Rubriigiarhiiv: Dialoog

Arlet Palmiste: Inimestega tuleb rääkida, siis on kõik korras

Kakskümmend aastat tagasi Järvamaale Sääskülla elama läinud linnapoiss Arlet Palmiste peab plaani kirjutada näidendi kirjanik A. H. Tammsaarest. On veel üks asi, mida ta tahaks tulevikus teha: „Olen mõelnud, et loenguid pidada mulle väga meeldiks ja kunagi kindlasti teen ka seda. Oma teadmiste jagamine on ka minu kirg.”

Ajame juttu Vargamäel. Jutuks tuleb 1980. aastal Järva-Madisel tegutsenud pastor Vello Salumi lilleäri. Arlet teab, et tol ajal oli naistepäeva-nartsissi hind 50 kopikat õis. Pastor Salum sai õie eest 45 kopikat ja müüs neid sajaste pakkidena. Salumi ja lillejutt meil käivitub sellest, et Arlet näitab oma kohe esietenduva näidendi ja lavastuse „Issanda teener” lava, mida ääristavad nartsissid. Lava keskel on suur puust rist, ühes küljes VEF raadio, millest kuulati „Ameerika häält”. Näidend räägibki võimu ja vaimu vahekorrast. Otsapidi jõuame ka meie oma jutuga sellesamani. Ma jätan meelega siin loos seletamata, kus Arlet Palmiste nalja viskab ja kus on tõsine. Uhke huumorimeel ja rõõmsameelne elutunnetus on tal igatahes. Näiteks ütleb ta, kui oleme juba lõpetanud: „Tahaks nagu hästi tark olla, aga ei tule välja.” Luban selle pealkirjaks panna. Arlet naerab.

See on austusväärne, et suudad maal kultuuriasja ajada ja teed seda rõõmsa meelega.

Loe edasi Arlet Palmiste: Inimestega tuleb rääkida, siis on kõik korras →

Maili Metssalu: Õpin tegema asju hästi selgelt nii, et oleksin ka ise tagasilaetud

Maili Metssalut näeb septembrist ETV Maahommiku uue reporterina. Maili laul „Mina ja meri” kõlas laulupeol. Kohe ilmub ansamblil Rüüt uus plaat koos Sander Mölderi. Juulis tähistab ta 35. sünnipäeva. Septembri alguses on Raplas 8. kultuurifestival „Särin”, mille juht on seesama Maili.

Sa ütled siiralt, et su ümber on nii palju häid inimesi. Seda hirmu ei ole vahel, et ükskord see saab otsa?

On olnud aeg-ajalt ka see tunne. Aga siis jälle midagi ilusat kerkib kuskil. Kas see usk on naiivne… ma usaldan elu. See kogemus ja teadmine on ka, et kõik ei ole lust ja lillepidu. Mõõnad on ka olnud. Vahepeal on tunne, et mida sügavamal sa ära käid, seda kõrgemale on sealt võimalik tulla.

Kui palju noor põlvkond sellest aru saab üldse, et elu ei ole ainult lust ja lillepidu?

Loe edasi Maili Metssalu: Õpin tegema asju hästi selgelt nii, et oleksin ka ise tagasilaetud →

Priit Põldma: Saueaugu on unistuste koht, kus teatrit teha

Kaheksa päeva pärast esietendub Saueaugu teatritalus „Kotka tee taeva all”. See on autor ja lavastaja Priit Põldma (29) kolmas näidend, mis kirjutatud just siin. „Kõiki kolme läbib teemana looming, vaimne pürgimus, igatsus millegi poole, mis on endast kaugemal, endast väljas – avarus.” ütleb Priit ise.

Priit Põldmaa ja lavastuse kunstnik Kristjan Suits.

Sätin ennast selle loo üleskirjutamiseks seisma. Tunnetuse pärast. Olen oma maakodus kuuri all. Laual, jah, on arvuti, peas on mul kõrvaklapid, aga vähemalt ma ei istu mugavalt tugitoolis.

Tegelikult pean tunnistama, et sellisest kirjutamisest – püsti seistes arvutisse – ei tule minul midagi välja. Aga just nii kirjutas „Kotka tee” kirjanik oma kuulsaid teoseid. Seisis kirjutuspuldi taga, mis meenutas maalipukki. Selle lavastuse kunstnik Kristjan Suits nägi sellist pilti lapsena Viljandimaa metsade vahel ja ta ütleb selle mälupildi üheks põhjuseks, miks temast sai kunstnik, mitte puutöömees.

Priit Põldma, see on su kolmas töö Saueaugu teatritalus. Mis tähendus on sinu jaoks Saueaugul ja siin tehtaval teatril?

