Nii kõneles Voldemar Panso

30. novembril on Voldemar Panso 100. sünnipäev.

Mida rääkis (kirjutas) Panso sellist, mis kestab üle aja ja kehtib ka täna? Abiks siis Merle Karusoo äsja ilmunud subjektiivne dokumentaarium, kaks raamatut pealkirjaga „Panso 100. Nii palju kui andsid koerale. Mina, mu õpetaja ja teised tegelased”. Mul jääb vaid imetleda seda, mida Merle Karusoo nimetab subjektiivsuseks. Oleks sellist kindlameelset subjektiivsust rohkem. Siis oleks vähem keskpärasust päris kindlasti

Kuis teadlikult jõuda alateadlikuni

„Ainult omandatud koolile peatuma jäädes jääb varjatuks isikupära. Sünnib n.ö. korralik keskmine. Jäädes aga istuma oma minal, seda avardamata, uusi lätteid vastu võtmata tardutakse oma kesta. Isiksus muutub sarkofaagiks. Kuju mängimise asemel tsiteeritakse pidevalt ennast. Ja see tüütab.”

„Aga juhuslik on ikka plahvatuslik. Sellele ongi ehitatud Stanislavski süsteem, grandioosne katse luua meetod, kus juhused korduksid seaduspärasustena, kuis teadlikult jõuda alateadlikuni.

Töökindel on ainult keskpärane, sest ta ei plahvata kunagi.”

„Näitleja ülesanne on plahvatada. Ja plahvatust kasvatada… Raskus tänase kroonuteatri proovis on näitlejate väheses treenituses nii psüühika, keha kui sõna valdkonnas. Eriti psüühika! Mu vaev läheb aina stimuleerimiseks, et toimuks mingiväärnegi plahvatus, mis elustaks kavandatud skeemi. Aina enam tunnen, et näitleja ülesanne näib olevat teksti rääkida, mingit tüüpi luua ja näitlejalikku temperamenti ilmutada. Isegi saavutatud kõrgpunktid haihtuvad, joonis lahjeneb, nagu lahjeneb „Aurukatlas” lõuna-eesti murre proovist proovi, nuta või palu, vii nina pidi murde juurde; ta taipab, ja homme on see jälle lahjunud.”

Ma siinkohal tahan öelda, et Panso tarkuse saab teatrist üsna üheselt üle kanda ajakirjandusse. Asendades sõna näitleja ja lavastaja sõnadega ajakirjanik ja toimetaja. Miks mitte õpetaja ja kasvataja. Teadlane ja sportlane… Lugege ja mõelge kaasa, erinevate ametite mehed ja naised.

Panso teatritarkus on elutarkus

„Näitleja – see sõna tähendab midagi ja mitte igaüks, kes laval näitemängus esineb, ei kuulu sellesse kuninglikku suguharusse.”

„Näitleja ei tohi liiga koduneda režissööriga, siis ta kaotab proovil „sõiduhoo”, ja plahvatuspinge. Nad peavad olema mõttekaaslased, ka sõbrad, aga mitte „omad inimesed”. „Omade asi, ajame läbi. See on nagu põhjapõder, tast ei saa kunagi head sõidulooma, kui ta on inimesega liialt sõbrunenud. „Sõidupõder peab vabana üles kasvama.” Yrjö Kokko „Ungelo tare”.”

„Seal, antiigis, on kultuurinimese baas – müüdid, antiikdramaturgia. Tehke see baas tugevaks. Et teil oleks himu kasvatada endas kultuurinimese põhibaasi. Ega ma ei arva, et see teist paremad näitlejad teeks, aga see õpetab uuel tasandil mõtlema ja seoseid leidma. Müüdid korduvad igal epohhil. Vana testament ja uus testament. Kogu renessansi teema – piiblimüüdid ja nende tõlgendused. Režissööri vaimuulatus peab olema tunduvalt kõrgem.”

„Teatri missioon ei ole anda vastuseid, vaid äratada ja suunata mõtteid. Niisugust dramaturgiat on, niisuguseid etendusi on. Teatritegijat ei peaks rahuldama hinnang, „see on just see, millest me abikaasaga kodus rääkisime”, vaid ainult „seda me veel ei teadnud”. Näpuga näitamiseks on hoopis teised instantsid, alates juhtkirjast jne.”

