Alevid – maa ja linna vahel

Kaanepilt: Narva-Jõesuu esimese kuursaali kavandas kuurordiidee algataja, Narva linnapea insener Adolph Hahn ise, võttes ilmselt abiks arhitekt A. Novitski. Maja valmis 1882. aastal ja hävis tules 1910. Eesti Ajaloomuuseum

Heiki Pärdi uhiuue raamatu „Maa ja linna vahel. Eesti alevite lugu.” esmane mõju on ehk see, et hakkasin oma tänast kodulinna Raplat(seda lugupidamist, saab üldistada suuremale osale tänastest väikelinnadest) teise pilguga vaatama. Austavama pilguga.

Olen juba aastaid täheldanud tendentsi, et seoses ühetaolisusega, suurte kaubakeskuste ja toidupoodide kettide, bensiinijaamade ja kergteede jõudmisega alevitest väikelinnadeks saanud omavalitsustes, kaob kohtade omapära.

Heiki Pärdi esitab mulle küsimuse: „Millises Eesti alevikus elas 20. sajandi alguse klaverihäälestaja?”. Muidugi ei mõtle ma seda välja ja ta vastab ise Suure – Jaanis. Raamatust selgub, et 1908. aastal oli suure Jaanis 127 elumaja ja umbes tuhat elanikku. Seal oli 7 talurahva kauplust, elas 2 ehitusmeistrit, 5 pagarit üks treial, 4 lihunikku, aednik, 3 parkalit, pleksepp, 2 maalrit, 6 rätsepat, korstnapühkija, 8 kingseppa, 4 tislerit, 2 kellaseppa, potsepp. Alevikus oli tuuleveski ja vesiveski, ühismeierei, kaljatehas, auru-värvimistöökoda ja saun. Ja elujärg pidi seal niisugune olema, et klvarihäälestaja oma tööst ära elas. Küllap siis oli kodudes juba klavereid ja neid mängiti. Need andmed on pärit raamatu viimasest osast, mille moodustavad väljavõtted 1890 – 1910. aastail Riias välja antud saksakeelsesist aadressraamatutest. Neis raamatutes oli eraldi alevike-alevite jaotus. Heiki Pärdi esitab leondi Abja-Paluojast Vändrani. Loendisse jääb Nõmme, mille kohta on 1913 aastal kirjutatud: „Alev ja suvituskoht, 7 versta Tallinnast. /—/ Siin on 6 kivi ja 450 puumaja, suvel 6000, talvel 1500 elanikku.” ja üks äge fakt veel: „Kuna asub 270 jalga (82meetrit.HP) üle merepinna ja muudel põhjustel, pole siin udusid.”.

Sindis on üks kolmest 1930. aastail meie väikelinnades ehitatud raekojast. Tallinna Linnamuuseum

Hungerburg

Paar nädalat tagasi istusime Peeter Volkonskiga Narva-Jõesuus mere kaldal ja ma sain tema käest küsida, miks Narva Jõesuu Ust-Narva on? „Vene keelt ei osa või?” imestast vürst, kes mulle veidi enne oliöelnud, et tema paleus ei ole meri vaid hoopis mäed. Ja siis küsis nagu hea õpetaja, et kuidas on vene keeles kirjalikult kuidas suuliselt. Nojah. Korras. Ma isegi ei öelnud, et oskasin mõelda sõnale suu vaid kui rot. Suuliselt on muidugi vene keeles ustna ja seat see Ust-Narva.

No ja vaid mõni päev hiljem teatas Ivar Põllu, et Tartu Uus teater mängib ja on tuleval suvel Hungerburgis, ehk siis Narva Jõesuus. Hungerburg on tõlkes Näljalinn ja legend räägib, et Narva-Jõesuu sai selle nime merhädalistelt, kes sealt rannast süüa otsides midagi ei leidnud.

Heiki Pärdi kirjutab, kuidas kalurikülast sai suurejooneline suvituskeskus ja kuurort. Idee autor ja taganttõukaja oli Narva linnapea ja töid juhtis Narva linnaarhitekt. „Eesti alevitest kõige suurejoonelisemalt kujundati ja arendati 1874.aastast kuni 19.sajandi lõpuni Narva -Jõesuu kuurorti.” Narva ja Peterburi kaupmehed ja töösturid ehitasid alevisse omanäolise arhitektuuriga maju nii, et välja kujunes täiesti erilaadne Narva-Jõesuu stiil. „”1913.aastal oli Narva-Jõesuus 800 villat ja 11pansionaati, 2 vesiravilat, talviti elas seal 2500 inimest, suvehooajal aga käis 8000 puhkajat. Enamik neist olid Peterburi ja Moskva aadlikud, kaupmehed ja töösturid, suvitajad Saksamaalt, Poolast ja Prantsusmaalt, samuti Eesti kõrg-ja kesklassi rahavast.” kirjutab Heiki Pärdi.

