Kõrge elektrihind ja kohe väljakuulutatav uus Betti Alveri debüüdipreemia laureaat panid taas lugema Taavi Eelmaa luuletusi kogust „Electraumur”. Taavi Eelmaa on 2020. aasta luule debütant ja Betti Alveri preemia laureaat.

Kui Taavi Eelmaa oleks 15aastane poiss, kes annaks välja oma esikluulekogu ja paneks sellele veel sellise pealkirja – „Electraumur”, siis ma paremal juhul ilmselt muigaksin ja laseksin sellel luulekogul minna oma teed. Aga on hoopis nii, et Taavi pole 15 ja avaldas esimese luulekogu kui oli 50. Olen Taaviga tuttavaks saanud teatris. Sellest olen aru saanud, et Taavi ei edvista oma erudeeritusega, ta lihtsalt on ja mõtleb nii, nagu ta mõtleb. Öelda oskamisest rääkimata.

Ta debüütluulekogu ostsin tema enda käest Tartu Sadamateatris enne Juhan Ulfsaki ja Von Krahli teatri lavastuse „Pigem ei” vaatamist. Ja Taavi ei olnud seal oma luulekogu jagamise peal, vaid just tema oli selle lavastuse teksti autor. Kavalehel oli kirjas, et see lugu on kirjutatud-tehtud Herman Melville´i lühijutu „Kirjutaja Barleby” ainetel.

Kuna mul on olnud au ja võimalus osaleda ühes lavastuses, kus Taavi oli vahetekstide autor ja ta osales proovides, siis julgen öelda, et ta võiks julgelt ise lavastada, mitte ennast kusagile tagaplaanile paigutada. Mulle oskas ta just näitlemise asjus küll tarka nõu anda. Sellist, kus sõnad olid läbitunnetatud ja neist oli mängimisel reaalselt abi. Aga luuledebüüdi kohta ütles ta siis kuidagi nii, et 50-neselt luuletustega debüteerida on õige aeg. Et varem ei olegi veel suurt midagi öelda.

Electraumur

Ma juba ütlesin, et Taavi ei ole selline mees mu jaoks, kes luulekogule nime ainult edevuse pärast valiks. Püüan seda siis lahti mõtestada. Kõigepealt on selles sõnas sees sõna elekter. Elekter, mis on jõud ja kõike vajalikku käivitav energia. Tühja Taavi seda nii mõistab, aga mu jaoks – nüüd, kui olen seda luulekogu mitmeid kordi lugenud – seostub traumur nii mure kui leinaga. Traur tähendab vene keeles leina. Kokku siis: elekriseeritud (võiks lugeda ka väestatud) lein ja mure.

Viiekümnese mehe ellu neid juba jagub. Jagub eksistentsialismi, et mõelda: „Silm vaikis/ süda itsitas./ Nii enda laulatusele ma jõudsin pimedana./” Ja ühe mõtete rea lõppu, kus ta tunnistab, et võiks elada muretult ja pingutamata, sest „niikuinii/ eksin suurel määral kõiges, mida arvan ja ka selles,/mida tean…/” kirjutab Taavi iseenda Electraumuriks, öeldes: „Selle ümber olen/ Mina, Electraumur//.”

Seda ütleb ta ka: „Mina,/ kes ma endale köögilaua taga/ trunfe välja mõtlen nagu teisedki/.

Tõsiasjade lihtsus

Enamasti iseloomustab teatris häid lavastusi see, et pausid kannavad. Et hakkad kuulma vaikust. Selleks kasutavad lavastajad mitmeid võimalusi. Üks selline, mis inimese, vaataja, publiku kuulama paneb, on sosinad ja karjed. Mida südantlõhestavam on karje, seda sugestiivsemalt mõjub sosin. Lavastus on rütmistatud elu, nagu hea muusikagi. Kirjutamisel, olgu vorm milline tahes, saab sedasama edasi anda no näiteks nii, et vahelduvad lühikesed ja pikemad tekstid. Taavi kogus on see olemas, see sugestiivne rütm, kus ma lugejana peatun, et mõelda. Loen edasi, et kujundisse ja poeesiasse süveneda.

Taavi Eelmaa luulekogu tunded ja mõtted jõuavad mu meelest kõige paremini kohale, kui seda lugeda järjest, nii nagu narratiiviga lugu. Muidugi ei ole see ka paha, kui sirvida ja lugeda nii, nagu enamasti luulekogusid loen, lüües kogu lahti juhulikust kohast, et leida oma.

„Electraumuri” kujundus toetab selle luuletuste rütmistust, nii graafika kui värvidega. Kujundaja on Grety Villo. Kujunduse läbivaks kujundiks on kõrgepingeliinid. Liinijupid ja mastid…

Mõelge ise, kuidas see mõjub, tühi valge leht, kus kirjas vaid: „Vaba elu on võimalik.” Just nii, ilma mingi hüüu- või küsimärgita. Ja kõrvallehel luuletus, mille pealkirjaks „KASS ON ÕRNUS”. Seal aga read: „Ma olen nihil./ Maailm on nihil./Ma naeratan ja jahmatan/oma õrnusest./Õrnusest, milles saab/olla ainult üks kord, ehmatusena./”

…

Betti Alveri kirjandusauhind põhineb Betti Alveri testamendis avaldatud soovil, mille kohaselt auhinnatakse hingedepäevast hingedepäevani aasta jooksul ilmunud tähelepanuväärseima eestikeelse luules või proosas kirjutatud esikteose autorit. Kirjandusauhinda annab välja Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond Eesti Kultuurkapitali toel. Laureaat kuulutatakse välja Betti Alveri sünniaastapäeval, 23. novembril. Tänavu toimub tseremoonia Tartu Ülikooli Raamatukogu 3. korruse trepifuajees koos Alveri-teemalise näituse avamisega.