Igipõline võitlus kultuuri eest

„Nemirovitš-Dantšenko nimetas teiseks plaaniks „mõtete koormat”. Knebel „elatud elu sleppi”. Tahame näida teised, kui me tegelikult oleme. Tuleb varjata seda, mida diletant tahaks mängida. Alltekst – see on see, mis öeldakse välja, kuigi ma ütlen midagi muud. See on oluline sellepärast, et seda aetakse segi teise plaaniga, need on hoopis iseasjad. Lapsel ei ole teist plaani, sest ei ole elatud elu, Tootsil on, Arnol on.”

Mina isiklikult töötasin kiiresti ja erilise innuga, sest lavastuse pealisülesanne on tihedalt seotud minu enda elu pealisülesandega. Töötada 35 aastat teatris, olla pedagoog, teatrijuht, see tähendab – aina vastutada ja nõuda teistelt vastutust. Aga vastutustunnet säilitada, vahel ahastuseni üksi, see tähendab võtta enda kanda hiigelrist. Vastutustunne on koorem, mis nõuab seltsimeeste õlgu. Ainult nii võime luua, midagi muuta – endas ja enda ümber.”

„Teater areneb aina enam meeskonnamänguks. Õnnetu on see näitleja või see juht, kes tahab teha oma teatrit, isegi siis, kui ta rüütliristi rinda saab. Teatrit ei tohi teha andetud ja haiged. Sinine leht on teatris ja miilitsakoolis lubamatu asi. Välja kuulutatud etendus mängitakse ka kõrge palavikuga. See on meie kutse, kutsumus ja au. Näitleja-amet on üks neid, kus peab riskima, nagu katselendurgi. Ja ta nõuab ilmseid looduslikke eeliseid, nagu korstnapühkija amet põlgab kõrgusehirmu. Ta nõuab kollektiivsustunnet, nagu laulukoor ja sõjavägi.

Vihaseim võitlus peab käima tänases teatris keskpärasuse sissetungi ja staarluse vastu. Keskpärane lavastus, keskpärane maitse, keskpärane hinne ja keskpärane eksperiment. Igipõline võitlus kultuuri eest.”

Me räägime emotsionaalsest mälust, aga vaikime või ei oskagi rääkida geneetilisest mälust, mis säilitab meie alateadvuses kogu kaugete esivanemate hingevaimu. Ja see on üks meie talendi või selle kallaku saatuslikke määrajaid. Küllap see mälu rääkis kaasa ka selles, miks Lauter oli selline nagu ta oli ja Pinna selline nagu ta oli. Tuleb silmas pidada, mis allub tahtele, mis mitte. Ja kuivõrd tahe ise on allutatav tahtele.”

Aeg tõstab esile rahutul ajal kõnemehed, väepealikud, poliitilised anded; liigestest lahti ajad kunstnikke, teadlasi, laulikuid.”

Jääbki küsimuseks eri epohhidel, kuivõrd mehed tegid ajalugu või ajalugu mehi.”

Pean ennast nüüd siinkohal kinni. Merle raamatuis on ka peale Voldemar Panso palju tsiteerimisväärset ja igavikulist. Nimetan seda, mille siia kopeerisin, maitseprooviks ja loodan, et mõni lugeja tuleb mu mõttemänguga kaasa. Asetab enda elukutse Panso fikseeritud mõtetesse ja katsub nõnda ennast. Panso on ajas katsumustele vastu pidanud. Ja muidugi palju õnne sünnipäevaks!

P.S. Selle tsitaadita ei saa kuidagi: „Kriitik võib etendusega teha sama vea mis lavastaja tükiga; ei lähe näidendiga kaasa, vaid elab omaenda juba ammugi kindlakskujunenud maailmas. Lavastajal sünnivad siis „võtted” ja „oskus”, kriitikul „kindlad seisukohad” – üks ja sama viga. Seda tükki (või rolli) mängitakse nii!

Eriti märkame seda Levini ja Karin Kase juures. Ja Lauteri juures (tema aastad!!) tükkide puhul, mida ta hästi tunneb-teab, eriti vene klassika, kuis seda omal ajal vene näitlejad mängisid. (Mikiveri Lopahhin olnud halb, pole seda lopahhinlikku haaret ega hinge! Mikk oli väga hea!) Meetodiga „Kuidas mina seda ette kujutan” ei saa ju midagi kõlbmatuks kuulutada, küll aga tõestada, et interpreteerimisvõimaluste skaala on üpris avar.”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga