Kakskümmend aastat tagasi Järvamaale Sääskülla elama läinud linnapoiss Arlet Palmiste peab plaani kirjutada näidendi kirjanik A. H. Tammsaarest. On veel üks asi, mida ta tahaks tulevikus teha: „Olen mõelnud, et loenguid pidada mulle väga meeldiks ja kunagi kindlasti teen ka seda. Oma teadmiste jagamine on ka minu kirg.”

Ajame juttu Vargamäel. Jutuks tuleb 1980. aastal Järva-Madisel tegutsenud pastor Vello Salumi lilleäri. Arlet teab, et tol ajal oli naistepäeva-nartsissi hind 50 kopikat õis. Pastor Salum sai õie eest 45 kopikat ja müüs neid sajaste pakkidena. Salumi ja lillejutt meil käivitub sellest, et Arlet näitab oma kohe esietenduva näidendi ja lavastuse „Issanda teener” lava, mida ääristavad nartsissid. Lava keskel on suur puust rist, ühes küljes VEF raadio, millest kuulati „Ameerika häält”. Näidend räägibki võimu ja vaimu vahekorrast. Otsapidi jõuame ka meie oma jutuga sellesamani. Ma jätan meelega siin loos seletamata, kus Arlet Palmiste nalja viskab ja kus on tõsine. Uhke huumorimeel ja rõõmsameelne elutunnetus on tal igatahes. Näiteks ütleb ta, kui oleme juba lõpetanud: „Tahaks nagu hästi tark olla, aga ei tule välja.” Luban selle pealkirjaks panna. Arlet naerab.

See on austusväärne, et suudad maal kultuuriasja ajada ja teed seda rõõmsa meelega.

(Särades). Kultuuri ei saa kurva meelega teha. Tee õiget asja, pane see õigesse kuube, vaata ringi ja inimesed tulevad. Mina usun karmasse, täiesti siiralt, et kõik selle hea energia, mis sa välja annad, saad ühel hetkel tagasi. Energia on ringlev. Samamoodi on paha energiaga. Nii on ja sellepärast ole parem rõõmus. Ma pean tunnistama, et mulle on see hea tagasi tulnud juba. Kui perega on kõik hästi, siis ongi hea olla.

Kuidas sa maale sattusid?

2003 ostsime tühjalt seisva maja, 2004 hakkasime sees elama ja vaikselt remonti tegema. Linn ammendas ennast ära. Olen linnas sündinud, linnas koolis käinud. Kolmkümmend aastat Tallinna. Siis sai isu otsa ja linn ei sobinud mitte kuidagi. Rapsimine ja tempo ei lasknud süveneda.

Sa oled maal hakkama saanud. Just siin teed oma kultuuriasju. Tõsi, linnas käid teletööd ikka tegemas. Neid oma kultuuriga seotud tegusid võiksid ju ka linnas teha?

Ei. Et linnas silma paista, selleks sul peavad olema ma ei tea mis vahendid, millised eelarved. Siin panen küla keskele ühe plakati üles ja kõik teavad. Tallinnas paned sada plakatit ja keegi ei näe. Pigem teen väiksemaid asju neile inimestele, kes on siin. Nad on tänulikud, tulevad, on harjunud ka juba tulema. See on tore.

Sul endal ka silm särab ja oled hakkama saanud, aga kultuurimajasid pannakse kinni?

Ma olen kultuurimaja ka juhtinud mingil hetkel. Tundus, et nii tore, aga kui sul pole eelarves raha üldse, et midagi korraldada… Noh? Raha pole. Mul oli ürituste korraldamiseks aastas 5000 eurot ja selle eest tuli ära teha ka kohustuslikud asjad – tasuta jaanipäev, mingisugune jõulupidu ja ongi kõik.

Samas see annabki eraettevõtjatele võimaluse, jätab maal turu tühjaks.

Muidugi tehakse asju projekti korras. Meil oli kirikutepäev, olin selle algatajate hulgas. Koostasime projekti, küsisime raha. Viis kirikut Järva vallas olid kahel päeval kontserte ja ettekandeid täis. Mina pidasin Järva-Madise kirikus ettekande Vello Salumist. Mõtlesin omaette, et kes sinna ikka tuleb. Keset pühapäevast päeva räägib keegi Vello Salumist. Keda see huvitab!

Tuli siis?

Kolmkümmend inimest oli!!! Olin hämmingus. Kuulasid poolteist tundi ettekannet. Inimesed ei lähe ära, esitavad küsimusi. Kui räägid õiget asja õigel ajal õigele seltskonnale, siis on endal ka maru hea tunne.

