Enam kui kaks ja pooltuhat aastat tagasi elanud Hiina filosoof Konfutsius ütles: „Kui sõnad kaotavad oma tähenduse, kaotavad inimesed oma vabaduse.”

Olen Narvas, Vaba Lava korraldatud Vabaduse festivalil, sõbra autoraadiost tulevad uudised ja ma kuulen – ei kuula, just nimelt kuulen –, et välisministeerium hoiatab Rootsi sõitjaid, sest seal on suur terrorismioht. Hiljem kodus otsin sellele hoiatusele kinnitust internetist ja leian paari päeva taguse teksti: „Rootsi kaitsepolitsei SÄPO hinnangul on terrorismioht Rootsis tõusnud, mistõttu soovitame olla tavapärasest tähelepanelikum ja hoiduda suurtest rahvakogunemistest.”

Seda nii-öelda ametlikku raadioteadet kuuldes olen just sõitnud piki Narva jõge ja taas nentinud, et seal käeulatuses on kurjuseriik Venemaa. Aga Rootsi on minu jaoks Pipide ja Karlssoni, Kalle Blomkvisti, Eva-Lotta ja ABBA maa. Või siis ikka, et oli.

***

Räägime Narvas Aleksander Puškini tänaval Kõrgõzstani Akadeemilise Draamateatri lavastaja Shamil Dijkanbajeviga. Ta vaatab mind ja küsib, kas me, eestlased oleme vabade viikingite järglased. Võtan enda pealiskaudsed teadmised kokku ja räägin me geograafilisest paiknemisest. Räägin rootslastest, taanlastest, sakslastest ja venelastest, kes kõik meid on valitsenud ja eks meisse geneetilise jälje jätnud. Muidugi, viikingid tegutsesid ka siin 11.–12. sajandil ja äkki on neist midagi meisse sulandunud.

Ja siis räägib Shamil mulle olukorrast Kirgiisias. Sellest, kuidas nende riiki piiravad ja mõjutavad Venemaa ja Hiina, suur mõju on agressiivsel islamiusul. Shamil toob juttu nii raha kui ideoloogia. Ütleb lõpuks, et nende poisse meelitatakse sõdima Ukrainas ja nad seda ka teevad. Mis siis, et see on keelatud. Miski katkestab meie jutu, aga õhku jääb Shamili küsimus: miks Narva on venekeelne linn?

***

Vaatan ukrainlaste, Läti lavastaja ja meie poiste produtseeritud lavastust „(Elu) sunnitud valikud”. Istume kõrvuti lavastaja ja näitleja Julia Augiga. Lavastus on kurjalt venelasi hukka mõistev. Seal nõutakse kõigi venelaste tühistamist. Seda tehakse nii kunstivahendeid kasutades kui otsesõnu, loosungina.

Tunnen juba etenduse ajal, kui valus on Julial seda kõike vaadata. (Tean tema Eesti kodakondsuse taotlemise saagat.) Temal, kes sellele kurjusele viitas ja vastu hakkas veel enne sõda. Temal, kes nüüd on sisuliselt põgenenud vangistuse eest, ja temal, kes Venemaal on juba tühistatud. Kui etendus lõpeb, hüüavad noored näitlejad „Слава Украине! Героям слава!”.

***

Me kõik – mis tobe üldistus, aga olgu – oleme mänginud sõda. Mäletan oma nõukaaegsest noorusest, et enne, kui läks musteketäride mänguks, käisid sõdimised venelaste ja sakslaste vahel ja ega valikut ei olnud, vene poisid olid venelased ja meie ikka sakslased. Nojah ja siis sõjafilmid ja sõjaraamatud ja hiljem otseülekanded Ameerika sõdimisest Iraagis…

Nüüd äkki mängisid laval sõda ülinoored inimesed, kes selles sõjas on reaalselt. Valus oli, kui see teadmine pärale jõudis. Ses lavastuses kõlas õhuhäire ja kogu publik kamandati püsti ja juhiti keldrisse varjule. Mulle ei meeldi sellised võtted teatris eriti, aga see, mis need näitlejad tegid, ei olnud mäng. Nad Kiievis tegid sellises olukorras proove, et tuli vahepeal minna varjendisse.

***

See on tsitaat lavastusest: „Guru: Nii, see audiomeditatsioon on nende jaoks, kes tahavad, et Venemaa hävitataks, nende jaoks, kes tahavad Ukraina võitu ja õitsengut ning kohut iga venemaalase üle, Venemaa kollektiivse süü tunnistamist ja kogu Vene kultuuri tühistamist maailmas.” Ühismeditatsioon nagu ühispalve. Seda viis lavastuses läbi tütarlaps, kes oli põgenenud Šveitsi. Ja tal ei olnud puudus mediteerijatest, kes selle meditatsiooni kinni maksid.

Kui ma Peeter Volkonskile kohman, et jah, ühispalvuste asemel on 21. sajandil meditatsioonid, ütleb ta, et tõlgib just vana armeenia keelest päevapalveid. Iga tunni jaoks on üks palve ja need palved on pärit 12. sajandist. Kirjutajaks Nerses Šnorali (Õnnis).

Öö läheb mööda ja hommikul pistab Peeter mulle pihku paberi, millel vana armeenia keelne tekst ja tema tõlge. Palve number on 23. Loen ja mulle on selge, miks ma Vabaduse festivalile tulin. Peetri loal ma selle palve siin avaldan:

„Kõigearmulik Issand!

