Dramaturg Ott Kilusk: Kui ma tänavalt nööbi leian, mõtlen sellele kohe mehe külge

Küsis Margus Mikomägi, pildistas Priit Loog

Ühel või teisel viisil on Endla dramaturg Ott Kilusk seotud nelja sellel suvel mängitava teateritekstiga. Ta ütleb, et näidendi kirjutamise puhul peab kindlasti kõige ees käima tunne ja analüüs lohisegu takkajärele, kui üldse.

Kiidjärvel mängitakse teist suve muusikalist etendust „Ada. Rääkimata lugu“, mille tekst on tema kirjutatud. „Kogu lugu on aga valminud tihedas kaastöös produtsentide Tarmo Kiviväli ja Maarek Toomperega, kes on ka idee autorid. Lavastaja on Ain Mäeots.” ütleb Ott Kilusk

Palmse mõisas mängitakse samuti eelmisel suvel välja tulnud tükki „Minul on vari“, mille kirjutas koos Toomas Uiboga. See on lugu nõukaaegsest absurdist läbi väikese poisi silmade. Lavasta on Kaili Viidas.

Viljandi külje all tuleb välja lastelavastus „Suur Boy ja Väike Boy“, mis põhineb James Krüssi legendaarsel lasteraamatul „Minu vaarisa ja mina“. Ott on selle dramatiseerija; „Ootan seda suure õhinaga, sest proovis on olnud väga tore vaadata, kuidas Peeter Volkonski ehk Suur Boy oma kaaslasele Väikesele Boyle elutarkusi jagab. Lavastaja on Kaili Viidas.”

Juulis esietendub Kernu mõisas üsna raju kahemehelugu, mille Ott kirjutas oma sõnul vast kuus aastat tagasi. Siis jäi see erinevatel põhjustel seisma. Lavastaja Madis Kalmet luges nüüd seda teksti ja otsustas need tegelased ellu äratada. Mängivad Meelis Rämmeld ja Märten Matsu.

Kui palju sa mõtled kirjutades publikule, kes seda lavastust saalis vaatama hakkab?

See on väga hämar. Eks ikka taban end mõttelt, et kuidas üks või teine inimene minu loomingule reageerida võiks. Vahel on kirjutades silme ees mõni kindel inimene, keda kujutlen seda teksti lugemas. Väga sageli on need kujuteldavad inimesed juba siitilmast lahkunud. Üldiselt on see meeldivalt ennustamatu, kuidas publik reageerib. Kriitikute peale ei mõtle ma kirjutades üldse. See on midagi, mis tuleb pärast ja ei puutu asjasse.

Said tuntuks näidendiga „Kirvetüü”, võitsid näidendivõistluse. Siis see ka lavastati, kas olid ehmatanud ka, nähes oma kirjutatud teksti lavavarianti?

Olin küll! Kogu see sündmuste jada, et ma üldse kirjutasin, et oli see võistlus ja et see lugu Tartus nõnda suures mastaabis ette võeti, oli miski, mis ületas mu arusaamiste piirid. See tundus unenäoline ja võimatu. See on üldse üsna maaväline kogemus – näha oma tegelasi ellu ärkamas ja toimetama hakkamas. Jah, see on hirmutav! Ja kusagil hirmu põhjas peitub tohutu nauding.

Oled setu?

Eks me ole need, kellena end identifitseerime. See keel on mul enam-vähem suus. Minu vanematel on Setomaal majapidamine ja tunnen paljusid selle kandi inimesi, tean kohti ja pea on täis mälestusi seal veedetud lapsepõlvest. Vanaisad-vanaemad on aga mujalt pärit ja elama sattusin sinna viieaastaselt. Nii et geneetiliselt oma teada ei ole.

Millal sa kirjutad? Päeval? Öösel? Peab selleks olema mingi seisund, mingid tingimused…?

Eks ta kipu pigem öö peale jääma. On ka kenasid hommikuid, kui üht-teist kirja saab pandud. Peaasi, et oleks õige tunne. See on see, kui tegelased su peas hakkavad ise rääkima ja sinu asi on nende tekst kiiruse peale kirja panna. Nii kui nad vaikivad, on asi läbi. Alati ei tunne seda hetke kohe ära, punnitad veel natuke edasi, aga see tuleb alati pärast ära kustutada. Kui ikka ise ei usu, siis ei usu teised kah!

On sul eeskujusid Eestis ja maailmas?

Siia saaks kirja panna lõputuid loetelusid, kuid viimasel ajal olen avastanud, et otsin lugemiseks tekste, kus analüüsitava osa all peidab end mingi seletamatuse määr. Kusagil ridade taga luurab tundmatu ja hirmutav „teine“, mille tabamine pole kättesaadav, teooriale allutatav. Armastan seda kõhedat tunnet, mis tekib näiteks Cortazari, Houellebecq´i või Lovecrafti lugedes. Praegu loen näiteks Thomas Pinchoni „Raskusjõu vikerkaart“ ja see on vägagi minu kirjandus.