Palju inimesi pühapäevasel jumalateenistusel käib Järva-Madise kirkus?

Oo, seal on ikka kümme inimest kindlasti. Väike kogudus on. Inimesed käivad, kui on suuremad tähtpäevad. Ma ka ei kuulu igapäevaste kirikuskäijate hulka.

Oled sa oma tõe ja õiguse üles leidnud siin maailmas tegutsedes?

Ma arvan, et mingis mõttes olen. Kas see nüüd just tõde ja õigus on… tänapäeva tõde on teistsugune kui see oli Tammsaarel.

Olen tema peale palju mõelnud. Olen mõelnud sellisest näidendist, kuidas talle sünnipäevaks kuju püstitati. Rahvas suure austusega kogus raha, see pandi püsti tohutu ühisaktsiooni tulemusel ja Tammsaare ei tulnud seda avama. See on põnev lugu, kuidas ta avajaid tervitas kirja teel. Ühel päeval, jah, teen ma loo sellest tõest ja õigusest.

See, mis ma elult tahan, seda ma ju tean. Oma seiklemise olen ma ära seigelnud. Ei rapsi enam siia-sinna. Mul on väike Piibe teater. Kunagi osalesin riigikogu valimistel, mõtlesin, et ajan Eesti asja, seisan mingite mõtete eest.

Ja?

Siis lõin sellele käega. Viimane kord kandideerides sain valla volikokku. Käisin kohal terve istungi. Igavlesin.

Albu valla volikokku?

Ei, ei enam, see kõik on nüüd suur Järva vald. Albu ja Ambla ja Järva-Jaani ja Koeru vallad kõik ühinesid. Sinna ma sain istuma. Ei-ei, istuma mind ei pandud. Sain sisse ja ikka loobusin. Mulle seal ei meeldinud. Mingeid võimalusi pole, siblitakse, vaieldakse pisiasjade üle, selle asemel, et rääkida päris asjadest.

Ma olen leidnud, et olen hingelt kultuuriinimene, mul on üsna kurb vaadata, kui palju pritsitakse raha sõjaväele. Sõjardid saavad kõik. Veokite kolonne vurab mulle palju vastu. Hetk tagasi lendas siit madallennul üle suur lennuk, mis, ma arvan, pigem hirmutab inimesi. Kõik ehmatavad, mis juhtunud on… Kultuurilt võetakse raha ära. Aga riik ja rahvas on kultuur. Kui seda pole, mida sa siis kaitsed? Ärme hävita keelt ja kultuuri.

Sa ju küll oled oma väikeste vahenditega selle hoidmisega hakkama saanud?

Jah, mind on huvitanud see, kust me tuleme, ka lähiminevik.

Oled viiekümnene ja räägid sellist vanainimese arukat juttu.

Nii on. Ma teen ju vahel pulmaisana ka pulmi ja olen püüdnud seal ka traditsioone hoida. Muidugi, kolmekümnesed mõtlevad teistmoodi. Nad on võimelised päev enne pulmi varem kokkulepitust loobuma. Helistavad, et mõtlesime ümber. Aastate järgi on vahe väike, aga mõtlemise muutus on suur. Mina tunnen ennast mugavalt viiekümneste hulgas, kes ei tagane kokkulepetest, kelle jaoks sõna maksab. Nendega on hea asju ajada.

Eks noori ole ka igasuguseid nagu vanugi.

Tegime ETVga koostöös ühe saate „Meie hitt”, seal staar läks kooli ja noored tegid talle video. Küll on ägedaid noori – kuidas mõtlevad, tantsivad, mängivad pilli. Vaatad ja süda härdub. Muidugi ma ei ütle, et noored on hukas. Vanade inimestega on ju ka nii, et mõni joob viina igal õhtul, mõni üle õhtu. Nii ta on.

Kuidas see juhtus, et läksid konsistooriumi õppima?

Usuteaduse instituuti, kristliku kultuuri ajaloo magistrantuuri. Väga lihtne, kirjutasin ajaloolisi näidendeid. Kuidagi sattus nii, tegime Piibe teatri, nime sai see Piibe maantee järgi. Üks me põhimõte oli tutvustada Piibe maanteed, sõita oma etendustega külast külla, teha Piibe tuur. Siis otsisime inimesi, kes siinkandis tegutsenud ja elanud on. Et vaadake, mis kõik Piibe maantee ääres on juhtunud.

Ja siis ma avastasingi, et ajaloo tundmise taustsüsteem ei ole peas paigas. On, aga on lippadi-lappadi. Kõigest nagu tead midagi, aga asjad ei jookse kokku. No ja läksingi uuesti kooli.

