Voldemar Panso: Et juhus saaks seaduspärasuseks!

Eesti teater tähistab oma suurmehe Voldemar Panso sünnipäeva. Näituste ja teatraalses vormis sündmuste seas esitletakse homme EMTA lavakunstikoolis Merle Karusoo kaheköitelist raamatut „Panso 100. Nii palju kui andsid koerale. Mina, mu õpetaja ja teised tegelased. Subjektiivne dokumentaarium”.

Merle vahendab Voldemar Panso doktoritöö kaarte. Ühel on muu hulgas kirjas: „Aga juhuslik on ikka plahvatuslik. Sellele ongi ehitatud Stanislavski süsteem, grandioosne katse luua meetod, kus juhused korduksid seaduspärasustena, kuis teadlikult jõuda alateadlikuni.”

Selles teoses tsiteerib Panso ise Betty Alverit, öeldes: „Teised vaagigu Su vilju. Sa end ise tasahilju… Nii õige.”

Lugesin selle raamatu käsikirja ja see on sügav ja kihiline. On isiklik, üldine, aus. Raamatut võib lugeda kui õpikut, kui Eesti teatri analüüsi, mälestuste raamatut, kui Panso elu ühe etapi elulooraamatut, VII lennu koolilugu. Kihte on kindlasti veel. Ja üks kiht… Mulle tundub, et see on Panso õpilase Merle Karusoo elu läbiv pealisülesanne (Panso väljend) – uurida mälu ja sellega seonduvat.

Ma mõtlesin neile kohtunikele, kes lavakast välja visatud tüdruku sinna tagasi mõistsid, kui lugesin Karusood ja ta raamatus avaldatud lavakunstikateedri koosoleku protokolle, kus juttu ka inimestest, kelles ei nähtud näitlejat. Jätkamise üle muide 1974. aastal hääletati. Lea Tormis seal kusagil ütleb mõtte: „ Mitte teha puistamist – see mõjub kursuse moraalsele palgele halvasti. See oleks ebaeetiline.”

Raamatus saab palju ruumi 1973–1974. aastal lavastuse „ Ehitusmeister Solness” proovides sündiv. Tänane näitleja Mari Lill tuletab me vestluses meelde Panso hõiget saali viimasest reas – „Ei kuule!”„Jah, nii ta hõikas, aga mõte oli ikkagi selles, et ei kanna ja et see, mida sa räägid, ei ole selge.Ei aidanud, kui püüdsid kõvemini rääkida. Pead ikka ise aru saama, mida sa ütled ja sellega mõtled. Kui kõlas „ei kanna!”, siis oli süda saapasääres,” räägib Mari Lill

Suudate!

Panso õpilane VII lennust, lavastaja Priit Pedajas (Panso kahtlused, kas Pedajas oma rahus ikka veab välja, on raamatus ka sees) vastab küsimusele „Kui palju mõtled lavastades pealisülesandele, sündmustele ja tegevusele?” täna nii: „Sündmustele ma muidugi mõtlen, need käivitavad lavastuses ju näitleja tegevuse. Pealisülesandele suurt mitte. Näen lavastust pigem muusikana, mis voolab nagu jõgi. Pealisülesanne kujuneb iseenesest. Panso õpetas: näitlejatega sündmusi analüüsides räägime ühes keeles. Ta tsiteeris tihti oma õpetajaid Maria Knebelit ja Aleksei Popovi, rõhutades tahtejõu tähtsust. Panso ei kannatanud, kui keegi ütles: ma ei suuda! Siis ta karjatas alati: SUUDATE!!!”

Kalju Orro õppis VII lennus Panso käe all näitlejaks. Karusoo raamatus on suuremalt osalt tema tehtud pildid. Ta on minemas lavastatud lugemise proovi, kui räägime. Lavastatud lugemisele tuleb Mats Traadi romaani „Tants aurukatla ümber” dramatiseering. Dramatiseeringu autoriks on Voldemar Panso. Lugemisel on tegevad näitlejad Aleksander Eelmaast ja Martin Veinmannist alates kuni tänaste lavakoolitudengiteni välja.

Kalju Orro ütleb varasematele proovidele tuginedes ja Merle raamatut lugenuna, et erinevad generatsioonid on koos ja räägitakse ühes keeles. „Mõisted, märksõnad, naljad – teatrikeelest saadakse ühtemoodi aru. Me kõneleme ühte keelt.”

See on see, et Panso õpetatud põhitõed kehtivad. Kui raamatut lugesin, üllatas tihti, kui ajatud ja tänaseni kehtivad on olnud Voldemar Panso õpetused, mida aastate jooksul on koolis edasi andnud tema õpilased.