Heida kõigile armu, kes usuvad Sinusse: nii omadele kui võõraile,

neile, keda ma tunnen ja keda ei tunne, kes elavad veel ja kes surnud;

anna andeks ka neile, kes vihkavad mind ja on minu vaenlased,

kõik see halb, mis nad mulle on teinud, nad vabasta kurjusest,

mida tunnevad nad minu vastu, Su armust las saavad nad osa;

oma loodule heida siis armu ja mulle, kes patte on täis.”

Vana tarkus oli ja on: anna andeks ka neile, kes vihkavad mind ja on minu vaenlased. Uhhh! 21. sajandi 23. aasta meditatsioon ütleb, kuidagi nii, et tundke raevu vaenlase vastu ja armastust sõprade vastu, kogu maailma vastu.

Paar päeva hiljem kirjutab Peetri kursusekaaslane lavaka 7. lennust, Merle Karusoo Postimehes: „Kõik kaklused, kõik vaidlused viivad meid järjest kaugemale üksteisemõistmisest. Ehk siis püsimajäämisest. Kui kaklevad inimesed, siis see on labane. Kui kakleb parlament, siis see on kuritegelik.”

***

On neljapäev, ostan Narva-Jõesuu Coopist Maalehe. Päev varem on Jaak Allik avaldanud arvamust, et ega Maalehte siinkandis ei müüda. Teadagi miks… Ma seal eesti keele suhtlen müüjaga. Ta saab must aru, teab, mis tähendab viis pakki. (Näete nüüd, kuidas on: ega keegi ju ei keela mind kirjutada, et viis pakki suitsu. Mingi üldine foon, et suitsetamine on halb, sunnib mind ennast ise tsenseerima. Süütan sigareti. See on ehk pisiasi, aga mu meelest hea näide, mõeldes suuremale sõnavabadusele. MM)

Laupäeval Rapla Prismas ei saa mu vastas olev müüja mitte mõhkugi aru, mida ma tahan. Näitan siis näpuga grillitud kanakoibadele ja ütlen kaks. Tüdruk küsib: skolko? Mina vastan: kaks. Ta ei saa aru, teeb n-ö kivinägu. Ütlen siis dva ja ta sulab, muutub lahkeks, valib koibade hulgast sellised, mis ta arvates on paremad. Ise kommenteerib seda valikut vene keeles, et valib suuremad ja mahlasemad. Hiljem keetsin maal nende juurde oma aia kartuleid, uba ja hernest. Ehh, vabadus.

***

17. augusti aruteluhommikul keeldub Ukraina dramaturg Natalka Blok põhimõtte pärast kõnelemast ja mõistmast nii vene kui inglise keelt. Kiiresti otsitakse tõlk, kes tõlgib ukraina keelest inglise keelde. Ka eestlased, saadik Kaimo Kuusk ja moderaator, ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho peavad seega rääkima inglise keeles. Ingliskeelset juttu ei tõlgita. Ma ei pööraks sellele tählepanu, kui Natalka ei kehastaks minu jaoks sirgeselgsust ideaalis.

***

Eesti Draamateatri ja Vaba Lava ühistöös mängitakse Narvas ka Leedu dramaturgi Marius Ivaškevičiuse (mu jaoks geenius, ta oli ka üks Vabaduse festivali programmi autor ja ideede generaator. MM) näidendit „Totalitaarne romanss. Reekviem M-le”, mille kohta lavastaja Hendrik Toompere noorem hiljem ütles, et see, mis me nägime ja kuulsime, sündis üheksa päevaga. Ikkagi oli see see, mida ma nimetan teatrikunstiks. Selles loos uuritakse kunstnike suhteid poliitilise võimuga varem ja praegu. Et saaksite natukenegi aimu, siis on seal näiteks ka mõttemängud Mihhail Bulgakovi ja Stalini suhetest. Selle näidendi üks tegelane on lavastaja Barzu Abdurazzakov – Kesk-Aasia teatri legend. Kui võrrelda, siis sealne Voldemar Panso.

Barzu oli kohal ka Narva festivalil ja soovijad nägid ta lavastust „Laviin”. Lugu sellest, kuidas laviiniohu pärast tuleb inimestel sosistada. Kui naine hakkab selle laviiniohu ajal sünnitama, kaevatakse ta kirstus maa sisse… Et lapse ja naise karjumine ei hävitaks kogu küla. Seda, millal laviinioht lõpeb, väga selgelt ei öelda. Vana mõistujutt, mis iseloomustab ilmselt nii sealset kui ka siinset ühiskonda just praegu.

„Totalitaarses romansis” räägib Barzu sellise muinasjutu; „Ükskord puhkes tulekahju. Kohutav tulekahju! Üks varblane jõudis puude vahelt välja lennata, aga teine, tema sõber, ei jõudnud. Ja jäi sinna – leekidesse. Ent esimene linnuke lendas edasi ja jõudis väikese jõe äärde, haaras nokka tilga vett ja lendas tulekahju kustutama. Tilk tilga haaval. Ja kui loomad ütlesid, et sa ju saad ometi aru, et see on ilmaaegu, vastas ta: jah, muidugi saan aru, aga kui ma kunagi seisan Jumala ees ja ta küsib, mida sa tegid, siis ma vastan: kõik, mis oli minu võimuses.”

Üha kitsam on maailmas. Sõnad on justkui selged, aga vabale mõttele jääb ruumi järjest vähemaks.

Ilmus Maalehes. Pildil hääletu karje.