Pühendan vastsele vabariigi valitsusele.

Mu mõte liikus enne seda kirjutamist alustades tehisintellektil ja Nursipalu sündroomil. Sellega sidusin sõna meelevald. Kelle meelevallas tegutseb tehisintellekt ja kelle meelevallas on Nursipalu harjutusväljaku laienemist jäigalt ellu viivad isikud?

Siis kriisinõustaja Tiina Naarits ütles suure reede hommikul Märt Treierile ja seega kogu Eestile Vikerraadio hommikus, et oleme tehismaailma informatsiooniga niimoodi kaetud, et meil puudub oma loogika… Mis siin kommenteerida! Uhke mõte, kriisinõustajalt veel pealegi. Ta teab, mis räägib.

Olen juba kaua oodanud, milline on lahendus ülerahvastatud ja äratrööbatud looduse, seega maailma päästmiseks. Mõelnud, et kui on palju inimesi, on rohkem lootust geeniuste sünniks. Kui neid on palju, siis on ka lahendusi rohkem kui apokalüpsis.

Loe edasi Saada kõik pikalt ja hakka elama oma elu →

Kuigi alates teisipäevast Eesti kinodes näidatava kunstiliste lühifilmide kogumiku nimi on „Kadumise lühikursus”, olen kindel, et need filmid teevad nähtavaks terve uue andekate režisööride põlvkonna. Ei kao nad kuhugi. Filmisõprdel tasub need nimed meelde jätta: režissöörid Madli Lääne, Tõnis Pill, Katariina Aule, Rebeka Rummel ja Eva Mägi.

Julgen filmikassetti „Kadumise lühikursus” võrrelda 1977. aastal esilinastunud „Karikakramänguga”. Seal oli kolm lühifilmi: “Promenaad”, “Salakütt” ja “Tätoveering”. Just nende filmidega said kinopublikule tuttavaks Peeter Urbla, Toomas Tahvel ja Peeter Simm. Kõigi nende filmide operaator oli Arvo Iho.

Loe edasi Kunstiliste lühifilmide kassett „Kadumise lühikursus” õpetab märkama suuremat →

Saan läinud sajandi seitsmekümnendate teatrist kirjutada kui isikliku teatrimaitse väljakujunemise ajast. Kindlasti oli see minu jaoks aeg, kui olin kõige vastuvõtlikumas eas. Ja sama kindlalt saan sellesse aega tagasipilku heites öelda, et see, mis Eesti teatris siis tehti, on hea teatri üldisemaks mõõdupuuks üsna universaalne.

Kui ma 1974. aastal Tallinna jõudsin, olin 18aastane. See oli 49 aastat tagasi. Selleks ajaks oli kuidagi selge, et kunstis meeldib mulle impressionism ja kirjanduses maagiline realism. Teatris olin tänu oma emale ka käinud ehk natuke rohkem kui teised minuvanused poisid ja tüdrukud, aga mingitest eelistustest ma sel ajal kindlasti rääkida poleks osanud.

Viivi Luik kirjutab raamatus „Kuldne kroon” sellest, kuidas, kus ja mida ta lapsena luges. Kuidagi nii ütleb, et õppis enese teadmata. Mina julgen sama öelda oma seitsmekümnendate keskel alanud teatriteekonna kohta. Vaatasin, vaimustusin. Selle sõnastamine, millest just, tuli hoopis hiljem ja kes teab, ehk pole need aegadetaguse kaasaelamise kihistused senini päriselt ilmsiks saanud.

Loe edasi Minu elu muutev teater seitsmekümnendatel →

Filmitegijate saatus on õnnelikum kui näitlejatel ja lavastajatel. Filmid jäävad üldjuhul alles. Leida Laiuse 100. sünnipäeval tuletaksin suurte filmide kõrval meelde dokki, mis tehtud näitleja Ants Jõgist – „Jäljed lumel”, esilinastus 1978. aastal Tallinnfilmi märgi all.

Kõrva on jäänud, et mitmed Laiusest kõnelevad ajakirjanikud kasutavad tema loomingust kõneldes võrdlust „tegi ainult 8 mängufilmi ja näed, me ikkagi temast räägime”. See on mõtlemise piiratus. Andrei Tarkovski tegi Nõukogude Liidus ka 8 mängufilmi.

Loe edasi Leida Laiuse dokumetaal elu lõpust →

Prints kunsti ähvardab alati oht muutuda kerjuseks. See mõte jäi kummitama Narvas peetud teatri aastaauhindade peost, ehkki keegi seda otse ja maakeeli välja ei öelnud.

Narva ja Vaba Lava, kus teatripidu peeti, tuletas meelde, kuidas seesama Vaba Lava meeskond kultuuriministeeriumiga kohut käis. Nägin seda, kuidas me riigi Kultuuriministeeriumi oli valmis ühe teatriinstitutsiooni pankrotti laskama.

Lavastaja Mari-Liis Lill ütles Narvas Ants Lauteri preemiat vastuvõttes: „Koos töötada on teatavasti palju raskem kui vastu töötada.”.

Loe edasi Kui Romeo koondada, jääb Julia ellu →

Julia Augi lavastus „Keisri hull” Vene draamateatris juhtis mind ootamatule mõttele, et Jaan Krossi romaan ja A. H. Tammsaare „Põrgupõhja uus vanapagan” on täiesti ühest puust mehed.

Ilmselt juhtis mind enese teadmata selle arusaamiseni Daniil Zandberg, kes lavastuses mängis Timotheus von Bocki, eestlaste jaoks Timot. Miski tema olekus, siis kui keisri 10aastane vangistus oli seljataga, tuletas mulle meelde Lembit Eelmäe mängitud Põrgupõhja Jürkat Vanemuise legendaarses Jaan Toominga lavastuses. Neis oli mingi visuaalne sarnasus ja see pani mõtte tööle.

Timotheus von Bock võitleb oma kujutustes selleks ajaks juba surnud Aleksander I-ga, kelle ses lavastuses mängib suureks oma kurjade tegude impeeriumile vajalikkusesse uskuv Aleksander Ivaškevitš – see tõigi pähe Antsu ja Jürka võitlused Põrgupõhjal.

Loe edasi Keisri hull ja Põrgupõhja Jürka on kaksikvennad →