Eesti kirjanduses on viimasel ajal meeldivat närvikõdi tekitanud näiteks Piret Raua novellid, mõned Juhan Voolaiu tekstid, Jan Kaus, Vadi, Heinsaar. Väga võimsaks lugemiselamuseks oli Carolina Pihelga „Vaadates ööd“. Hakkasin tegelaste pärast nii kõvasti südant valutama, et ei saanud öösel magada.

Tegelikult ootasid vist, et räägiksin rohkem näitekirjanikest. Väga meeldivad näiteks Paavo Piigi asjad. Hiljuti panime koos Ingomariga (Ingomar Vihmar on lavastaja, Endla teatri juht. MM) Endlas lavale soome kirjaniku Antti Tuuri „Viisteist meetrit vasakule“. See on ikka üle prahi tekst.

Teatritegemistest vähem on ilmselt teada, et eelmisel aastal ilmus sinu koostatud õpik: „Kirjandus meie ümber. Õpik-lugemik 7. klassile”? Miks selle kirjutasid ja mida seal soovitad?

Ma kirjutasin selle õpiku sellepärast, et kirjastus Maurus tellis. See on meeletu töö – raamatute lugemine, tekstide valimine, teooria selgitamine ja ülesannete koostamine… ega ma kõigega päris ise hakkama saanudki. Natuke ikka aidati ka. Mida ma seal öelda püüan, on see, et tutvumine kirjandusega ja kultuuriga selle laiemas tähenduses aitab meil paremini määratleda iseennast ja oma kohta maailmas. Oma koha leidmine on aga kõige tähtsam asi üldse! Et sa ei teeks eluaeg seda, mis sulle tegelikult ei meeldi. Et sa suudaksid omavahel ühendada meeldiva ja kasuliku, olla empaatiline selle suhtes, mida enda ümber näed ja – mis kõige tähtsam – oleksid uudishimulik.

Kui sa näidendi kirjutamist alustad, mis asjad sul peavad selleks ajaks selged olema, et kirja panna esimene rida? Kui see on kirjas, kas siis valmib näidend ühe hooga või on see pikem protsess?

Minu meelest on kunstis kõige tähtsam kujund. Ei saa öelda, et mind sunniks kirjutama mingisugunegi sotsiaalne või psühholoogiline probleemsituatsioon, mida tahaksin hirmsasti lahata. See tuleb ise, kas tahad või ei taha. Lihtsalt täiesti ootamatult kargab pähe mingi situatsioon, alus stseeniks, mis ei pruugi lõppvarianti isegi sisse jääda. „Kirvetüü“ kujunes nii, et mulle meenus üks väga kauge õhtu, kus kolm meest vaatasid telekat ja kommenteerisid omavahel seda, mida nad sealt näevad. Kui telekas keerata seljaga publiku poole, saavad meestest meediumid ehk vahendajad. Nad annavad suhte sellele, mida näevad, ja asjad lähevad käest. Ülejäänud lugu mähkus ise kogu selle esialgse situatsiooni ümber.

„Karateka ja salasamurai“ sai alguse sellest, et nägin ükskord, kuidas kaks meest nurga taga omavahel püksid ära vahetasid. See oli nii veetlevalt veider ja arusaamatu. Eks ma olen vist patafüüsik. Kui ma tänavalt nööbi leian, mõtlen sellele kohe mehe külge. Ja siis tema eluloo ja kõik muu.

Oled Endla teatri dramaturg, mis ülesanded sul on?

Nagu kutseliste teatrite dramaturgidel ikka. Otsin näidendeid, loen neid, pakun välja, dramatiseerin, kirjutan reklaam- ja kavatekste, teatri ürituste jaoks õhtujuhtide tekste. Käin Pärnu koolides ühel või teisel viisil Endla teatrit tutvustamas. Nikerdamist jagub, aga konti ei murra.

Mis vahe on sinu jaoks dramatiseeringu kirjutamisel ja uue näidendi kirjutamisel?

Nagu öö ja päev! Dramatiseeringu puhul on ju tegemist kellegi teise loominguga, mille puhul tuleb mõista, miks autor selle kirjutas. Mida sealt tekstist otsida! Samas leida see, mille pärast sa seda dramatiseerid. Rõhutada seda, mis autori loodud teemaderingist sulle kõige olulisem! Üldse see küsimus „miks?“ on jube tähtis.

Näidendi kirjutamise puhul peab kindlasti kõige ees käima tunne ja analüüs lohisegu takkajärele, kui üldse. Näidendi kirjutamine on suur seiklus, kuigi see väliselt sugugi sedamoodi välja ei paista.

