Mait Malmsten -Fjodor Karamazov
Omaette ollakse kusagil mujal.
Suurest kahe poolega uksest keset Draamateatri lava õhkub külma ja sooja. See uks muide tuletab oma mõõdult ja sümboolikalt veidi meelde neid kõrgeid Moskva kremli uksi, millest oleme ilmselt kõik näinud pisikest kasvu suurt Putinit sisse marssimas uhkes üksinduses. Suits, mis külma ja sooja sissetungi teatrilaval nähtavaks teeb, on kord viirukine, kord mõrkjalt mürgine.
Ma mõtlen juba pikka aega sellest, et pean ehitama aeda kompostikasti. Väga tahaks öelda, et uue. Elame mitmes mõttes oma sõnadest ehitatud majas. Just mu sõber juhtis tähelepanu sellele, et sõna „hirm” asemel kasutatakse nüüd valdavalt sõna „kartus”. Me oma väljaütlemistes maheneme tõesti. Ja vahel on see mahe ikka lahja. Ja vastukaaluks avalikule magedale on tekkinud anonüümne räigus. See on sõnaselgelt hirm, ei mingi kartus, mida me maailm meile peale surub.
Homme on rahvusvaheline teatripäev ja teater on kõikidele vastupidistele püüdlustele vaatamata sõnakunst. Teine märk veel ‒ teater on kollektiivne kunst. Mind segab tihti see, kuidas sõnad lähevad lahku sellest, mis näen. Puhtaid vorme on vähe. Ja kõik on teater.
Loe edasi Puudu(ta)v kultuur 3: Ilmaelu valmistoodangu maailmas
