Rubriigiarhiiv: Monoloog

Kiire ja/või aeglane mõtlemine

Mõtlemine aitab ette näha, ära tunda ja mõista. Mõtlemisprotsessidest arusaamine võiks välistada katse ja eksituse meetodil otsuste tegemist, võiks vähendada kahju, mis tekib kehvadest ja valedest otsustest.

Psühholoogia magistrant Pärtel Poopuu tegi minuga, nagu ta ütles, „Plekktrummi” ja küsis, mida ma talle lugemiseks soovitaksin. Olen ammu märganud ja ka kirjutanud sellest, et just tegusad loevad liiga vähe ilukirjandust. Üks tagajärgedest, mis sellega kaasneb, on kehv emakeeleoskus. Kesine sõnavara ja kantseliidi pealetung. Seepärast pakkusin peaaegu mõtlemata, et lugegu Hermann Hesse „Klaaspärlimängu” ja Bulgakovi „Meistrit ja Margaritat”. Hiljem mõtlesin, et lisaks tuleks psühholoogil kindlasti lugeda Gabriel Garcia Marqueze romaani „Sada aastat üksildust”, see on ju puhas eksistentsi psühholoogiaõpik. Loe edasi Kiire ja/või aeglane mõtlemine →

Andres Keili vibratsioon: „Märstikuud on väga raske pildistada”

Ka fotograafina tuntud Andres Keili ja tema esimest novellikogu „Vibratsioonid” iseloomustab muu hulgas ka see, et enne paberväljaannet ilmus ta e-raamatuna.

Esimene mõte, mis pärast paari novelli lugemist pähe tuleb, on – halastamatus. Kirjanik Keil on halastamatu. Mida see tähendab? Halastamatu maailma, iseenda ja ümbritsevate suhtes. Ja ometi õhkub ta novellidest omamoodi eesmärgistatud elamisemõnu. Loe edasi Andres Keili vibratsioon: „Märstikuud on väga raske pildistada” →

Ärge jääge üksi, ärge jätke kedagi üksi

Mu sõber on laevakokk. Kui talle helistan, taban ta sülti keetmast. Ise ütleb ta selle kohta asendustegevus. Mis valu see sunnib kokka süüa tegema, kui ta pole tööl? Me räägime ja saan aru, et sõber teeb süüa sellepärast, et see tuleb tal hästi välja. Kui ta seda tööl teeb, saab ta kiita, nüüd teeb kodus üksi ja kiidab ennast ise. Loe edasi Ärge jääge üksi, ärge jätke kedagi üksi →

Nii kõneles Voldemar Panso

30. novembril on Voldemar Panso 100. sünnipäev.

Mida rääkis (kirjutas) Panso sellist, mis kestab üle aja ja kehtib ka täna? Abiks siis Merle Karusoo äsja ilmunud subjektiivne dokumentaarium, kaks raamatut pealkirjaga „Panso 100. Nii palju kui andsid koerale. Mina, mu õpetaja ja teised tegelased”. Mul jääb vaid imetleda seda, mida Merle Karusoo nimetab subjektiivsuseks. Oleks sellist kindlameelset subjektiivsust rohkem. Siis oleks vähem keskpärasust päris kindlasti

Kuis teadlikult jõuda alateadlikuni Loe edasi Nii kõneles Voldemar Panso →

Ninatäis meelerahu

Pärast koroonatesti tegemist ja negatiivse tulemuse teadasaamist tundus pori- ja lörtsisegune ilm kordades ilusam. Selline testitulemus andis mulle võimaluse haige olla. Nina nuusata ja köhida. Uskuge või mitte, aga enesetunne läks nipsust paremaks. Köhida, muretsemata, et see minu küljes olev köha tapab teisi. Mõtlen, millal see automaatne harjumus mulle külge õpetati, et kui köhid, pane käsi suu ette. Kuuskümmend aastat tagasi? Loe edasi Ninatäis meelerahu →

Linnud Georg Otsa parves

R.A.A.A.M. teatri produktsioonil lavastus „Minu Georg Ots” toob vaatajateni kuue naise lood, kelle elusaatust kaudselt ja otseseltki on mõjutanud Georg Ots. Laulja Georg Ots ise tegelasena lavale ei ilmu. Ometi lahkub enamus publikut etenduselt, ümisedes mõnd Otsa kuulsaks lauldud laulu.

Venemaa üks tänaseid tuntumaid dramaturge Slava Durnenkov on kirjutanud näidendi kuuele naisele. Autori tahtel ei ilmu lavale ühtegi meest. Võrrelda ei saa, Ots on ideaal. Täna on põhjust üles lugeda, mis tegi Georg Otsa (1929-1975) oma aja meheideaaliks: hääl, kasv, riietus, käitumisoskus, viisakus, mitmekülgsus repertuaarivalikul… Muu hulgas tuli ka Georg Otsal laulda nõukogude ideoloogiat kandvaid laulukesi, ometi ei jäänud talle külge Kremli ööbiku silti. Äkki ma mõtlen vales suunas, aga võimalik põhjus tundub olevat seal, et Georg Otsa andekus ja kuulsus sai tiivad ajal, mil sõjahaavad hakkasid tasapisi paranema. Loe edasi Linnud Georg Otsa parves →