Miks on su uue Viljandis peagi esietenduva dramatiseeringu pealkiri „Suur Boy ja Väike Boy”. Miks mitte poiss?

See on nii sellepärast, et vaarisal ja poisil, kes koos aega veedavad, on sellised hüüdnimed. See tähendab laevapoissi ja Euroopas on ametinimetus „boy“ selles valdkonnas vist üsna laialt levinud. Kui nad oleksid lihtsalt poisid, poleks neil ju seost mere ja laevadega, mis selles loos on aga väga tähtis.

Kui lugesin su Kernus kohe lavale tulevat kahemehenäidendit „Karateka ja salasamurai“, tuli pähe võrdlus su näidendiga „Nagu süldikeeduvesi“. Jätad sinnagi sisse mingi… ma ei oska seda teistmoodi nimetada kui esoteerika seletamatuse? See on äge.

Jah, mulle meeldib endale selline teater, kus äraseletatavale lisandub seletamatu, mis äraseletatava kahtluse alla paneb. Meeldib, kui nähtud tükist rääkides saavad ühtäkki sõnad otsa, sest tunne, et midagi püüdmatut oli veel, saab valdavaks. Suurim elamus kunstist on see, kui enne teose kogemist oli maailm ühtemoodi ja pärast seda hoopis teistmoodi. Viimati tundsin miskit taolist, kui draamateatris „Teoreemi“ käisin vaatamas.

Karateka ja salasamurai“ on näidend me lähiminevikust ja ääremaast. On see autobiograafiliste sugemetega?

Eks mul kirjutamise ajal ikka oma vana armas koolimaja ja selle ümbrus silme ees seisis. Need kaks tegelast – linnast maale tulnud õpetajahakatist on aga juba fiktsiooni poole kaldu, kuigi nendegi selgade taga seisavad varjudena mõned prototüübid. Muidugi on selles loos palju folkloori, mis elus silma ja kõrva hakanud. Selle näidendi kirjutamise puhul huvitas mind kõige rohkem see üleminekuaeg, kui liit hakkas lagunemise märke näitama ja dissidentlusest sai elu loomulik osa. Korraga kehtisid kaks täiesti erinevat maailmavaadet. Ühes seltskonnas räägiti enesestmõistetavalt, et liit läheb edasi, ja kusagil mujal oldi kindlad, et tuleb Eesti Vabariik. Leidus ka inimesi, kes vastavalt kuulajaskonnale mõlemaid jutte rääkisid. Punalipud ja sinimustvalged olid sassis, pioneerikoondustest said sürrealistlikud karnevalid ja Eestimaise karuse punkmuusika kõrvale tekkisid senitundmatute bändide The Cure, The Smiths ja Joy Division loominguga palju kordi ümber salvestatud sahisevad kassetid. Koolimaja koridori seinal rippus aga uhkelt Mihhail Gorbatšovi portree. Sellest kahevahelolekust räägibki lugu „Karateka ja salasamurai“. Ja muidugi paljudest teistest asjadest. Näiteks sellest, kuidas hirm inimese üle võimust võtab, nii et lausa materialiseerub, ja kuidas seda ületades üles leida omaenda mina, mis juba mõnda aega kurat teab kuhu kadunud on. Seal kohtuvad õudne ja naljakas, kole ja ilus sellise raginaga, et seda lausa laupkokkupõrkeks võiks nimetada. Oli selline kontrastne aeg.

Millised on su tulevikuplaanid, mis seotud kirjutamisega?

Kirjutan õpiku järgmist osa. See võtab palju aega ja energiat. Järgmise aasta plaanid koduteatris on paigas, eks neist kuule siis, kui turundus kella hakkab lööma. Jagub ka pakkumisi mujalt, millest samuti vara täpsemalt rääkida, sest kunagi ju ei tea, mis siis lõpuks ikkagi juhtub või ei juhtu.

Ott Kilusk (1975)

Haridus:

1982 – 1993 Meremäe Keskkool

1993 – 1997 Viljandi Kultuurikolledž, raamatukogundus

2005 – 2009 Tartu Ülikool, kirjandus ja rahvaluule BA

2009 – 2013 Tartu Ülikool, kirjandus- ja teatriteadus MA

Töökohad:

1994 – 1999 Teater Ugala, lavameister

1990 – 2004 Barrus, liinitööline puiduettevõttes

2005 – 2009 Teater Vanemuine, lavameister

2009 – 2014 SA Vanemuine, inspitsient

2014 – 2019 Pärnu Vabakool, eesti keele ja kirjanduse õpetaja

Alates 2019 dramaturg Endla teatris

Elukaaslane on Endla teatri lavastaja ja näitleja Kaili Viidas, kellega Otil on kolm last: Emili, Lauli ja Leenu.

Ilmus Maalehes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.