Rubriigiarhiiv: Dialoog

Sirje Nootre: „Kirjanduse mõõdupuu on moraal ja väärtused”

Aasta kirjandusõpetaja 2023*Sirje Nootrel on me kohtumise päeval selja taga juba viis kirjandustundi. Ta ütleb: „Ma ei kasuta väljendit kohustuslik kirjandus, aga lugema kohustan küll.”

Päev pärast me kohtumist saan Sirje Nootrelt kirja, kirja Õpetajalt: „Tegelikult ei jõudnud me üldse paljudest olulistest asjadest rääkida. Näiteks kuidas võrdlemine ja riigieksamite edetabelid panevad õpetajate õlgadele tohutu koorma; et eesti keele ja kirjanduse õpetajate kodune töö on tasustamata, nii et õpetaja olla ongi elustiil, mitte amet; et noortel õpetajatel on koolis oluliselt raskem kui minuvanustel omal ajal; et digitehnoloogia ei ole nuhtlus, vaid targalt kasutades toetab nii õppijat kui õpetajat ja laseb mõttel lennata. Küllap õppematerjalide loomise ja jagamise eest – nii netis kui koolitustel – mulle see tiitel ja au ootamatult osaks sai…” Kirja lugedes tunnen ära, et see on hästi õpetaja Sirje moodi. Ka oma õpilaste jaoks ta sõnastab teemad ja siis küsib küsimuse miks?

Me kohtume Märjamaa gümnaasiumi kirjandusklassis. Kohe, kui uksest sisenen, jäävad silma kaks portreed. Üks on pea elusuurune Kristjan Jaak Peterson ja teine, väiksem Evald Okase Friedebert Tuglas.

Õpetaja seda väga ei rõhuta, aga tean, et see klass oli kirjandusklass ka siis, kui ta ise siin eesti keelt ja kirjandust õppis. Järjepidevus pole rõhutatud, aga selle mõistega kaasas käiv tarkus ja loomingulisus on siin justnagu õhus olemas.

Loe edasi Sirje Nootre: „Kirjanduse mõõdupuu on moraal ja väärtused” →

Gori: andekas ja meeletu töövõimega karikaturist-kroonik

DocPoint Tallinn avafilmina esilinastunud dokumentaalfilm möödunud sajandi ühest andekamast joonistajast, karikaturist Gorist, „Gorikaturist” jõuab kinodesse 3. veebruaril. Heinz Valk ütleb filmis, et kui Gori populaarsus oli laes, siis rahvas hakkas kõiki karikatuure gorideks kutsuma.

Režissöör Raimo Jõeranna rohkete animatsioonidega dokumentaalfilm „Gorikaturist” on mitmekihiline film, mis räägib meile Vello Agori (aastani 1935 Grigori Tõnisson; 1894–1944) isikuloo. Lugu on seotud Eesti vabariigi ajalooga maailmasündumuste keerises ja ka ajakirjanduse ajalooga.

„Knock-out” 1928

Loe edasi Gori: andekas ja meeletu töövõimega karikaturist-kroonik →

Mart Kivastik: Ma loodan, et maailm pärast seda sõda saab mõnes mõttes korda

Äsja Tartu linnakirjanikuks kuulutatud Mart Kivastik ütleb, et kirjutab praegu oma romaani „Sure, Poisu” filmistsenaariumi. Märtsis tuleb välja tema uus film, taas enda romaanist lähtuv „Taevatrepp”.

Kõige raskem oli „Taevatrepi” juures muusikaõiguste kättesaamine, räägib Mart. „See läks mitu korda kallimaks ja osutus ülikeerulisekd. Õigused on laiali ja Eesti-sugusele filmimaailmale ei taheta midagi anda ka, sest me oleme väikesed ja tundmatud. Me ei tähenda midagi. Näiteks Zeppelini me ei saanudki.”

Mart Kivastik alustab kaugemalt ja ütleb, et sai Vene sõjaväest pääsemiseks tutvuste kaudu hullumajja. Seal oli selline teraapia, et tuli ümbrikke kokku voltida. „Tookord ma ei saanud aru,, mismoodi see kedagi ravida võiks? Praegu tundub, et miks mitte. Peaasi et juurdlema ei hakka, mis ja miks. Kirjutamine on küll ravi, puhastab pea muust jamast ära. Mulle see sobib. Kirjutamise ainuke viga on, see, et oled üksi. Teatris ja filmis saab inimestega kokku. Ja nii ongi hea, kui ei taha kedagi näha, siis kirjutad. ” selgitab ta enda elamiseviisi.

Mart ütleb, et Tartu on jäänud viimaseks Eesti linnaks, selles mõttes peaks Tartut väga hoidma. „Ega ma muidu vahet ei tee, Tallinn on veidi imelik, neelab lõpuks kõik alla, metsa, sood, ja eestlased takkaotsa. Sööb Eesti ära.”

Kuidagi nii on, et isegi kui ma tahaks juttu sinuga alata teisiti, siis ei saa. Olen märganud, et jälgid tähelepanelikult Ukrainas sündivat. Lausa jagad neid ülevaateid feissbuukis. Miks, või hoopis: mis see sõda sinuga teeb?

Mu jaoks Ukraina sõda on nii meie sõda ja jagan puhtalt sellepärast… Kui see sõda algas, siis iga tund seal miski muutus. See oli päris õudne… Midagi sellist ei osanud keegi arvata. Jagan seda, et kõik teaks, keda huvitab. Kui keegi ei taha, võtku mind maha.

Loe edasi Mart Kivastik: Ma loodan, et maailm pärast seda sõda saab mõnes mõttes korda →

Väino Kaldoja: Ma tean oma kohta ühiskonnas. See on alates neljandast reast, äärepeal

Insenerist ettevõtja Väino Kaldoja (66) on ennast ümbritsenud tulevikku kujundavate inimestega. „Üks minu elu filosoofiline lähtepunkt on see, et rikkaks ei saa see, kes unistab rahast,” ütleb Väino Kaldoja.

Väino Kaldojal ei ole endale kuuluvas ettevõttes Auve Tech, kus arendatakse isesõitvaid sõidukeid, oma kabinetti. On arvutiga töölaud avatud kontoris. Kui oleme firma nõupidamiste toas mõne minuti rääkinud, juhtub midagi, mida minu elus sellistel puhkudel varem juhtunud ei ole. Väino Kaldoja katkestab oma mõtte poolelt sõnalt, vaatab telefoni ja ütleb, sootuks teise tooniga, rohkem iseendale: „Ma annan selle telefoni ära.” Pean ilmselt täpsemalt kirjeldama, et ta ei lülita telefoni välja, ei pane peale lennurežiimi, vaid annabki telefoni ära. Seletamata, et kui juhtub tulema mingi edasilükkamise võimaluseta telefonikõne, siis see telefon toodaks talle tagasi.

See on kuidagi samast ooperist tegu nagu jutt firma helikopteritest. Kaldoja nimelt soovib, et tema noored kaastöötajad oskaksid helikopterit juhtida. Et vajadusel olla kiirelt kohal ja lahendada tekkinud probleem kohe.

Me palju pikemat vestlust Väino Kaldojaga diktofonilt edasi-tagasi kuulates tekkis selline kujundlik pilt temast: laps, kes lapsena mängis autodega, noormees, kes õppis inseneriks ja autosid tundma, siis täiskasvanu, kes müüs autosid, ja siis vanemas eas mängib unistuste mängu tulevikuautodega ja loob selleks teistele võimalusi.

Me oleme ühevanused. Elanud teineteisest üsna erinevat elu. Insener ja humanitaar…

Loe edasi Väino Kaldoja: Ma tean oma kohta ühiskonnas. See on alates neljandast reast, äärepeal →

ALVIS HERMANIS: Oleks naiivne loota, et venemaalased vabanevad impeeriumimeelsusest

Hannes Korjus Riiast tõlkis ja saatis Teatritaskule Alvis hermanise äsja antud intervjuu kus ta räägib olukurrast Riias, vene imperialismist ja ka Ukraina sõjast-

KÜSIS RITUMS ROZENBERGS, VASTAS ALVIS HERMANIS

Mis juhtus TV “Dožd”-iga?

Kas me räägime TV “Doždist” või TV “Rain”-ist? Mind pani imestama, et meie noor põlvkond ei teagi, et tegemist on ühe ja sama telejaamaga.

Me võime kasutada esialgset nime – “Dožd”.

See “Doždi” juhtum on oluline seetõttu, et tegu on tõehetkega, pöördepunktiga sootuks teistes mastaapides, kui räägime Venemaa opositsionääridest ja meie suhtumisest nendesse. Juhtunu on otsustav pöördepunkt.

Mis juhtus meie avalikkusega seoses selle “Doždi” juhtumiga, meie arusaamadega naabritest, kellele oleme asüüli andnud?

Välispoliitikakontseptsioon, et Riia võiks olla vene opositsionääride, vene opositsioonilise meedia kindralstaap, pärines, kui ma õigesti aru saan, ilmselt presidendi nõusolekul, välisministrilt. See oli originaalne algatus, mingis mõttes isegi äge. Aga ühtaegu ka riskantne värk – nagu kasiinoski. Panustada sellele, et Venemaal võidakse mässama hakata, olgu rahvas või keegi Kremlis, ning see päädiks režiimivahetusega, ning seda kõike juhiksid, mõistagi, Riias baseeruvad opositsioonilised väljaanded, ning Läti lõikaks tänu sellele tulevikus suure naabri suhtes mingeid boonuseid. Me oleksime jälle läti kütte mänginud, ainult ajalooliselt tagurpidi.

Loe edasi ALVIS HERMANIS: Oleks naiivne loota, et venemaalased vabanevad impeeriumimeelsusest →

Kirjanik Mehis Heinsaar: Olen jumalalinnuke KULKA abil

Mehis Heinsaare loomingu kohta ütlevad kirjandusinimesed, et see on maagiline realism. Ta lepib selle mõistega. „Kui mul argielu probleemid kuhjuvad, siis korraga käib klõps ja ma leian lahenduse, kirjutades sürrealistlikku jutustust, kus reaalsuse probleem laheneb muinasjutulises loos. Siis saan ise hingerahu.” Hiljuti ilmus tema teine romaan „Kadunud hõim”. Kirjaniku sõnul on kirjutamine elukestev ravi.

Kui me oleme Mehisega (49) pisut üle tunni vestelnud, tuleb fotograaf Argo. Algab üks kaadri sättimine. Kirjanik käitub ootamatult kuulekalt – nagu näitleja. Küsin temalt, kuidas ta seda situatsiooni talub? Ta ütleb. „Nagu loom.”

Keskkond, kuhu satun, paneb Mehiselt küsima, kas ta ise ka maalib? Saan vastuseks, et ei, et teeb sürrealistlikke joonistusi. Köögilaual on hunnik pabereid, kus peal luulekatkeid ja mõtete üleskirjutamisi, mis tõesti on illustreeritud pastakajoonistustega. „Mul puudub värvitunnetus, aga enda lõbuks ma pastakaga ikka joonistan.” Üks äge maal on ka, selgub, et me lehe kunstnik Valdek Alberi tehtud. Seal peal siis tee ja üks mees seljatagant jalgrattal igaviku poole liikumas.

Mis hing sinu jaoks tähendab?

Kui hinge alkeemiliselt kirjeldada, siis ta on mu jaoks nagu inimloss. Ülemised korrused, pööningutuba, alumised korrused, saalid. Kui oled tippvormis, siis oled saalides. See loss ulatub ka maa alla ja seal kõige all on mitu niisket keldri- või isegi kloaagikorrust. Neid alumisi korruseid tuleb ka tuulutada. Kui inimene jätab selle tegemata, siis see niiskus ja kõledus seal all paisub niimoodi, et see lõhub ka ülemised korrused ära. Inimene kaob enda käest ära. Arvan, et teatud üksindus ja ärevus ja närvilisus… see aeg, ega see ju ei kesta lõpmatult, kui inimene ei ole haige. See kestab paar-kolm tundi päevas, ta käib need alumised hingekorrused läbi ja siis ta pääseb sealt jälle üles tagasi.

Loe edasi Kirjanik Mehis Heinsaar: Olen jumalalinnuke KULKA abil →