Autori Margus Mikomägi postitused

Libahundi okkalisevõitu tee parnassile

Homme, 9.juunil lõpeb Tatarimaa pealinnas Kaasanis 13. teatrifestival „Naurus” Sergei Potapovi 2015. aasta suvel Viinistu katlamajas esietendunud lavastusega „Libahunt”.

Kaasan on Volga ääres asuv miljonilinn. 2005. aastal peeti linna 1000.sünnipäeva. „Naurus” on rahvusvaheline türgi rahvaste teatrifestival. Kestab viis päeva, mängitakse neljas teatris. Festivali korraldajad ütlevad, et üles astub üle 300 näitleja 21 lavastuses.

Eestlased mängivad 800 külastajat mahutavas Kamala teatris ja saal olla väljamüüdud. R.A.A.A.M-i teatri vastuvõtjad ei suuda meenutada, millal ja kas üldse on eestlased Kaasanis külalisetendustel käinud.

Siinkohal peab meenutama, et August Kitzbergi tragöödia „Libahunt” esimene esietendus oli Pärnus Endla teatris 1911.aastal. Loe edasi Libahundi okkalisevõitu tee parnassile

Intervjuu on muusika, kui seda dirigeerib* Neeme Järvi

  1. juunil 80-aastaseks saav maailmakuulus eesti dirigent Neeme Järvi unistab, kuidas eesti rahvus alles jääks: „Selleks ehitame mere äärde ooperiteatri, mitte bensiinijaama. Linnahallist teeme kontserdisaali, mitte konverentsikeskuse, ja selle avab maailma parim sümfooniaorkester ERSO.”

Dirigenti, ta käsi, ilmeid, šeste – isiksust, pildistas Sven Arbet. Lugu ilmus 1.juuni Maalehes lühemana, et mahuks.

Maestro on teist päeva Eestis ja esimesse oma juubelikontsertide proovi ei jõudnud. Teises proovis salvestati pianist Kalle Randalu ja ERSO-ga Wolfgang Amadeus Mozarti klaverikontserti nr 22 Es-duur.

Pabistan enne kohtumist nagu koolilaps enne eksamit või näitleja enne esietendust. Kui Neeme Järvi ja Kalle Randalu lavalt puhkeruumi astuvad ja neid juba näen, on ebakindlus nagu käega pühitud. Tean ka, miks – olen nüüd kindlates kätes.

Panen Neeme Järvi garderoobis olevale Estonia klaverile kirjastuse SE&JS kümme aastat tagasi välja antud raamatu, albumi „Neeme Järvi kunstniku elu”. Selle esitlus teatri- ja muusikamuuseumis jäi ajakirjanduse tähelepanuta, aga oli kultuurisündmus. Ma ei julgenud siis maestrolt raamatusse autogrammi võtta. Tookordse õhkkonna meenutuseks: „…anti sõna helilooja Arvo Pärdile. Ta ei kõndinud rahva ette, mõtteliselt prožektorite valgusvihku. Astus hoopis dirigent Neeme Järvi selja taha, pani talle käed sõbralikult õlale ja rääkis väga tasa, nõnda, et alles hetk tagasi Urmas Oti vaimukuste peale üliemotsionaalselt ja häälekalt reageerinud saal jäi hiirvaikseks: „Ma arvan, et sellel mehel on niisugune süda, et see võib toimuda kõik. Tal on suur anne, mis teeb muusiku inimeseks.”

Neeme Järvi käed liikusid pikkamisi Arvo Pärdi kätele ja kahe maailmakuulsa koosolemine muuseumisaalis oli ülev, liigutas hetke. Neeme Järvi pani oma dirigendiliku kehakeelse tänu ka sõnadesse: „Maailmakuulus helilooja, kõige populaarsem mees maailmas, eestlane… oma tagasihoidlikkuse ja siiruse ja armastusega on võitnud kõikide südamed. Mul on hea meel, et sa täna siin oled. Elame veel!” Loe edasi Intervjuu on muusika, kui seda dirigeerib* Neeme Järvi

Minagi olen Arkaadia teel, kuigi…

 Ma ei saa lahti mõttest, miks nõnda on: loen, et Arvo Sarapuu viidi Tallinnas maskides meeste vahel ülekuulamisele ja noogutan – lõpuks ometi! Loen, et Kirill Serebrennikov viidi Moskvas maskides meeste vahel ülekuulamisele ja see hirmutab mind – kas jälle?

Ilmselt kogu maailm, aga mu jaoks on lähedasem öelda, et eriti Eesti, on täis ametikohti, mis peavad kujundama avalikku arvamust. Kõik sebivad kujundada, teevad palehigis tööd, aga seda arukat arvamust ei teki. Üsna näotu on Foorumi saade, kus kõrged riigitegelased enamasti ei räägi riigi ees seisvatest ülesannetest, vaid kemplevad senimaani teemal „minu erakond on parem kui su erakond”. Oi, kui ammu Lauri Saatpalu seda laulis, lisades irooniliselt: “minu ülikond on parem kui su ülikond.” Loe edasi Minagi olen Arkaadia teel, kuigi…

Lavastaja Damir Salimsjanov: „Lapsena tahtsin saada mustkunstnikuks”

Vene võim ja totaalne hirm

FSB korraldas teispäeval Moskvas (Alustati kell 8 hommikul) läbiotsimse lavastaja Kirill Serebrjannikovi (47) kodus. Tema juhitutud teatri Gogol Tsenter sulgesid maskides relvastatud sõdurid. Teatris olnud näitlejad pandi kuueks tunniks saali teadmatusse kinni.

Kolmpäeva hommikuks ei ole Venamaa üks eredamaid lavastajaid saanud kommenteerida, mis sünnib. Viimane teade on, et lavastaja viidi maskides meeste vahel ülekuulamisele. Võimuesindajad ei ole oma vägivaldseid aktsioone seni kommenteerinud.

Usun, et juba kolm aastat tagasi ütles lavastaja Lev Erenburg, kui Piiteris metroose sisenesime, et lõpetame nüüd tõsised jutud. „Keegi võib kaevata, kuhu vaja.” Sootuks noorem Kirill Serebrjannikuv on öelnud: „Mulle tundub, et see on vabadus — niisugune on kindlaksmääratud väide, mille eest võib surra.”

Kes orkestreerib?

Ajakirjanikud on teada saanud 200 mijonist rublast eelarverahast, mille Serebrjannikov väidetavalt aastatel 2011- 2014 toetuseks sai ja mida ei kasutatud eesmärgipäraselt. Kunstniku külge kleebitakse varga silti.

See, et asja uuritakse, on õigusriigis ju isegi kohane, aga see, kuidas seda tehakse… Ilmselgelt tahetakse hirmutada kogu Venemaa kultturirahvast, pidage suu ja täitke käsku. Loe edasi Lavastaja Damir Salimsjanov: „Lapsena tahtsin saada mustkunstnikuks”

Margus Mikomägi maailmavalu

Jaak Allik kirjutab raamatust “Mina olengi regilaul”

Maalehe ajakirjanik ja EV kultuurisaate OP vaatajailt äsja „särava kultuuriarvustaja” aastapreemia pälvinud Margus Mikomägi on ilmutanud oma kolmanda raamatu. Kaheksa aastat tagasi (2009) kandis esimene neist , mis sisaldas autori vestlusi 19 eesti teatriinimesega , pealkirja „Koguja raamat”. Sellise alapeakirjaga on Mikomägi varustanud ka oma järgmised teosed – intervjuude- ja portreedekogumiku meist ida pool asuvas kultuuriruunis tegutsevate tuntud lavakunstnikega – „Minu venelased ehk ühe parve linnud” (2014) ning äsjase „Mina olen regilaul” . Kui eelmistes raamtutes „kogus” autor põhiliselt oma vestluskaaslaste mõtteid, siis seekord on kaantevahel saanud tema enda mõtisklused ajast ja inimestest . See raamat on vormilt üsnagi kummaline- autor on aluseks võtnud viimastel aasatel tema poolt ajakirjanduses avaldatud publitsistika ning seda nüüd uuesti läbikirjutades seadnud eesmärgiks luua fragmentaarne kuid sisuliselt siiski katkematu mõttejada, mis fikseeriks meid, regilaulurahvast, iseseisvuse taastanud Eesti kolmandal aastakümnel. Loe edasi Margus Mikomägi maailmavalu

Kunst avab võõrad elutoad ja inimesed

Voronja galerii korternäitused Tartus teenivad mitut meeli avardavat eesmärki. Galerii talvehooja lõpetasid kolm fotonäitust, mis aitasid avastada Tartu Karlovo linnaosa ja inimesi.

Kauneim linn on Eestis Tartu! Karlovo hoovid, poekesed ja kohvikud ja kõige enam ehk see, et tänavatel istutakse ja jalutatakse, see, et inimestel on aega olla ja rääkida. See on Tartu tunnus. Tallinnas ei jaksa ka kunstihuviline galeriides olevaid näitusi jälgida, kuid Tartus on korternäitus sündmus. Voronja galerii galerist Raul Oreškin ütleb, et näituste külastajate arv on 2014. aastast, kui nad hakkasid neid korraldama, 300 kuni 500. Näitusi on nüüdseks kokku olnud 16. Loe edasi Kunst avab võõrad elutoad ja inimesed