Lõhnab nagu nukrus

Merle Karusoo Panso raamatus: „Märkmetes on jälle suur ajaauk. Sel perioodil tuli tegutseda ja mõelda, kirjutada polnud aega. Kõik mõeldu ja kirjutatu tuli realiseerida selleks aruandeks ja pärast olime me nii tühjad, nii tühjad ja nukrad. Nii on see ikka. Suured rõõmuhetked jäid kuhugi tööprotsessi endasse, resultaat ise, ka õnnestunud resultaat, lõhnab nagu nukrus.”

Hea lavastaja ja teatripedagoog

Margot Visnap, Merle Karusoo Panso-raamatute toimetaja

Karusoo-Panso mahukate raamatute toimetamine on otsekui sisenemine ühte teise maailma – ühtäkki, kui oled juba raamatu mitmendal toimetamisringil, muutub kõik nagu päriseluks. Kõik juhtub siin ja praegu! Minule on Voldemar Panso ju mälestuste mälestus. Tema lavastusigi olen näinud ainult Eesti Televisiooni kunagiste teatriõhtute vahendusel. Merle Karusoo subjektiivne dokumentaarium teeb aga ukse lahti ja lubab ühte õhku hingata inimestega, kes toona teatrit tegid ja teevad praegugi. Samas äratab ta ellu ka paljud need, keda meie hulgas enam pole. Eelkõige muidugi Panso, kelle päikeselise ja energiast pakatava lennuka teatrimehe kuvand sai elu lõpuaastail tumedaid toone juurde.

Margus Mikomägi küsis: mida sa seda raamatut toimetades avastasid? Panso unistas lapsepõlves saada klouniks, meremeheks, pastoriks. Isa Hans arvas, et poisist võiks saada kirjanik.

Olen ju Panso raamatute ja artiklitega tuttav, aga lugedes nüüd tema märkmeid imetlesin, kui vaimustavalt ta valdab kirjasõna. Ja milline tohutu lugemus! Milline teadmishimu! Ei osanud aimata, kui põhjalikult ta proove ja teatrikooli tunde ette valmistas ning kui suur oli ta töövõime ja -koormus. Millise süvenemisega ta vaatas maailma tulevikule ja kui kaasaegselt täna ta mõtted kõlavad. Ei osanuks ma aimata, kuis toonased ideoloogilised ettekirjutused, aga ka intriigid teatrikuluaarides teda kui loojat muserdasid. Ja et ta võis olla ka salvav ja oma õpilastes pettunud. Ega oleks teadnud arvata, et elu viimastel aastatel oli Panso väsinud, kibestunud ja sügavas depressioonis ning pani oma märkmetes Draamateatri kohta kirja sõnad: ma pole seda paekivist südamemurdumise maja kunagi armastanud. Et ta tundis ennast elu lõpuaastail olevat teatrivang…

Ja ometigi oli tal veel palju plaane: kirjutada-lavastada näidend Lembitust, tuua lavale Tammsaare „Tõe ja õiguse” I ja IV osa, kirjutada lõpuks valmis doktoritöö.

Ma vist ikka ei teadnud, et ta oli nii hea lavastaja ja teatripedagoog. Ja et elu lõpus tundis ta end nii üksi.

Toompea teatrikooli looja

Margus Mikomägi

Teatritark Jaak Allik ütleb, et me ei ole õppinud oma suuri hoidma ka täna.

Kuhu sa paigutad Voldemar Panso Eesti teatriloos?

Muidugi oli ta väljapaistev lavastaja. Kuuekümnendatel kindlasti kõige huvitavam lavastaja Eestis, suure fantaasia ning võimsa kujundliku mõtemisega mees, kelle värvikamad lavastused – „Inimene ja jumal”, „80 päevaga ümber maakera”, „Minu veetlev leedi”, „Hamlet” jt seisavad tänaseni elavalt silme ees.

Aga Panso suurim teene ja elutöö on Toompea teatrikooli loomine. See on eesti näitlejakoolituse koolkonna loomine, mida on 63 aasta jooksul samadest põhimõtetest lähtudes järjekestvalt edasi kandnud tema õpilased ja õpilaste õpilased. Tänu sellele võime rääkida eesti näitlejakoolist kui vaieldamatult tänase Euroopa ühest parimast, mida on kinnitanud kõik meie näitlejatega töötanud välismaised lavastajad.

Kuidas seletad seda fenomeni, et Voldemar Panso just sel ajal, mida meil peetakse pimedaks nõukaajaks, oli nii mitmekülgselt erudeeritud?

Aga nõukaajal (pean silmas viimaseid aastakümneid) olidki haridus ja kultuur priviligeeritud ning erudeeritud ja kultuursed inimesed hinnatud (juhul muidgi, kui nad oma poliitilisi vaateid sordiini alla hoidsid). Panso ja tema põlvkonna puhul oli baasiks muidugi hea ja mitmekeelne eestiaegne keskharidus, millele lisandus suurepärane erialane kõrgharidus Moskvas, kus teda õpetasid mitmed Stalini repressioonidest pääsenud või väljunud korüfeed.

Kaarel Irdi suhted Nõukogude nomenklatuuriga ja laveerimisoskus selle nimel, et Vanemuine saaks teatrina õilmitseda, on paljuräägitud. Millised olid Voldemar Panso suhted tolleaegsete võimumeestega? Õnnestus ju tal luua peale lavakunstikooli ka Noorsooteater…

Panso hoidis kindlasti oma poliitilised vaated sordiini all. Ka oma lavastustes ei tõmmanud ta nähtavaid paralleele ümbritseva tegelikkusega. Seda kinnitab ka tema vaid ülesmäge läinud õppejõu ja teatrijuhi karjäär ning riiklikud tunnustused (Tööpunalipu orden, orden Austuse märk, ENSV ja NSVL rahvakunstniku aunimetused). Panso oli ka (koos Ants Eskolaga) ainus Lenini preemiale esitatud eesti teatrikunstnik (1963). Komparteisse ta ei kuulunud, kuid see ei seganud tal olemast Draamateatri peanäitejuht (nagu muide algul ka ta eelkäijat Tammurit) ega ka ta arvukaid välisreise, muu hulgas kapitalistlikeisse riikidesse kuni Austraaliani välja.

Kui peaksid võrdlema kaht sama kaaluga ja ühel ajal tegutsenud teatrimeest Voldemar Pansot ja Kaarel Irdi, siis kuidas sulle tundub, kas nende vastasseis oli edasi- või tagasiviiv?

Ird ju algul vägagi toetas Moskvast tulnud Pansot, kutsus teda Vanemuisesse lavastama (näiteks„Lea”, „Vari”, „Igavene inimene”.) Ka lavakunstikateedri I lennu üks diplomilavastus („Kaks värvi”) tehti Irdi kutsel 1961. aastal Vanemuises. Suhted halvenesid, kui Panso õpilased Jaan Saul ja Ines Parker (Aru) asusid 1964. aastal aktiivselt juhtima Irdi vastast teatrisisest opositsiooni ja vastandasid seejuures Irdi ja Panso töömeetodeid. Kui Ird võttis hiljem enda kaitse alla Panso juurest lahkunud Jaan Toominga, reageeris Panso sellele 1970. aastal terava artikliga NLKP KK häälekandjas Sovetskaja Kultura. Panso elu viimasel aastakümnel püsis kahe igati tunnustatud teatrijuhi vahel „külma sõja” õhkkond, kuid mingeid avalikke kokkupõrkeid või ka seljataguseid pealekabusi ma küll ei mäleta. Lai ühine sõpruskond (Tormised, Ernesaks, Sang ja Merilaas, Karin Kask, Reet Neimar, ka EKP KK kultuuriosakonna juhataja Olaf Utt jt) suutsid olukorda n-ö kontrolli all hoida.

Panso lahkus ülekohtuselt noorelt, 57aastaselt, kas me täna juba oskame oma suuri paremini hoida?

Muidugi oli Panso nagu enamik suuri kunstnikke hingelt väga õrn inimene ja võttis mistahes kriitikat valuliselt vastu. Poliitilised pahadused ümber tema ühe viimase lavastuse „Tants aurukatla ümber”, mis ta tervisele olid kuuldavasti raskelt mõjunud, olid mulle siis ja jäävad ka täna n-ö vaataja seisukohalt täiesti arusaamatuks. Kindlasti ei mõjunud hästi ka konfliktid mitme tippnäitleja ja kauase sõbraga.

Ja muidugi ei oska me ka täna oma suurmehi hoida. Meenuvad Lepo Sumera korteriskandaal, Mihhail Tšumatšenko Eestist välja kihutamine ja püsiv paaniline hirm Peeter Tammearu ees vahepeal juba neljandat korda vahetunud Ugala juhtkonnas. Ning muidugi ajakirjanduslikud rünnakud Elmo Nüganeni suhtes ja hüsteeria koos otsese laimuga, millega püüti hävitada Tiit Ojasoo ja hävitati teater NO99.

 

Eestiaegne mees

Mari Lill, pansokas, nõmmekas, gümnakas

Panso, Voldemar oli minu Õpetaja. See, kui paljud lavakad räägivad, et nad hirmsasti kartsid Pansot, on minu meelest veidi üle võimendatud. Justnagu Pansost muud polekski mäletada, et oli mingi hirmuvalitseja. Jah, muidugi ka minul värises süda sees, kui Panso jalutas meie ees edasi-tagasi ja ütles: „Nüüd läheb lavale etüüdi tegema see, kes kõige rohkem kardab.” Aga see hirm oli oma saamatus – ei olnud endas kindel, kartsid läbi kukkuda või viletsam olla kui teised ja nagu koolilaps ikka lootsid, et pääseks veel täna.

Panso oli artist, talle meeldis see pedagoogimäng, ta nautis koolipapaks olemist. Võib-olla oli see teadlik meie kasvatamine, et oma hirmudest tuleb üle saada ja olla kindel oma asjaajamises, ikka ise uskuda seda, mida teed.

Kui meie olime esimesel kursusel, oli Panso 43aastane. Meile tundus ta vana. Panso oligi teisest ajast. Tema haridus, kultuur, suhtlemine, elukogemus olid hoopis midagi muud kui meil, nõukogudeaja lastel. Ta oli palju haritum, suursugusem, ta oli eestiaegne. Mida see põlvkond oli üle elanud: okupatsioonid, ülekuulamised, sõda, küüditamised. Ja ikka suutsid nad väärikad olla, elegantsed ja huumorimeelega. Meis oli aukartus segamini kartusega.

Toom-Kooli kool: Panso, Kalmet, Tohvelmann, Rummo – see oli midagi rohkem kui teatrikool. Seda polegi nii lihtne sõnadesse panna või ei oska mina seda. Seda tunnet, mis minus tekkis, kasvas ja kasvataski mu näitlejaks, aga esmalt ikka inimeseks.

Ehitusmeister Solness

Ka Ibseni näidend „Ehitusmeister Solness” on ju erinevatest põlvkondadest. Tuleb noor tüdruk ja ajab vana mehe torni tippu, kui lihtsustatult öelda. Põlvkonna- ja vanusevahe oli Heino Mandriga muidugi, aga inimeste tunded on ja jäävad ikkagi samasugusteks, need muutuvad vähe. Ja pealegi ma tundsin seda põlvkonda – mu vanemad, nende sõbrad, mõned õpetajad olid ka eestiaegsed. Ma austasin neid ja pidasin nendest lugu.

Mulle tundus, et Solnessi lavastamine oli Pansole väga tähtis. Ta oli elevil ja heas tujus, kõik laabus, proovid olid huvitavad. Ja siis, pärast viimast proovisaali proovi hüüdis Panso meile trepilt järele: „Aidaa, aidaa lapsukesed, magage hästi!” See oli Ibseni tekst. Ja mina vastasin: „Kui saate.” Ka see oli Ibseni tekst. Öösel sai Panso infarkti. Kui seda poleks juhtunud, ei mäletaks ma seda ütlemist 48 aastat. Aga aasta pärast tõi Panso Solnessi ikkagi lavale. See oli imeline, eriline, ilus ja valus etendus, nagu kingitus, mida ei julgenud loota.

Panso suutis sind niimoodi innustada ja avada, et pärast oli selline tunne, nagu oleksid ise seda kõike teinud.

Panso oli nõmmekas

Nõmmekad ei ole lihtsalt rahvas, nõmmekad on rahvus. Nende kool on Nõmme gümna (nõukogude ajal 10. keskkool, mida hüüti ikka gümnaks), neil on Glehni park, männimets ja eriline kokkukuuluvustunne.

Minu vanaonu Artur Luhaäär oli Nõmme gümnas ladina ja vene keele õpetaja. Ta rääkis, kuidas kõik õpetajad olid arvanud, et Pansost saab kirikuõpetaja või kirjanik, aga et ta läks „klouniks” õppima, see üllatas neid väga. Panso oli juba koolis väga väljapaistev tegelane.

Pansol oli missioon, 37aastaselt tegi teatrikooli. See kool on siiani kandnud tema ideaale. Meil kõigil on üks alus, oled sa 75 või 25. Muutub aeg ja väljendusvahendid, aga põhi jääb samaks. Eetika. See on väga tähtis.

Mul on õnn olnud õppida ja töötada Panso käe all ja mängida selliseid rolle, millest ma ei osanud unistada. Mitte mina ei kujundanud neid rolle, vaid nemad kujundasid mind.

Ilmus Maalehes. Fotod: Kalju Suur, Sven Arbet ja erakogu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga