Seda, et me juubelijuttu – mis natuke on juubelijutt ja natuke mitte – ajame kohe 60aastaseks saava Ivo Uukkivi vanaema ja vanaisa istutatud õunapuu all, saan teada alles siis, kui ennast sellest väikesest Tallinna kesklinna aiast minema sätin.

Vist on tähtis öelda, et Ivo Uukkivi sõidab elektriautoga, vihkab valjult mürisevaid masinaid, näiteks lehepuhureid: „See on nii absurdne vaatepilt, kuidas suur mees ajab tohutult pläriseva masinaga, endal kõrvaklapid peas, tolmupilves kahte puulehte mööda tänavat taga, kell 8 hommikul! Elumajade vahel! Tohutu müra! Sama on hommikust õhtuni trimmerdajate ja niitjatega. Kui on nii suur vajadus seda teha, siis kasutage reha! Või elektrilisi seadmeid. Äkki see öövalves olnud arst, kes nüüd ei saa välja puhata, on järgmisel hommikul teie elu päästmas!”

Oma maja taga aias näitab ta mulle üsna suurt auku lillepeenra servas mullas. Arutame, mis elukas nii võib teha. Ivo arvab, et rott. Linnas liigub päris palju rotte. Ütleb, et kass enam väljas ei käi, rottidel on pidu. Kass on tal 15aastane, nimeks Tibu.

„Musträstas,” märkan mina. „Meil on siin palju tegelasi toimetamas. Varestega räägin. Hommikul, kui süüa teen, tulevad nad mulle akna taha ja ootavad oma juustutükki,” räägib Ivo. Näitab, kuidas vares usaldab teda meetri kaugusele. Varesed hoiavad aias korda. „Ühel kevadel, kui kuldnokal olid pojad, tuli orav. Hakkas pesakasti poole ronima. Kuldnokk tõstis kisa ja kohe lendasid varesed kohale nagu hävituslennukid, peksid orava minema. Vaatasid vist, et läheb nende toidu kallale… Pigem on neil siin oma kogukond tekkinud ja ohtlik võõras löödi minema. Sel aastal hõivas Orav siiski kuldnoka pesakasti ja nokad jäid meie aias pesata” jutustab peategelane.

Mis elus tähtis on?

Et me õpiks teiste inimestega koos ja rahus elama. Õpiks elu hoidma, elama nii, et tekitaks teistele võimalikult vähe kannatusi ja valu. Küsi veel midagi põhjapanevat. Elu mõtet näiteks.

Kuidas sellest lahti saada, kui oled kellelegi liiga, halba teinud?

Kui suudad, tuleb andeks paluda. Kuidagi heastada, kui on veel võimalik. Või vähemalt mitte teha seda enam teisele, mitte korrata. Rumalusest teed teistele tahtmatult haiget, alles hiljem saad aru ja siis on paha tunne. Võibolla aastaid hiljem. Kasutan võimalust ja palun vabandust kõigilt kellele olen kunagi rumalast peast tahtmatult kannatusi tekitanud. Kui ei saa mingil põhjusel enam heastada, siis toeta vähemalt heategevust.

Kuulsaks veel tahad saada?

Kuidas see lugu oligi… Üks näitleja mõistis, et ta pole tegelikult mingi näitleja, aga sellel hetkel oli ta juba kuulus. Ja nii ta näitleski ja oli kuulus elu lõpuni.

Oled linnapoiss, kas loodusearmastus on tulnud vanemaks saades?

No mis! Ma elasin lapsena linnas küll, kuid praktiliselt maal. Merivälja oli siis rohkem maakoht, Tallinn lõppes seal, algasid raba ja võsa. Nüüd, jah, on seal majad. Kooli minnes läksin bussi peale läbi metsatuka mööda rada ja kohtusin tihtipeale põdraga. Ükskord hüppasin üle kraavi, põdrale otse rinna alla. Mina tulin ühelt poolt ja ei näinud teda, tema teiselt poolt ja ilmselt jälgis mind huviga. Siis ma tegin hüppe ja kui teisel kaldal maandusin vaatasime sekundikese tõtt… ja panime mõlemad, kumbki vastassuunas jooksu. Hea, et ta jalaga ei pannud mulle. Loomi oli seal siis palju.