1913.aasta andmeil oli kuurordu valitsemine Narvast prit villaomanike valitud komisjoni käes. „Kõik,kes jäid seea kauemaks kui 3 päeva, peavad maksma 50 kopikat, need, kes siin üle 5 päeva, maksavad 4% kuurordi heaks.” on raamatus väljavõte aadressraamtust. Erit põnev on, et Narva linn andis igal aastal kuurordile 28 000 rubla. Selle raha eest peeti ülal kuursaali, hotelli, teatrit, haigemaja, politseid, pargi.ja metsavahte, puhastati randa, hooldati veevärki… „3000rubla maksti sellest rahast sõjaväemuusika eest.”. Kuursaal oli kõrgklassi kõige kallima pansoin. „Esimesel korrusel oli 300 kohaline lavaga kontsertsaal, restoran, piljardituba, lugemisaal, teisel korrusel umbes 50 numbrituba. Kuursaali ümbritsevas aias mängis igal õhtul orkester.”, kirjutab Heiki Pärdi.

Kujunemine

Raudteealevites oli igapäevaseks sündmuseks reisirongide saabumine ja minemine. Jaamas käidi nii sõitmise pärast, kuid ka huvi pärast – kes tuleb, kes läheb ja ennast näitamas. Tapa 1925. Tapa Muuseum

Alev on linnast väiksem, tiheasustusega asula. Heiki Pärdi pühendab alevite tekkele terve peatüki. Ta muuhulgas tsiteerib ajaloolast Arnold Soomi kes 1996.aastal on kirjutanud 17.sajandist: „Et Eesti või Liivimaa alevikel oleks olnud mingeid asutamisürikuid või muid privileege, ei olnud tavaline. Nad lihtsalt tekkisid selleks sobinud paikadesse, peamiselt ordu või piiskoplike linnuste vahetus läheduses, ning leidsid sellistena kohalike võimukandijate poolt aktseopteerimisr.”. Näiteks Lihula ja Põltsamaa said alguse juba keskajal.

Hulk aleveid tekkis siis kui pärisorjus kaotati. Näiteks Ambla, Hageri, Keil , Koeru. Hulk siis kui 19.sajandi teisel poolel hakkas arenema tutumajandus. Näiteks Kärdla ja Sindi, ning sajandi teisel poolel Kunda, Aseri, Järvakandi., Kohila, Türi. Puhkealevikud tekkisid ka, Narva -Jõesuu kõrval näiteks Elva, Võsu, Toila , Sillamäe.

Rapla 20. sajandi algul, alles on vana Alu mõisa kõrts, mille asemele ehitati 1932 pangamaja. ERMi fotokogu

Eriliselt huvitav on selles raamatus peatükk, mis käsitleb alevite sotsiaaset, majanduslikku ja kultuurilist tausta. Seda mõjutanud Baltisaksa kultuur kui kujunesid välja eestlased, kes „kõigest väest ihkasid oll ateistest paremad, olla nagu sakslased, ning saada sakslastest.”. Toon selle tsitaadi siia sest peale selle raamatu lugemist on mu mõte üsna kini jäänud sellesse, et kadaakasaksusel ja väikekodanlusel on väga suur osa selles, millised me oleme täna. Kusjuures on see osa kordades suurem sellest millest palju enam räägitakse, surem sellest, mida meiega tegid Nõukogude okupatsiooni aastad, me juured on sügavamal.

***

Heiki Pärdi uut raamatut, saab sirvida kui pildialbumit. Pilte on rikkalikult ja Andres Tali raamatukujundus laseb seda hästi teha. Piltidel on ruumi, et vaadata ka detaile. Ja seda saab lugeda kui teatmetost, ajalooraamatut, aga ka kui põnevusjuttu me enda kujunemisest. Raamat kutsub ümbrust ja inimesi selles keskonnas märkama ja hinda. Raamatu võiks autosse kaasa võtta mööda Eestit sõites.

Eraldi: „Maa ja linna vahel. Eesti alevite lugu.”

Heiki Pärdi ajalooraamatu andis välja kirjastus Tänapäev. Toimetas Mari Karlson, Kujundas Andres Tali.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.