Lavastaja Merle Karusoo ütles, enne „Kes ma olen?” esietendust, et palub seda mida näeme ja kuuleme, vaadata kui esitlust, mitte kui lavastust. Etendus, esitlus vaadatud, ei lasknud mind lahti mõte, et kui see polnud lavastus, siis kuidas nimetada seda, mida olen vaadanud me teatrites aastakümmneid?

Mu ajakirjanikust sõber kui talle seda Merle Karusoo esitluse ja lavastuse mõtet vahendasin tõdes ilma asjasse süvenemata, et see on nüüd küll eputamise kõrgem klass. Merle Karusoo ja edev? Kirjutasin: „Merle ei ole eputis.”. Sõber vastas: „Teatris ja mitteeputis?”.

Ütlesin, et kogu teatrile edevusesildi külgeriputamine on liiga lihtsustatud mõtlemise vili. Edev Aarne Üksküla? Sõber oli lõpuks minuga nõus, et päris asju tehakse siin ilmas ikka sisemisest sunnist.

Loe edasi Elud täis kognitiivset dissonantsi →

Tahaks teada küll, kelle ma selle pealkirjaks pandud võrdlusega välja vihastasin. Muidugi ma tean, et obstruktsioon – milline rumal sõna on välja mõeldud – on demokraatia tööriist. Oh seda demokraatiat küll: kiusamine on siis see, mis teda hoiab.

Loe edasi Obstruktsioon = töökiusamine, mida sina tööl teed →

Laenan 2023. aasta suveteatri ülevaate jaoks mõtte dramaturg ja lavastaja Urmas Lennukilt, kes, tutvustades oma näidendit „Ääremaa”, ütleb, et on vaid loojangusse kulgev päev, kus valusad asjad on naljakad ja naljakad asjad valusad. Selle aasta suveteatris näeme palju väikeseid huvitavaid näitlejakooslusi, kes tegelevad suurte teemadega.

Kuidagi on mulle kõrva ja silma jäänud, et Eestis on viimasel aastal inimesi enam hakatud rikasteks ja vaesteks jaotama. Ma pole sellest kirjutanud ja olen mõelnud, et see on selline laia lauaga arvamus mul. Aga samas märkan, et see peegeldub ka tulevastes lavastustes.

Teie ees lahti rulluv ülevaade ei ole edetabel, niisamuti on raske enne oma silmaga nägemist praegu juba proovides ja teatriinimeste meeles mõlkuvate lavastuste osaliste ja teatriinimeste enda mõtetele objektiivset hinnangut anda.

Teatrikunsti, nagu mis tahes südamega tehtud tegemisse, on ka haprus sisse kirjutatud. Etendamisele tulevaid ülevaateid lugedes, tegijatega rääkides, varasematest kogemustest julgust saades tuli ülevaade selline.

Loe edasi Vaesed ja rikkad, igatsustest kantud suveteatris, ääremaal →

Nad tegid seda jälle. „Overtoni aken” on Rapla väikelinna teatri teine suur tulemine. Detailirohke, praegust aega otsepuudutav lugu ja lavastus, sellest, kuidas müüa ühiskonnale maha mistahes hullumeelne idee.

Selline kurbnaljakas lugu. Kaks kaabutkandvat Gansterit teevad reklaamibüroo poistele ettepaneku, millest nad ei saa keelduda. Püstolid ja suur raha sunnivad – inimsöömine tuleb legaliseerida. Ja nad siis teevad seda nö. Overtoni meetodil. Räägivad ära linnapea. Räägivad ära rahva lemmikprotestijate organisaatorid. Räägivad, teda muidugi sunnitakse perekoda ähvardades, teadlase, kes teeb pooldava uuringu.

Vahepeal selgub ka see, miks Gangsteritel inimsöömise legaliseerimist tarvis on. Laipu palju ja neil külmhoonete pidamine läheb kalliks.

Linnapea sööb ennast surnuks ja juhtub muidki sündmusi, aga ühiskond sellest ei pääse ja inimsöömine seadustatakse.

Peegel

Kui oleks minu teha, ma näitaksin seda lavastust kohe me vabariigi valitsusele ja riigikogule, usun, et nägemine avaks neis inimliku olemise, häbenetaks ehk korraks ja oldaks homme riigimehem.

Loe edasi „Overtoni aken” – Rapla väikelinna teatri teine võimas tulemine →