Siis ikkagi lapsepõlvest tuleb, et sa vareseid ei peleta, vaid neile juustu annad?

Vaatad näiteks Londonis hotelliaknast välja, kõik aknalauad ja karniisid on naelu täis keevitatud, et ükski lind sinna ei saaks maanduda. Siin on muidugi ka prügikajakate invasioon. Aga meie varesed ajavad ka neid eemale. (Diktofonile on selle koha peal jäänud varese kraaksumine. Just nii kraaksub oma vares, andes märku, et ma näen teid.) Proovisin poisikesena endale varest kasvatada, aga see ei õnnestunud. Tunnen nendega teatavat lähedust eriti laulmise osas.

Praegu kraaksunud varese nimi on Alvarez. Aga neid on siin mitu.

Ilus nimi. Kas sa seda ei ole ei mõelnud, et läheks Pärispeale oma maakoju hoopis päriselt elama?

Teatris käia oleks keeruline. Talvel on seal tihtipeale elekter ära. Praegugi juhtub, et neli-viis päeva elektrit pole. Seal merel on ikka tormid – poolsaare tipp, põhjapoolne ots.

Oled sa teatrist ära tulla ka mõelnud?

(Muigab.) Seda mõtlen algusest peale. See annab teatava vabaduse. 33 aastat olen Draamateatris näitleja olnud. Olen ka teistes teatrites piisavalt mänginud. Peab alati olema valmis ära minema. Igal hetkel „olla või mitte olla” teatris. (Alvarez kraaksub.) Kui jääd, siis järelikult tahad seda kõike teha.

Millest see ikkagi tuleb?

Vahel on tööd liiga palju, vahel liiga vähe, vahel ei paku… varasemal ajal repertuaar oli selline… kust oli tihti keeruline leida midagi, mis korda läheks endale ja publikule. Siis tegime põlve otsas oma projekte, see hoidis elusana.

On sul nii ka olnud, et mängidki naljakaid…

…preestreid. Vahepeal oli mul neli preestrit järjest. Siis küll hakkasin kahtlema, mis nüüd lahti on? Otsid ju alati, ikka proovid teha teistmoodi, enda jaoks vähemalt. Mõtled küll, et teed teistmoodi, uutmoodi, aga väljastpoolt võib ikka samasugune olla. Proovides tuleb tegelase mõttemaailm rolliga kaasa. Ja sa ise muutud rikkamaks ja seega ongi juba teistmoodi.

Noorena proovisin rolli ise valmistada, välja mõelda, teha, huvitavalt ja huvitavaks. Praegu lasen rollil õrnalt peale tulla, kui tuleb. Ootad vaikselt ja hakkab tulema, jahid tundeid mis tekivad. (Alvarez, nüüd juba üsna lähedal, aga mitte veel vaateulatuses, kraaksub: jaa, jaa.) See on keeruline. Kui ta tulema hakkab, siis vahel protestid vastu, et ei-ei-ei, nii küll ei saa teha. Aga kui teed ja tulla lased, siis võib ka väga huvitavaks minna.

Millal sa seda rolli endasse sisse laskmist esimest korda tundsid?

Vist oli see Uku Uusbegi kirjutatud ja lavastatud tükis „Valgustaja” Ta kinkis selle mulle 50. sünnipäevaks (Esietendus Draamateatris 2015. aastal.) Seal ma tahtsin nagu teha teisiti, aga see tekst hakkas ise kandma ja proovisingi siis mitte vastu hakata. Uku muide õpetas mind läbi saali suhtlema.

Seleta seda palun.

Vaatad saali ja räägid selja taga oleva partneriga läbi saali. See oli mulle keeruline. Mina tahtsin ikka vaadata partnerile silma, kui temaga räägin aga siis olin ju seljaga publiku poole. Kuidagi piinlik oli publiku poole rääkida ikka partneri poole.

„Valgustajas” kirjutas Uku loo nii, et Valgustaja tuleb tühja saali ja siis kujutab toolidele ette inimesed ja hakkab nendega suhtlema ja lugu jutustama. Et kuigi publik on saalis, siis minu jaoks polnud ja ma mõtlesin nad välja ja nad siis kehastusid sinna. Proovis oli see okei, aga siis tulidki saali inimesed, keda seal enne ei olnud. Aga see võte vabastas mu kummalisel kombel sellest hirmust ja piinlikkuse tundest, võttis väga lihtsal moel neljanda seina vahelt ära. Kui seda seina pole võib juhttuda, et nii näitlejad kui publik jõuavad päriselt ja korraga loosse kohale.

