Andres Keili vibratsioon: „Märstikuud on väga raske pildistada”

Ka fotograafina tuntud Andres Keili ja tema esimest novellikogu „Vibratsioonid” iseloomustab muu hulgas ka see, et enne paberväljaannet ilmus ta e-raamatuna.

Esimene mõte, mis pärast paari novelli lugemist pähe tuleb, on – halastamatus. Kirjanik Keil on halastamatu. Mida see tähendab? Halastamatu maailma, iseenda ja ümbritsevate suhtes. Ja ometi õhkub ta novellidest omamoodi eesmärgistatud elamisemõnu.

Selles, kuidas Andres Keil kirjutab, on stiili, oma stiili. Mõtlemise jõud on neis novellides sees. Omamoodi mõtlemise vägi, selline loomulik, mitte pingutatud. Kõigi novellide iseloomustamiseks sobib ilmselt liikumist märkiv sõna teekond, teekonnad. Kas Keili enda teekonnad? Või väljamõeldud teekonnad? Ehk pigem teekonnad, mis on olnud ja olemas, aga saanud novellideks Andres Keili peas liikuvate mõttekonstruktsioonide toel. „Sa kõnnid ja tekib rütm ja miski asi jääb luupima,” kirjutab ta ühes oma novellis. Ja mitmest novellis käib läbi kõpsumine: „… kõps-kõps-kõps-kõps, kindlad sammud”. Keili keel on rikas, siia kõpsumiste juurde sobib näiteks väljend „lasi sammu löntsjalutavamaks”.

Häältest tulvil silmad

Kõigis novellides on kirjeldatud neid hääli, mis me elu saadavad pea iga hetk, aga mida me tavaliselt tähele ei pane. Keil paneb ja kirjeldab meid ümbritsevaid helisid meisterlikult. Ta märkab, kuidas häälitseb kohvitass, lusikas, kingad… Kirjutab kuuldavaks vaikse karahvinikõlksatuse, auto pöörde naelkummide krudinal, sulaveelompidel krõbiseva jääkirme…

Niisama teeb Keil silmadega, ta märkab neid kogu aeg ja kirjeldab: „Silmadega, mis seestpoolt helgivad./ Ta silmad on nagu pärlmutriga kaetud merekivikesed./ Need kunagised kompvekid, mees mäletab hästi neid kompvekke.” Tüdruku silmades on kelm, see hüppab ühel hetkel, kui tüdruk üksi köögis veini toomas on, külmutuskapi servale ja peab tüdrukuga dialoogi. Silmakelmil on võime kahestuda. Ja tüdruku silmadesse tagasi hüpata.

Meelemängud

Mängida meeldib Keilile oma novellides. Ta mängib sõnade ja mõtetega: „Sa mõtled asjadele, mida sa mäletada ei taha, sa mõtled oma elamata elu erilisematele hetkedele./ Väljas sajab. Sajab elamata elu nutmata pisaraid./ Oled peatunud. Peatuses. Peatu sees./ Metsaaluste lumelaigud on kuuserootsude vallaspojad./ Klassika ei jookse moevooludeamokki./ …”

Tahtsin kirjutada, et selliseid mõttekeerde on novellides külluses, aga see on ainult osaline tõde – Keilil on kirjutades kõik kontrolli all. Ta ei paku üle, üleküllust ei ole, on just nii parasjagu, et lugu lugedes pooleli ei saa jätta.

Sõnakasutus muidugi aitab lugemismõnule kaasa: „Otsaseina klaas dimmub helendama./ Kõik on iisi./ Träpsulised silmad./….” Tegelastele, kes peategelased, annab Keil nimed, mille tähendust vahel seletab, vahel peab lugeja ise selle leidma. Näiteks elavad tal seal raamatus Ahas, Niil Naer, Kenneth ja Fred Kaart …

Filmilint

Kohati saavutab ta kirjutades selle, et loed ja ühtlasi vaatad filmi. No näiteks, kui üks tegelastest noogutab, et kõik on korras, siis teine muigab vastu, sellise kõik on korras muigega. Mul lugedes tekkis instinktiivselt soov see läbi mängida. Keili novellide mõju on selline, et tood oma kirjutuslauale peegli, sätid enesetunnet… jah, just, novellide tegelased ka sätivad enesetunnet. Ma jätan oma mõtte pooleli, et seda kirjeldada Keili enda sõnadega: „Lips on väiklane, väiklaselt väikekodanlik. Lips on univorm, lips on meestele, kes ei oska ennast muud moodi kehtestada. Ja lips on naistele, kes oskavad ennast kehtestada. Aga selliste naistega polnud temal, omakorda, midagi peale hakata, või neil temaga.” Ses novellis, kus see lipsujutt, muide sajab, aga ei saja niisama vaid „sajab elamata elu nutmata pisaraid”. Kuskil ütleb Keil siia passiva tõe: „Filmi inimene vaatab, fotot näeb.”

Halastamatus

Kirjutasin eespool, et Keil on oma novellides halastamatu. Kuna ta ise on elus n-ö kannapöördeid teinud ja mitmel loomingulisel elukutsel lasknud ennast oma küüsi võtta, ja edu saavutanud, siis paratamatult mõtled ta novelle lugedes, et osalt on need ka eneseanalüüsi sõnastused. „Portreefotograafi töö algab uksest sisse astudes, nupuvajutus on vaid hetk, pika juhise kliimaks, ehk isegi kõige vähemtähtsam. Ahv oskab ka väga hästi nuppu vajutada, naljatab Mart tihti, ja mõtleb seda naljatust päris tõsiselt.”

Keskkond novellides on Keilil elus. Ta ise kirjeldab seda tähelepanuväärselt, öeldes, et majad on ennast majadeks elanud, vajunud. Nende uksed on usteks käidud. „Hoovid on õuedeks mängitud ja kilgatud ja tülitsetud.”

Ja nüüd lõpetan selle eespool pooleli jäänud mõtte, et Keili novelle lugedes tassid peegli lauale ja kontrollid, kas oskad noogutada kõik on korras naeratust. No nii, et teised sellest aru saaksid. Millised erinevad naeratused mulle veel jäänud on…?

Novell „Luiged kadunud majast” teeb mind lausa kadedaks, nii hästi on see kirjutatud. Ja milline teatraalne päris lugu veel! Keil kirjutab kusagil: „Teate, intelligents ei ole mitte privileeg, vaid kohustus. Aga armastus võidab kõik.”. Nii head dramaturgiat kui on kõigis Keili novellides on alati rõõm mõista ja mõista

Andres Keil Vibratsioonid

Keeletoimetajad Kristi Kingo ja Maie Torim

Kujundus, kaanefoto ja küljendus Andres Keil

© Andres Keil ja TORE kirjastus 2020

Raamat on valminud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali toetusel.

Trükitud Printon trükikojas

Ilmus Maalehes

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga