Mul on selline tunne, et Jaan Tätte tahab oma näidendis „Õnnelik tund” vaatajaile muu hulgas öelda, et elus vahel märkamata jäävad lihtsad olukorrad tegelikult määravad elu. Meie kõigi elukõrtsi nimi on Jaanil seekord „Ära muretse”.
Jaani laulusõnad, mis suurel osal eestlastel on peas, on peas just nende lihtsuse pärast. Lihtne on ilus, saab ka öelda. Näidendis „Õnnelik tund” on Tätte lihtsale lihtsusele lisandunud miski elutarkuse mõõde, sügavus. Lavale jõuavad olemise filosoofia elumudelid. Just mudelid, mitte et on üks ja õigesti elatud elu. Ja juhus otsustab asju enamasti, inimese enda otsusest vähe hoolides. Jaan valdab nüüd paradokside kunsti meisterlikumalt kui varem. Elu jälgimise kogemuse viljakas tulemus, mis muud. Ta „Õnneliku tunni” argipäeva on pühapäev ja meri sisse kirjutatud, mu meelest isegi nii võib see olla, et ta ise seda ei teadvusta. Loe edasi Olemise talutav kergus Jaan Tätte näidendis