Seda peaks siis ju ka tunda olema, kui keegi on saalis, kes igavleb, ei tule kaasa, on halvas tujus? Uni tuleb peale...

Ongi tunda, meie asi on kõik kaasa saada. Selle une vastu mul midagi pole. Mul endal ka tuleb teatris vahel uni peale. Ega seal päris sügavasse unne laskuda ei saa vaid jääd kusagile vahealasse.

Ealine iseärasus?

Ei ole. Ma käisin enne lavakat Hermaküla „Bakhante” vaatamas ja jäin magama saalis.Võib-olla olin paar õlut ka võtnud. Magasin ja nägin unes oma versiooni etendusest, näitlejate esitatud tekstiga. Olin looga kaasas, aga visuaal oli minu unenäo oma. Ja siis aasta pärast juba näitlejatudengina läksin seda uuesti vaatama ning sama lugu – mingi viisteist minutit ja „minek”. Ja mõlemad korrad olid väga huvitavad kogemused.

Vahel mõnel kontserdil ka lendad ära silmad vajuvad kinni ja hõljud koos helidega.

Ajab see sind närvi ka, kui näed, et mõni ei kuula ja ei vaata?

Varem ajas rohkem. Ükskord vaatan: garderoobikaaslane Jaan Rekkor on ka ülikonna selga pannud teatrisse tulnud ja istub esimeses reas, aga ei vaata lavale. Hoiab pead käte vahel, vaatab maha. Mõtlesin, et kui ei vaata, siis ei vaata, aga mis sa siis siia üldse tulid oma suhtumist näitama. Käis selline sisemonoloog mul, millel polnud polud laval toimuvaga midagi ühist. Kontrollisin teda pidevalt. Ikka sama asend.

Pärast küsisid ka?

Oota-oota, see lugu läheb edasi. Mõtlesin, et ega ta teiseks vaatuseks ei tule. Aga ei, ta ronis teiseks vaatuseks ka kohale. Aga jälle sama – vahib oma põlvi. Mõtlesin, et ta teebki seda spetsiaalselt minu jaoks, et mind närvi ajada. Kui aplaus oli, siis ta tõstis pea üles ja plaksutas, aga see mees ei olnudki Rekkor!

Tegelikultt ei ole ju kohustust vaadata, vahel on huvitav vaid kuulata. See oli karm lugu ka, Vaino Vahingu „Pulmad”… Aga see, kuidas ajus hakkab ketrama mingi muu asi, mis pole tegevusega seotud. Seda ei osanud kinni keerata. Alles aastatega on tulnud oskus neist asjadest üle saada.

Näitlejaamet on ammendamatu, aga see-eest närvesööv. Tuled lavalt maha, oled väge täis, katsu sa siis õigel ajal uinuda, et hommikul vormis olla.

Kaua sa oled kaine olnud, ilma igasuguse napsita?

Ma enam ei loe.

Ma ka ei loe…

Noorena see ei seganud, aastatega vastutustunne suureneb. Lapsed sünnivad. Rollid lähevad suuremaks. Siis ei saa elu enam nii vabalt võtta. Positiivne alkovaba elu juures on ka see, et jaksad palju ette võtta ja ka süvenemisvõime on suurem jne.

Vanemaks saades ei taha enam ka kümmet asja korraga teha vaid ühele pühenduda. Kui mitu rauda tules, siis kuskilt ikka kannatab. Energiat läheb ka rohkem. Teed vähem, energiat kulub rohkem.

Sa ju ei tõmble enam ammu.

Ei. Mismõttes? Laval? Ei. Elus on ikka tõmblemist küllaga.

Ütlesid, et sul on taas kiire aeg. Proovid?

Jah. Taastusproovid ja Ringo Ramuli uue lavastuse „Maag” proovid. Taastusproovid, kui neid on mitu, parajasti käsil olevate uue tüki proovide vahel, siis see on kurnav. Vaja ühe prooviga kogu lugu meelde tuletada.

„Maag”?

