised sinu ümber on õnnelikumad ja edukamad, siis saad ise ka õnnelikuks ja edukaks. Eraldi teema on, et ainelisest rikkusest palju olulisem on vaimne rikkus.

Väga ilus ja Ülo vääriline mõttearendus. Tema juures on mulle alati meeldinud see, kuidas teda kuulates tahad vahele segada ja oma küsimust meelde tuletada. Temal aga on see, nagu tihti selgub, paremini meeles kui küsijal.

I.V: Lihtsamini vastates on sihtasutus loodud oma põhikirjaliste eesmärkide täitmiseks ja meie sealt kasu ei saa. See on ühiskonnale kasulik töö ja muutus, mis sealt tuleb, on ikkagi seotud sellega, et keskkond meie ümber võiks muutuda meie jaoks ka soodsamaks. Raske on olla õnnelik, kui su ümber on õnnetud inimesed. Hulk muresid on Eestis lahendamata, tahaks ju, et meid ümbritseksid meeldivad, endaga hästi hakkama saavad abivalmis kodanikud. Ega ma ei usu, et selle raamatu ilmumisega miljon inimest muudab oma käitumist päevapealt. Aga väikesed muutused algavad ikkagi sellest, kuidas me ise suhtume üksteisesse, kuidas me oma võrgustikus suhtume elusse enda ümber. Ema Teresa sõnade kohaselt, alustame kodust, siis naabrid ja seejärel liigume edasi maailma. Mõtteviisi jagamine on juba muutus. Õnnelikkuse edasikandumist on ju uuritud, et kui näiteks suhtlusvõrgustikus on üks õnnelik inimene, siis ka järgmise astme kontaktid, inimesed, kes temaga kokku puutuvad, on õnnelikumad. Õnnelikkus liigub sel viisil edasi mitu tasandit. Samamoodi, kui mõelda Ülo raamatus pakutud süsteemsele, inimesekesksele mõtlemisele – kui meie oma laias sotsiaalses võrgustikus juba algatame mõtlemise muutusi, siis hakkab levima ka see süsteemne mõtteviis. See muidugi võtab aega ja Ülo isemõtleja käsiraamat on ainult vahend, mis aitab sellele kaasa.

Kui Ülo raamat oli just trükikojast välja tulemas, ilmus sotsiaalmeediasse video, kus Ülo Vooglaid ütles, et valib EKRE. Kas see ehmatas?

I.P: See ajastus… ütleme jah, oli huvitav. Aga raamat on poliitikaülene ja pole ühegi erakonnaga seotud. Mis seal salata – Eestis valisid EKREt paljud inimesed mitte sellepärast, et EKRE neile tohutult meeldib, vaid sellepärast, et kõik teised parteid on mingil viisil vastuvõetamatuks muutunud. Inimväärse elukeskkonna kujundamine, mitte võim, peaks olema iga partei ülim eesmärk. EKRE pole Eestis veel võimul olnud, loodetavasti on nii nende kui ka teiste parteide esindajatele kui ka valijatele raamatu mõttemudelitest abi, et elu elamisväärsena hoida.

I.V: Ega Ülo seda oma pöördumist meiega ei arutanud. Kui tahta olla poliitikaülene ja kutsuda esile mõtlemise muutumist kõikide erakondade inimestes, siis see on muidugi alati lihtsam, kui sul endal ei ole ühtegi erakondlikku silti küljes. Ülo armastab rääkida koostööst ja konkurentsist – koostöö viib edasi, konkurents lõhub. Kui koostööd siltide pärast ei taheta teha, teeb see mõtete päralejõudmise keerulisemaks.

Ma, jah, ka olen arvanud, et Ülo Vooglaid on ehk viimane humanist kogu maailmas. See raamat küll on ennekõike humanistliku maailmavaate õpetus. Seal ei vastanduta, see raamat juhatab teed.

I.P: Selline vastandamine, kus rikkad ja vaesed, hakkas pihta sada aastat tagasi ja see päädis ühiskonnaga, mille tagajärgi me siiamaani lapime. See pole midagi uut. Ülo raamat näitab neid põhjuseid, miks sellised vastuolud võivad tekkida sellisel moel, sellise süsteemsuse astega. Käsitlust, kus kõik need ühiskonnas ettetulevad olud, olukorrad ja situatsioonid koos käsitletud on, ei ole ühtede kaante vahel varem olnud. Ühiskonnaseadused nagu ka loodusseadused on objektiivsed. Näiteks päikesetõus idast ei sõltu üldse sellest, kas see mõnele suurele ülemusele meeldib. Mõistlik on ühiskonnaseadusi tunda ja oma käitumises arvestada samuti kui ka loodusseadusi.

I.V: Ken Wilber on „Kõiksuse lühiloos“ kirjutanud, et materiaalsest lõhest veel halvem ja varjatum on kultuurilõhe. Kultuurilõhe selles mõttes, et on hulk inimesi, kes ei mõista enda ümber toimuvat ja ei suuda ka suhestuda ülejäänud ühiskonnaga. Minu arvates nii ongi, et varandusliku lõhe kõrval on palju ohtlikum kultuurilõhe. Ühiskond lõheneb kaheks, on inimesed, kes saavad hakkama väljakujunenud keskkonnas, saavad sellest aru ja suudavad seal edukalt toimida, teenides siis vastavalt enda seatud eesmärkidele rohkem või vähem raha. Ja on pettunud inimesed, kes ei saa aru, mis sünnib, ei suuda orienteeruda uues kujunenud keskkonnas. Ühiskonna jaoks on selline kultuurilõhe ohtlik. Ohtlikum kui vahed pangakontodel.

 

Jah, looduses ja ühiskonnas ei ole midagi, mis oleks vähetähtis. Kuidas ikkagi sõnastada Ülo raamatu olulisus?

I.P: Raamatu tagakaanel on kirjas, et ei tohi mitte ühtegi elementi väheoluliseks pidada, vaid hallata on vaja kogu süsteemi tervikuna. Edu tagab kõikide oluliste elementide koos käsitlemine. Ebaeduks piisab kasvõi üks element tähelepanuta jätta – kogu süsteem variseb seeläbi. Kui vaadata erinevate parteide programme, siis seda seal ei ole. Mõni ütleb, et me tegeleme ainult majandusega. Aga majandusega tegelemine ei anna mitte mingit lootust tulevikus majanduses edu saavutada. Majandus sõltub paljudest ühiskondlikest protsessidest, kõikidest protsessidest. Millegi muutmiseks ühiskonnas tuleb üles leida selle põhjuste süsteem (see vajab kompetentsust) ning iga põhjust eraldi muutes saab loota soovitud seisundile tulevikus. Fragmendiga tegeledes on enamik süsteemi elemente tähelepanu alt väljas.

I.V: Poliitikud, kes räägivad seda juttu, et majandusega tegeldes paraneb kõik… Tegelikult on see jutt järellainetus 1970.–1980. aastate USAst. Parempoolsete ülirikaste rahastatud mõttekojad leidsid võimaluse, kuidas muuta avalikku arvamust rikastele soodsas suunas, samal ajal vaesemate elu kehvemaks muutes ja rikaste makse langetades. Jutt siis sellest, et kui majandusel läheb hästi, siis see hea hakkab voolama alla kõikidele ühiskonnakihtidele. See on kahjuks ka Eestis täna levinud loosung.

Kas Eesti selles hullumeeses maailmas saaks omamoodi hakkama?

I.P: Saaks, selle eelduseks on vabadus ja kord. Eelkõige tuleb pihta hakata sellest, et kord peab olema enda peas. Väljaöeldud sõnades ka. Selleks, et inimesed suudaksid ise mõelda ja saaksid üksteisest aru. Kuni seda eeldust ei ole või see on sihilikult sassi aetud, omamoodi hakkamasaamine ei õnnestu. Sellise sassiajamise ekstreemseteks tagajärgedeks on õpitud abitus (kõiksugu „abist“ sõltumine) ja iseseisvuse mahamängimine.

Ülo raamat on nagu sotsiaalmeditsiini õpik. Kõik, kes tahavad ühiskondlikes protsessides mingil viisil orienteeruda või siis … iga haiguse ravi algab diagnoosi panemisest. Kui ravida väga intensiivselt, aga vale haigust, siis tervenemist pole loota. Raamat „Elanikust Kodanikuks” ongi ühiskonnas levinud haiguste diagnoosimise vahend, et tähele panna, ära tunda ja õige ravi määrata.

I.V: Ülo armastab öelda, et keskmist ei ole. Vajaduste mõistmine ja selle järgi otsuste tegemine nõuab suurt julgust, tarkust ja uuringuid, mitte lähtumist suunistest, mis tulevad väljastpoolt Eestit. Igasugune iseseisvus eeldab tarkust ja julgust.

*Sihtasutuse eesmärgiks on koguda, säilitada, uurida, avaldada ja levitada emeriitprofessor Ülo Vooglaiu loomingut. Sihtasutus võib toetada teadlasi, üliõpilasi ja praktikuid, kes tegutsevad samades valdkondades ja uurimissuundades.

Süsteemne mõte on kallis vara

Margus Mikomägi

Hetkel käib sihtasutuse eestvõttel ka Ülo Vooglaiu „Elanikust Kodanikuks” tõlkimine (samaaegselt ka toimetmine koos autoriga) vene keelde. Venekeelne raamat «Напутствие Гражданину» peaks ilmuma maikuu teises pooles. See tehakse Eestis levitamiseks. Kui mõne teise kultuuri esindaja, saades kätte Ülo venekeelse raamatu, avaldab soovi, et see võiks ka nende kultuuriruumis ilmuda, siis loomulikult müüb sihtasutus talle litsentsi kirjastamiseks.

Indrek Paal valmistab koos venekeelse raamatu tõlke toimetamisega ennast ette läbi viima seminare raamatuga tutvunud huvilistele. Sest õppida saab tekste, targemaks saab õpitut teistega arutades, mõtestades ja igapäevaeluga sidudes. Tema sõnul saab Rocca al Mare koolist ilmselt esimene kool Eestis, kus viiakse sisse süsteemne ametialane õpe. Selleks pannakse koos Ülo Vooglaiuga kokku eraldi programm, kuidas erinevas eas õpilastele õpetada otsustamist, rolle, kultuuris ja ühiskonnas hakkama saamist. Ideaalis peaks ametialase õppe läbimine koos avalike eksamitega olema eelduseks kõikidele valimistel kandideerijatele ja riigis otsustamist võimaldavatele ametikohtadele soovijatele.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga