Ainus neljast ERRi ja Kuku raadio riigi- ja maailmaasjadest rääkivast nädalavahetuse arvamussaatest –„Samost ja Aaspõllu”, „Keskpäevatund”, „Rahva teenrid”, „Olukorrast riigis” –, mis käsitles just alanud Palestiina ja Iisraeli sõjast, oli Raadio 2 „Olukorrast riigis”. No näiteks öeldi seal muu hulgas, et Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi on juut ja et Ukraina pakkus juba Iisraelile abi. Ja seda ka, et sõda maailmas mõjutab Eestit.

Läti keelest tõlkis Hannes Korjus

Kui Lätis oleks normaalne president, siis tuleks just nüüd kutsuda kokku rahvusliku julgeoleku nõukogu.

See, mis täna Iisraelis juhtus, toimus esmakordselt mu eluajal. Helistasin just oma sealsetele sõpradele, ning kõik nad kinnitasid samuti, et midagi säärast pole seal viimase 50 aasta jooksul kogetud. Ohvrite ja araabia terroristide poolt röövitute arv pole veel teada, aga juba praegu on selge, et see saab olema üüratu. Mitte asjata ei nimeta paljud täna toimunut Iisraeli Butšaks.

Tänavusel draamafestivalil Tartus nähtud ja kogetud kontrastid süvendasid juba varem peas keerelnud mõtet, et kui laval on kabaree või kontsert – olgugi teatraalne –, aga saalis istub teatripublik, siis tekib segadus.

Teatripublik ju enamasti vaatab, kuulab ja, kui tahab, siis plaksutab. Kabarees ja rockisugemetega kontserdil tahaks olla pisut vabam – suitsetada, juua koos etendajatega, kui selleks tuju tuleb. Aga reeglid ju ikkagi ette ei näe, et kui laval improviseeritakse ja minnakse ekstaatiliseks, siis ka mina võin seda saalis teha. Mis siis saaks, kui võiks? See oleks põnev.

Kaanepilt: Narva-Jõesuu esimese kuursaali kavandas kuurordiidee algataja, Narva linnapea insener Adolph Hahn ise, võttes ilmselt abiks arhitekt A. Novitski. Maja valmis 1882. aastal ja hävis tules 1910. Eesti Ajaloomuuseum

Heiki Pärdi uhiuue raamatu „Maa ja linna vahel. Eesti alevite lugu.” esmane mõju on ehk see, et hakkasin oma tänast kodulinna Raplat(seda lugupidamist, saab üldistada suuremale osale tänastest väikelinnadest) teise pilguga vaatama. Austavama pilguga.

Olen juba aastaid täheldanud tendentsi, et seoses ühetaolisusega, suurte kaubakeskuste ja toidupoodide kettide, bensiinijaamade ja kergteede jõudmisega alevitest väikelinnadeks saanud omavalitsustes, kaob kohtade omapära.

Enam kui kaks ja pooltuhat aastat tagasi elanud Hiina filosoof Konfutsius ütles: „Kui sõnad kaotavad oma tähenduse, kaotavad inimesed oma vabaduse.”

Olen Narvas, Vaba Lava korraldatud Vabaduse festivalil, sõbra autoraadiost tulevad uudised ja ma kuulen – ei kuula, just nimelt kuulen –, et välisministeerium hoiatab Rootsi sõitjaid, sest seal on suur terrorismioht. Hiljem kodus otsin sellele hoiatusele kinnitust internetist ja leian paari päeva taguse teksti: „Rootsi kaitsepolitsei SÄPO hinnangul on terrorismioht Rootsis tõusnud, mistõttu soovitame olla tavapärasest tähelepanelikum ja hoiduda suurtest rahvakogunemistest.”

Seda nii-öelda ametlikku raadioteadet kuuldes olen just sõitnud piki Narva jõge ja taas nentinud, et seal käeulatuses on kurjuseriik Venemaa. Aga Rootsi on minu jaoks Pipide ja Karlssoni, Kalle Blomkvisti, Eva-Lotta ja ABBA maa. Või siis ikka, et oli.