Tule vaatama, siis näed! Minul on küll praegu proovides väga huvitav. Teemaks on ikka inimene. Kes siis muu. Inimene oma pealiskaudsuses ja põhjatuses. Inimeste vahelised suhted. Armastus.

Maagiaga on sul ju ka omad lood: näed, enne kui sulle Lennart Mere rolli pakutakse, unes, et kohtud Meriga ja ta ütleb sulle, et hakkad teda mängima…

Ta küsis: “kas teeme teatrit ka?” Maagiaga ei olnud küll midagi pistmist. See oli uni vaid, kus tehti ettepanek koos teatrit teha. Aga jah, igal ööl mul mingi seiklus käib ja ega ma kõike ei mäleta. Ma telekat ei vaatagi enam, unedest piisab.

Ma paar päeva enne sulle helistamist mõtlesin sellele, et ei oska juubeliintervjuud teha ja siis ka nägin und, ms aitas otsustada. Teatrifestival oli. Sina mängisid ja pärast seda kohtusin noorukese ilusa näitlejannaga. Uurisin temalt, missugune inimene ja partner sa oled. Kui ta juba hakkas rääkima, astus meile ligi suur füüsiliselt heas vormis kutt, peika ilmselt, ja sõna otseses mõttes mõnitas mind. Süüdistas, et vanamees püüab noori naisi. Võttis Mirtel Pohla moodi noore tüdruku ja läks. Nii ma ei saanudki targemaks. Et ajame siis omi jutte edasi.

Jah, sa oledki ju minust vanem mees, kes ahvatleb nooremaid poisse zeitungisse kõnelema. Uurid, mis poisiuss mõtleb. Püüad aru saada, kas vahel on nii, et ei saa hakkama. Ma ei tea, kas on üldse sellist näitlejat, kes selle käes vahetevahel ei vaevleks. Vahel jah, vahel ei tule, vahel ei saa materjaliga kontakti, vahel on madalseis isiklikus elus nagu teistelgi inimestel. Tihti see saali ei kandu, kuigi ise pole toimuvaga rahul.

Mõni asi tuleb kergelt teine raskelt ja mitte sellepärast, et ei saa hakkama vaid lugu on raske.

Jah, mul loo kirjutamisega on ka enamasti nii.

Mul on olnud nii ka, et tulen proovi ja ei jaksa teatri ust ka lahti teha. Nii raske on ja siis ronid viiendale korrusele väiksesse saali, keel juba vestil.. Mingi sõjalugu oli see. Mul ei olnud väga palju sõnu öelda, aga mingi lasu oli kogu aeg seljas. Mõne tükiga see viis korrust üles ei aja hingeldama ka.

Kas see, kui saalis nutitelefon heliseb, segab sind väga?

Kuidas kunagi, mõnikord saab selle helina mängu võtta, või mitte välja teha. Lavastuses „Pulmad” oli stseen Lembit Ulfsakiga – sinna oli mõeldud kohe algusesse kaheminutiline kõnekas vaikuses istumine. Isa ja poeg istuvad kuulatavad, samal ajal toimub eestis küüditamine. Ootavad, kas tullakse järele… Ja kui sinna sisse kostab saalist tidi-tiidi, tidi-tiidi Nokia tunnusmeloodia, mida vanem daam kuidagi ei oska kinni panna, siis pehmelt öeldes see ei sobinud sinna.

Tollal juhtus seda tihti, praegu on vähem. Mul oli paar korda olnud selline tahtmine küll, et võtaks käest ära ja taoks haamriga tükkideks. Või ütleks midagi krehvtist. Mul on endal ka nii juhtunud. Von Krahli teatris ei öeldud ühe tüki alguses, et lülitage telefonid välja ja ma unustasin. Kui siis tirtsu tegi ja aru sain, et see on mint telo, kattusin sekundiga higiga. Oi kui halb oli. Ei ole midagi kobiseda seega – kui endal juhtub, pole õigust teistele ette heita. Olgem tähelepanelikumad.

Tähistad oma sünnipäeva Draamateatris, mis oli kunagi akadeemiline draamateater, nüüd aga astud üles Akadeemilise teatri tükis „Naeru Akdeemia”. Seleta?