Said, mis tahtsid?

Arvan küll. Sain aru ajastutest. Omavahelistest mõjutustest. Näidendit kirjutades ei saa ma ju lähtuda ainult faktidest. Neid on tore teada, aga ettekujutus, miks see inimene just sellel ajal midagi tegi? Mis on selle põhjused? Äkki midagi juhtus? Siis hakkad uurima, kes olid selle mehe sõbrad ja nii stseenid tekivad. Ajaloolased muidugi võivad öelda, et sellist asja pole olnud. Ma küsin vastu, kust te teate, et pole olnud. See on nii põnev.

Näe hakkaski sadama…

Näidendi kirjutamine on nagu tõsine teadustöö. Õpid ajastut ja inimesi tundma, uurid. Võiksin iga oma näidendi valmimise taustadest korraliku vihikulaadse raamatu.

Ma nägin sinu näidendi lavastust Jänedal, see oli Raimond Kaugverist?

„Mees raamatust” – sellise nimega näidend. Raimond Kaugver. Kirjutan sellistest inimestest… nagu seesama Vello Salumgi „Issanda teenris”, keda täna enam paljud ei mäleta. Viis protsenti eestlastest kui teab, siis see on kõva sõna. Ja minu asi on see vaatajatele huvitavaks teha, et nad ütleksid: vau, kui põnev!

Raimond Kaugver on kõige suuremate tiraažidega trükitud ja müüdud Eesti kirjanik. Ma arvan, et jääb selleks veel väga pikaks ajaks. Mitte ühegi Eesti kirjaniku raamatute kogutiraaž ei ületa miljonit, välja arvatud Kaugver. Ja mida me tast teame – mitte halligi.

Enam ei tea?

Jah, omal ajal ta oli tuntud. Kõigil olid tema raamatud riiulis vähemasti. Aga millise elu Kaugver elas, ülimalt dramaatiline oli see. Naine põles ta silme ees surnuks, jalg amputeeriti, oli Siberis asumisel. Need tegelased, kellest kirjutan, nende elust saaks kirjutada mitu näidendit. Üks näidend saab käsitleda vaid ühte elu etappi enamasti, nii nagu on Vello Salumiga – käsitleme vaid kahte aastat tema elus. Salum kirjutas 1980 traktaadi „Kirik ja rahvus”, mis jõudis väga kiiresti „Ameerika häälde”. Salum oli KGB teravdatud tähelepanu all. Ja ta viidigi hullumajja.

Kogu Vello Salumi elu saadab taustana see, millest ei räägita, mida ehk polegi viisakas rääkida, aga ma ei saa näitemängus seda kõrvale jätta – ta oli diagnoosiga skisofreenik. Nooruses ta istus hullumajas päris palju ja pikalt. Hiljem elu jooksul sai ta selle ilmselt tablettide abil kontrolli alla.

Kuulan ja mõtlen, et Salumi skisofreeniast avalikult rääkimise eest sind lüüakse risti. Või no häbiposti?

Et tuleb pahandusi? Kust ma seda tean, ei usu. Salum nuhtles kiriku aruannetes ka kirikumehi kaunis valusalt. Ühe aasta-aruande lõpus on kirjas, et annaks jumal ometi Eestile kirikujuhi, kes oleks selge pea ja mõistusega. Neid aruandeid on oi kui põnev lugeda. Tema „Kirik ja rahvus” oleks nagu täna kirjutatud. See, et me võiks ennast peremehena tunda omal maal.

Mis takistab?

Ülevalt antavad juhtnöörid, eurodirektiivid, reglemendid… kaapame väikeriigina suuremate kintsu. Selline murupügamine. Kuule, ma ei taha kriitiline olla, mulle see ei meeldi. Elan oma elu ja ajan oma asju. Samas ikka tahaks seda ka, et meil eestlastena hästi läheks. Tahaks, et me saaksime rohkem ise otsustada.

Teil on koos su peda kursusekaaslase Jaagup Kreemiga saade TV3-s?

„Kurvist kurvi” kolmas hooaeg läheb. Sõidame mööda Eestimaa huvitavaid inimesi ja paiku. Sinna mahub nii väike osa sellest, mida me tegelikult näeme. Saame saates anda ainult maitse vaatajate suhu. Edasi tuleb neil endil tegutseda. Saade on 23 minutit lühike ja seal on viis-kuus pikemat lugu. Üks pikk lugu kestab kolm-neli minutit. Mis sa selle jooksul ikka jõuad näidata. Anname maitse, ise näeme rohkem.

