Autori Margus Mikomägi postitused

Arvo Kukumägi oli ideaalmaastike mees – Setu suure linna katusel

Käod kukuvad Eestimaa kevade metsades. Kuku, Sa oled mul meeles surmani.

Ütlesid mulle, see oli päris ammu ühel sellisel ajal, kui pidasid väga kainet perioodi: „Mees peab hell olema. Ja see käib läbi silma, mitte läbi mölina.” Nii saab mõelda ja välja öelda vaid inimene, kes võtab endale mõtlemiseks aega. Mõtlemata ei mahuks ühegi inimese sisse need teised, keda mängida. Ja mõtleja teeb vahet, mis on mäng ja mis on päris. Loe edasi Arvo Kukumägi oli ideaalmaastike mees – Setu suure linna katusel

Meeste monoloogid

Äsja esietendusid RAAAMi produktsioon lavastus „Hullumeelse päevik ja Tartu uues teatris „Sümfoonia ühele. Allegro con moto”. Meenutasin meeste monolooge, mis meeles viimastest aastatest, selliseid, mis ei liigitu stand upiks, ega pelgalt estraadikavaks.

Niisiis minu peas on kümme lugu ja kümme näitlejat, kes on julgenud viimastel aastatel üksi publiku ette astuda, saage tuttavaks: Indrek Taalmaa, Hendrik Toompere, Mait Malmsten, Roman Baskin, Siim Maaten, Peeter Tammearu, Evald Aavik, Aleksander Eelmaa, Argo Aadli.

Näitleja saan suureks näitlejaks mängides.

Mul on tunne, et kõigil eelnimetatud kümnel näitlejal on mononäindend olnud uue kvaliteedi verstapost, on olnud enese otsimine näitjana ja miks mitte ka elusama inimesena. Loe edasi Meeste monoloogid

Heino Kiik – kirjanik, kes teadis, mis loom on labidas

Heino Kiik 2013. aastal, seljataga on puud ja mets. Välja talu.  Sven Arbeti foto. Looduse fotod tegi Viio Aitsam 2017.aasta kevadel, lugu ilmus Maalehes

Pühapäev, 14. mail, 90 aastat tagasi sündis Eestisse mees, kes kirjutas ennast põlvkondadeüleseks. Oli agronoomi haridusega kirjanik, omal ajal üks paljudest, kes maatööd tundsid. Nüüdsele ajale mõeldes mõtlen ma temast kui mehest, kes teadis lisaks paljule muule, mis loom on labidas. 

Ma olen vist liiga vaimustuses sellest, mida näen kasvamas Loksa ligidal Kasispea külas Heino Kiige suvekodu Välja talu maadel. Tema disainerist tütar Mare peab mulle mitu korda meelde tuletama: „Isa pidas ennast ennekõike kirjanikuks.” Ma tean, et Heino Kiik on kirjanik, aga ma ei kujutanud ette, et tema puudekogu täna sellises elujõus on. Loe edasi Heino Kiik – kirjanik, kes teadis, mis loom on labidas

Akadeemikud barrikaadidel ja peaminister vene kirikus laulatusel

 Ma ei teagi, kumb on suurem uudis, kas see, et Moskvas teeb sõja(=kurjuse)vastaste näidenditega ilma Marius Ivaškevicius, Leedu dramaturg, kelle näidendit „Väljaheitmine” mängitakse meie Draamateatriski, või see, et meil Eestis ei jätku Henrik Kalmeteid ja seepärast tundub kõik paigal seisvat.

Tumemust kevadine kuldnokk ja küntud must muld on ilusad. Selle väljaütlemine lugu alustades tundub mulle väga tähtis. Maalehes eriti. Et meelest ei läheks. Loe edasi Akadeemikud barrikaadidel ja peaminister vene kirikus laulatusel

Igor Volke: Jeesus Kristus võis olla tulukas

Karikatuur: Erki Evestus

„Me ei ela täna tõejärgses, vaid hoopis tõe-eelses maailmas,” ütleb üle 35 aasta ufo-juhtumeid uurinud Igor Volke. Teda ei sega, kui teda nimetatakse ufomeheks. Ka sõna „vuuduu”, mida ma hiljem kasutan, ajab Volket pigem muigama. Enda sõnul on ta laiemas plaanis hoopis keskkonna-anomaaliate uurija. Seda, mida uurida, tuleb üha juurde.

 Kas eestlastel on oma ufomaailm, mis paistab meieni läbi muinasjuttude või legendide, rahvajuttude…?

Jah, muidugi. Kui minu uurimist ajaskaalas vaadata, siis see puudutab ka folkloori. Lood on lood. Ka need, mis sündinud 20. sajandil ja selle sajandi alguses. Kui meile vanal ajal räägiti pisuhändadest ja krattidest, siis täna me nimetame neid teistmoodi. Ka lood moderniseeruvad, mis siis, et sisu on sama. Loe edasi Igor Volke: Jeesus Kristus võis olla tulukas