See on meie kummardus Draamateatrile, kelle nime eest me sõna Akadeemiline endale napsasime. Meie Akadeemiline Teater sündis tegelikult Draamateatris. Võiks öelda, et meie emateater. See etendus on ühtlasi ka kingitus Draamateatrile teatri 105. sünnipäeva puhul, mis on samal päeval, kui mulgi tähtis päev on.

Draamateater on nüüd staarteater, see on väga hea, käib ajaga kaasas – mikrofonid ja ekraanid jne. Põsemikrid suurel laval mõjuvad hästi, saab normaalse häälega rääkida ja erinevad varjundid ja värinad kostavad välja.

Tegelikult kasutame ka meie 21. sajandi vidinaid – isegi! Bluetooth kõlareid kasutame ja mobiiliga näitame ühes kohas valgust.

See Akadeemilise teatri sõprade kooslus Kristo Viidingu ja Martin Kõivuga tekkis teil ju jakuut Sergei Potaovi kümme aastat tagasi lavastatud „Libahundi” ajal.Viinistul.

Jakuudi lavastaja ütles, et vaja nüüd õppida hundi moodi ulguma. Läksime ühel õhtul Pärispeal, Purrekari neeme tippu suure kivi otsa harjutama. Võtsime kaasa parmupilli ja šamaanitrummi ja ulgusime ning tagusime trummi hommikuni lootes, et oleme majadest piisavalt kaugel ja keegi ei kuule. Oli vaikne öö ja peegelsile meri ning tänu sellele oli seda ulgu kuulda olnud Viinistuni ja isegi Mohnile. Näitlejad tegid öötööd. Eks pärast seda kivil olemist kokku jäimegi.

Teel sinna tuli meile vastu üks põder, keda viiskalt tervitasime. Tagasiteel aga astus meile rannas vastu umbes meiepikkune luik, ajas oma kaela sirgeks ja kluugutas midagi. Ülisuur luik. Ütlesime, et just lõpetasime. Siis ta läks minema.

Õppisite, aga seda hundiulgu lavastuses ei kasutanudki?

Ühes stseenis, kus palvetati ja järsku pimedaks läks ulgusime küll umbes viis sekundit. Rohkem ei olnudki vaja. Ma ei tea, kas ma praegu oskaks seda teha, seda tuli teha sisse, mitte väljapoole. (Ivo ulub. Alvarez lendab meist üsna lähedalt mööda.) Nüüd tatsab Pärispeal karu ringi. Murrab aedades pirnipuid. Nastikud tulid ka paar suve tagasi aeda elama kõigile nad ennast ei näita, mina näen väga tihti.

„Libahundiga” me sõitsime terve maaima läbi. Venemaa kinnises linnas Norilskis küsiti, kas tahate vaatamisväärsusi ka näha. Ma ütlesime, et tahaks seda auku näha, kust niklit kaevandatakse. Käidi ja helistati kuhugi ja siis öeldi, et ei, ei, seda auku me teile küll ei näita. Ega seal väga külm ei olnudki seekord, nii -35 kraadi öösiti. Soe ilm. Muidu on seal -60 kraadi külma.

Su elus on olnud see aeg ka, kui olid aktiivne televisiooni suunal, mängisid seriaalides. Ise loobusid?

Ma sain selle, mis sealt tollal saada oli, maksimaalselt kätte. Alguses mängisin, pärast produtseerisin ja tegin kõike võimatut ja võimalikku. Tegime sarju. Seriaalid on need, mis kunagi ei lõpe.

Pakkumisi ikka vahel tehakse… aga ma olen üsna nõudlik ja vist tänu sellele enam ei pakuta ka. Selleks, et seriaalides kaasa teha, peab jaksu olema – pärast töönädalat puhkepäevadel seriaali, tõmmata, muud elu ei olegi. Noortel muidugi on laenud ja asjad, mis on vaja tasuda, siis ei saagi teisiti. Hea on kui saad teha midagi sellist, mis endale ka meeldib. Sellepärast ma lõpuotsas hakkasingi ise tegema.

Järele jätta on kindlasti raske, kui oled juba rattas sees?

Ei tea, kui oled küllastunud, siis nii raske enam pole. Pigem vabanemine. Reklaamiga ka oli nii. Marssisin stuudiost välja, ei suutnud enam “rõõmsamalt” reklaamteksti lugeda, rõõm oli kuhugi kadunud.

Paljud siiski ei saa loobutud.

Ju neil siis pole sellist valuläve või kuidas seda nimetada. See on nagu alkoholi ja suitsugagi, oled küllastunud sellest kõigest mingil hetkel. Siis, kui seda liiga palju on. See ei ole enam see, mis ta oli.

Sind närvi ei aja joodikud?

Kui nad minuga jaurama ei hakka, siis mitte, aga kui võtab varrukast kinni ja ajab mingit jura, siis tüütab ära. Proovid veel kuulata ja viisakas olla ja midagi vahele ütelda… tegelikult tema hommikul sellest midagi ei mäleta. Miks siis üldse jahuda? Samas, ta on ju muidu normaalne ja hea sõber…

Võrdle filmi ja teatrit?

Üks on elav ja teine on salvestatud elav. Üks on siin ja praegu ja teine on ka siin ja praegu, selle vahega, et saab pärast sündi ka muutumatult vaadata. Kusjuures valmis filmid ikka muutuvad ajas küll. Elavad oma elu. Hea film on mõne aja pärast veel parem. Siis, kui ise mõnd filmi, kus olen mänginud, aasta pärast vaatan, on ka kõik palju parem. Kui film välja tuleb, siis ma ei saa seda rahulikult vaadata, ainult vead ja mõttetus. Ikka vist filmi vaatavad inimesed muutuvad. Heas filmis on peidus see, mis kehtib või avaldub hoopis aastaid hiljem.

Film ja seriaalid sulgevad näittleja ajalõksu, ise oled juba väärikas eas, aga poisike kütab Ikka edasi erinevate kanalite vahel. Hiljuti saatis Palmiste mulle lõigu Salmonitest. Naera ribadeks.

Kolm õuna, näed, kukkus korraga puu otsast alla. Miks nad nii otsustasid?

Õun saab vanaks, eks sellepärast. Kolm said korraga siin. Kuidas sa sellesse ütlemisse suhtud, et me kõik tuleme lapsepõlvest?

Nii suhtungi. Sellest räägivad ju väga paljud näitemängudki. Pabul saab küpseks õunaks ja potsatab alla. See milliseks ta kasvas sõtub pinnasest ja muudest tingimustest. Selle pinnase pealt on võimalik tuletada, miks me nii veidrad oleme.

Mis sina oma lapsepõlvest kaasa said, mis ka täna kaasas on?

Mu isa oli siis leiutaja ja ratsionaliseerija. Mingid tehnilised asjad ma lahendan ära nii, et ei pea väga palju pead murdma. Käeline tegevus on pärit emalt. Ta on lasteaiakasvataja, aga tegi kõik vaibad ja värgid, riided ise. Ema-isa tegid ise kodus kõike remondist riieteni. Ehitasid maja ise! Söögipoolis kasvatati ka ise. Peale sõda, varane nõukogude okupatsiooni aeg, siis tehtigi kõik ise. Kodus loeti palju, osteti kõik head raamatud, mida leida oli ja loeti läbi ka. Kirjandus oli ikkagi aken kuhugi mujale. Siiamaani loen õhtuti, päeval sellist aega pole. Kui on liiga huvitav raamat, siis võib unele head nägemist ütelda. Noorena õmblesin endale ise riideid, remondiga saan hakkama, söögipoolist kasvatan aiamaal. See kõik tuleb lapsepõlvest.

Mu meelest on üsna rumal küsimus, et kuidas sul tekst meelde jääb. Aga lavastuses „Hydrogen jukebox” sa loed biitnike pikki ja keeruliste konstruktsioonidega luuletusi peast. Mul oli neid kunagi raske isegi paberilt kõva häälega ette kanda, mis siis, et harjutasin. Sina puistad neid nagu varrukast. Kuidas?

Tegin selle poeesia endale pildiliselt selgeks ja etendusel jutustasin neid pilte.

Kuidas see võimalik on üldse?