Jaagup kinkis mulle mootorattajuhi kursuse, ütles, et mine tee load ära, siis saame koos sõita. Et muidu me ei jõua kuhugi. Esimeses saates sõitsin rolleriga. Ma olen sel aastal, suvel õigemini, tsikliga sõitnud 6000 kilomeetrit. Liigun ja näen Eestimaad ja see on minu jaoks ime! Imeline, ääretult kaunis. Ma ei mõista neid inimesi, kes suvel tahavad kuhugi välismaale puhkama minna. Eestimaa on suvel võrratult kaunis.

Millised majapidamised! Kaunid aiad! Mulle meeldib. Ja meeldivad Eesti inimesed – veidi imelikud, kinnised, aga kui siis avanevad… Kuidas tahetakse näidata seda, mida nad on teinud ja teevad. Ma ei räägi tigedatest, küllap neid ka on palju.

Meil on Jassiga mure kostitamise pärast. Sõidad ja kõhud on täis. Võte kestab neli päeva enamasti. Siis Jass ütleb, et jälle kaks kilo juures. Ääretult lahked ja rõõmsameelsed inimesed on meil. Ma armastan neid. Igal pool on veidraid inimesi, kes oskavad sind üllatada.

Sina oled siinkandi veidrik?

Ma ülemalt hea meelga kuulun veidrike hulka. Muide me kirjutame praegu Järva-Madise kiriku ajalugu. Loodan, et see peagi kaante vahele ka jõuab.

Ma kunagi olin kloun tsirkuses. Klounid on väga tõsised inimesed. Seda ei tohi võtta pealiskaudselt. Klouni töö on inimestega suhelda. Kui ma lähen inimeste ette, mu ees on kakssada inimest. Ma räägin muretult, ilma komistamata, nii, et kellelgi ei hakka piinlik selle pärast, et oi, mis ta räägib.

Vahel ma olen õhtu juhtimise pakkumisest ka loobunud, kui tunnen, et see, mis ma tegema peaksin, mulle ei sobi. See mõjub eputavalt, aga kuulajad peavad esinejat uskuma. Ja selleks tuleb tihti kikivarvule tõusta, vaimses mõttes. Valu, traagika, huumor ja pisarad, sellest koosneb me elu.

Miks sa kõike seda teed, mida sa teed?

See on sul selline küsimus, nagu olen kuulnud küsitavat, et kas me tõesti peame igal aastal lippe heiskama selle mälestuseks, et kedagi sada aastat tagasi Siberisse viidi. Et selliseid lolle küsimusi ei tekiks, et saadaks aru me elu saatvast traagikast, selleks tuleb neid lugusid rääkida, jutustada. Rääkida, mis see kõik tähendab. Ja usu mind, ka noored tahavad kuulata lugusid vanemast ajast. Inimestega tuleb rääkida, siis on kõik korras.

Mis sul plaanis on?

Tammsaare näidendist me rääkisime. Olen Aravete kolhoosist juba kirjutanud ühe näidendi, „Lõikuspidu”, nüüd teen teise veel. Selle kolhoosi põldudele on päris palju lennukeid alla kukkunud. Sellest ei räägitud, on vaid legendid. Need olid Vene sõjaväe lennukid – Tapa sõjaväelennuväli on siin kõrval ja neil sai kütus enne otsa, kui nad kohale jõudsid. Mitmeid selliseid lugusid on. Üks niisugune lennuk olla kukkunud mu enda maja kõrvale. (Arlet teeb meisterlikult vanamehi järgi, kes talle seda räägivad.) Lennuk kukkus alla. Väga kiiresti piirati ja koristati ära, kellelegi rääkida ei tohtinud. Kuna aga viimasel allakukkumisel olid ka ohvrid – kaks lehma said karjamaal surma –, siis ohvritega õnnetusest ka kirjutati. Vaat sellest tahaks kirjutada.

Elan külas nimega Pueblo de Mosqitos – Sääsküla, järgmisel aastal tahaks panna sinna küla keskele üles suure sääse. Metallist keevitaks kokku.

Pere aitab askeldada

Arlet Palmiste

Meil on kõik ikka selline pere ettevõtmine ka. Naine Triinu aitab, tegeleb reklaami ja muude asjadega. Poeg Joosep on keskkooli viimases klassis. Mängib kaasa Jõgeva kooliteatris Liblikapüüdja. Koos oma sõpradega nad teevad kaasa ka „Issanda teenris”. Üks tütar, „hukka läinud laps” , lõpetas ülikoolis keemia, läheb magistrantuuri. Teine tüdruk on Singapuri Eesti saatkonnas Eesti ärikeskuse juht. Me saame omavahel hästi läbi, perega on mul vedanud.