Loe edasi Priit Põldma: Saueaugu on unistuste koht, kus teatrit teha →

Dramaturg Ott Kilusk: Kui ma tänavalt nööbi leian, mõtlen sellele kohe mehe külge

Küsis Margus Mikomägi, pildistas Priit Loog

Ühel või teisel viisil on Endla dramaturg Ott Kilusk seotud nelja sellel suvel mängitava teateritekstiga. Ta ütleb, et näidendi kirjutamise puhul peab kindlasti kõige ees käima tunne ja analüüs lohisegu takkajärele, kui üldse.

Kiidjärvel mängitakse teist suve muusikalist etendust „Ada. Rääkimata lugu“, mille tekst on tema kirjutatud. „Kogu lugu on aga valminud tihedas kaastöös produtsentide Tarmo Kiviväli ja Maarek Toomperega, kes on ka idee autorid. Lavastaja on Ain Mäeots.” ütleb Ott Kilusk

Palmse mõisas mängitakse samuti eelmisel suvel välja tulnud tükki „Minul on vari“, mille kirjutas koos Toomas Uiboga. See on lugu nõukaaegsest absurdist läbi väikese poisi silmade. Lavasta on Kaili Viidas.

Viljandi külje all tuleb välja lastelavastus „Suur Boy ja Väike Boy“, mis põhineb James Krüssi legendaarsel lasteraamatul „Minu vaarisa ja mina“. Ott on selle dramatiseerija; „Ootan seda suure õhinaga, sest proovis on olnud väga tore vaadata, kuidas Peeter Volkonski ehk Suur Boy oma kaaslasele Väikesele Boyle elutarkusi jagab. Lavastaja on Kaili Viidas.”

Juulis esietendub Kernu mõisas üsna raju kahemehelugu, mille Ott kirjutas oma sõnul vast kuus aastat tagasi. Siis jäi see erinevatel põhjustel seisma. Lavastaja Madis Kalmet luges nüüd seda teksti ja otsustas need tegelased ellu äratada. Mängivad Meelis Rämmeld ja Märten Matsu.

Kui palju sa mõtled kirjutades publikule, kes seda lavastust saalis vaatama hakkab?

Loe edasi Dramaturg Ott Kilusk: Kui ma tänavalt nööbi leian, mõtlen sellele kohe mehe külge →

Botaanik Toomas Kukk: põllutöö peaks olema natukene lohakas

Ajakirja Eesti Loodus peatoimetaja, taimeteadlane Toomas Kukk ütleb, et meil tuleb puukide ja sääskedega hakkama saada. Tuleb hoida mitmekesisust, igal ebameeldivalgi liigil on looduses oma väärtus ja koht olemas.

Ma loen igal aastal, kuidas muruniitmine aitab puukide vastu. Toomas Kukk muigab seepeale ja räägib loo ülikoolis botaanikat õppivatest tudengitest, kes keelduvad puugihirmus metsaäärseid taimi määramast.

Räägin Toomasele loo, kuidas Juhan Ulfsaki lavastuses „Teoreem” on muruniiduk tehtud heaolu näitajaks. „Pigem jah on muruniiduk staatusesümbol,” on Toomas Kukk nõus. Ta ütleb et muru niitmise juured pärinevad sellest ajast, kui meil olid baltisaksa mõisnikud, kes võisid endale lubada, et pargis on muru niidetud. Muidu niideti ju selleks, et heina saada. Oli praktiline vajadus. „Mõisnik sai mõelda, et lasen hektari ühtlaseks niita, et oleks ilus vaadata. Ma kahtlustan jah, et see ulatub sinna aega tagasi. Sa saad näidata teistele, et oled jõukas mees, tühja sellest heinast,” arvab botaanik.

Hirm, et liigirikkus kaob, on globaalne. Kas märkad seda kadumist ka oma välitõid tehes Eestimaal?

Alati küsitakse, mis taimed meil on ära kadunud. Seda on raske öelda, päris selliseid õieti ei olegi. Aga on liike, mille leiukohti oli varem 80, nüüd on 8. Kaitstavate taimede seisundit jälgitakse ja nendega tegeletakse.

Loe edasi Botaanik Toomas Kukk: põllutöö peaks olema natukene lohakas →

Utoopia saatkond – teejuht tulevikku

Tartus oli viis päeva avatud Utoopia saatkond. Avatud ruum, mille uksed olid kõigi jaoks lahti. Koht, kus peeti kõnesid ja võeti sõna, mõeldes tulevikust.

Utoopia saatkond asus Raekoja platsi ja Rüütli tänava nurgal. Asusin sinna sisse neljapäeva pärastlõunal, kui see töötas neljandat ööpäeva. Parasjagu kõnelesid seal Marek Strandberg ja Tarmo Jüristo tehisintellektist. Nende jutu ajal avastasin oma valgel pluusil kõndimas putuka. Juhatasin ta oma sõrmele, näitasin teda Marek Strandbergile ja küsisin, kes see on. Marek ütles, et ilmselt pole see tehisintellekti kandja, et on üks must sitikas.

Loe edasi Utoopia saatkond – teejuht tulevikku →