Tuleb teksti usaldada ja see hakkab ise kandma. Mõnest asjast arusaamiseks on vaja elada ka natuke. Kunagi, kui me Ibseni „Brandi” tegime, siis selle ma õppisin pähe lauludena. Ma olen ju bändis tegutsenud. (Punkansamblist Velikije Luki kus Ivo laulis, on valmis dokfilm, mis esilinastub PÖFFil.) Lauluna jääb kergemini meelde. Nojah see oli ju värsis ka. Ma mitte ei viisistanud seda, lubasin sellel rütmil, mis tekkis ise toimetada, see juhatab su õigele teele. Seda on raske seletada, seda tunned. Mõnel päeval on see tunne teistsugune, luuletus tuleb hoopis teistsugune, aga las ta olla. Kõik jääb samaks, kuigi lendab teisiti. Sünnib. Siis ongi päris.

Kui ma nelja-aastaselt lugema õppisin, siis alustasin luuletustest jõuluvanale. Ja kui mardisante tegemas käisime, siis niisamuti, tähtis oli, et oleks hästi palju laule ja luuletusi peas, et neid esitada saaks. Siis plaksutati ja anti kommi, nagu tsirkusehobusele suhkrutükki. See vist meeldis.

Teksti päheõppimine on tüütu küll, parem on kui ta jääb meelde proovide käigus.

Miks sa kõigepealt polütehnikumi läksid ja selle lõpetasid?

Mulle elekter meeldis. Nähtamatu, aga võimas. Mõtle, ma saan ise raadio teha! Keerad nuppu ja laulab. Värvimuusika! Stroboskoop. Paned plaadi peale toas ja tuled hakkavad muusika sageduste järgi vilkuma, kuulad, värvid vahetuvad.. Praegu ajab küll igasugune vilgutamine närvi. Siis sai selle vilkumise ja muusikaga teise kohta lennata, kus ei olnud nõukogude reaalsust…vabasse maailma.

Armud ka veel vahel? (Ivo heidab mulle pilgu, et vajuks või maa alla.)

Kas vaatad, kui palju sul linti jätkub või?

Ma esitasin küsimuse.

Mina ka.(Pikk paus. Alvarez kraaksub.) Iga päev armud millessegi või kellessegi. Armud, kui näed midagi kaunist või muidu täidlast hetke näiteks. Elemendid asetuvad migisse kooslusse, seda hetke märgates ongi armumise tunne, kui julged seda endale ligi lasta. Kui on paha tuju, pole öösel maganud, võib mõni vaade… õunad rohus või vares tuleb koos väikse varesega, või kass toapõrandal valgusvihus mõnulemas… Laps näitab mõnda pilti või leiutist…Lill…see teeb meeleolu paremaks küll ja aitab tuska maha raputada. Mõnel päeval tuleb lihtsalt heast peast naeratus näole. Siis on küll imelik tunne. Nende hetkede nimel tasub olla. Tundub nagu saaks millestki aru.

Oled sa saanud?

Mõnel hetkel. Aga katsu sa seda hetke hoida. Pole vajagi. Iga päev on uued arusaamaised ja uued arusaamtused. Sõda näiteks. See on muidugi väga vana arusaamatus. Tehnika areneb, kõik teadmised on käeulatuses, aga inimene ei arene, ikka istub sees vajadus teisele nuiaga pähe äsada, igaks juhuks, sest äkki muidu äsab tema mulle. Ressursist, mis sinna kaob, rääkimata. Samas mulle tundub, et lootust ei maksa täiesti kaotada, kuid teekond arusaamiseni on pikk ja vaevaline ja me oleme alles selle tee alguses. Või kui kaua võtab aega taipamine, et on vaja uuesti õppida loodusega päriselt koos toimima? Kuhu see teadmine vahepeal kadus? Rahakotti?

Surmale ja lahkunute peale mõtled?

Ma mõtlesin surmale juba lapsena. Lahkunud tulevad ikka meelde. Surm seisab kogu aeg meie vasaku õla taga nagu ütles Castaneda.

On siis elu pärast surma?

Kui saa vaatad seda pojengipõõsast siin, siis peagi on ta jälle surnud. Ta on siin mitmeid kordi surnud ja uuesti suureks sirgunud ja õitsema hakanud. On siis või ei ole? Sügisel läheb, kevadel tuleb.

(Ivo kraaksub nagu Alvarez: kraa-kraa-kraa. Ütleb, et hallvares käis vahepel siin ennast näitamas. Ma ei pannud tähelegi.)

Ilmus Maalehes. Joonistas Valdek Alber. Pildid Ivo Uukivi ja erakogu.