Ma vaatan maailma nagu kass akvaariumit. Ohoo, kui huvitav!

 

See intervjuu Andrus Vaarikuga ilmus Teatrikülgedel 2.juunil 2006.aastal. 

Ootan Andrus Vaarikut Radissoni Madissonis. Meie kokkusaamine on lepitud teatriinimeste tüüpilisimale proovi algusajale. Kell läheneb üheteistkümnele.

Kõrvallauas on oma kontori avanud Jõgevamaa mees Ants Paju. Tema kõvahäälsetest telefonikõnedest saavad osa kõik kohvikukülalised. “Mul on vaja see miljon kuussada tuhat kuju jaoks kokku saada. Jah, ma olen Tallinnas. Luban sulle, et niidan ka muru ära.”

Andrus tuleb. Muidugi on nad Ants Pajuga tuttavad. Eestimaa hommik on alanud.

Loe edasi Ma vaatan maailma nagu kass akvaariumit. Ohoo, kui huvitav!

Tõnu Lensment: „Teater ei asenda midagi. Teater ei lohuta kedagi ega kohusta kedagi.“

 

 

Teatrikülgede küsimusele „Mis teater on, miks teater on?“ vastab lavastaja ja Kultuuriministeeriumi teatrinõunik Tõnu Lensment.

Alustama peaks selgitusest – kui mult küsitakse küsimust: mis ja miks teater on?, siis vastan arvamisega, et mis ja miks ta minu ja ainult minu arvates on.

 

Olen hetkel kultuuriministeeriumi teatriametnik. Seega on pelg, et võidaks arvata, et selles minu siinses arvamises on mingit analoogi kultuuriministeeriumi arvamisega. Nii et üritan hetkel ministeeriumi eest mitte arvata.

 

Kui aus olla – mõnikord on harjumatu mõningaid nähtusi sõnastada. Mõnede nähtustega on lihtsam, kui nad lihtsalt olla lasta. Vajadusel võib nendega kaasa ulpida või siis mitte ulpida.

Loe edasi Tõnu Lensment: „Teater ei asenda midagi. Teater ei lohuta kedagi ega kohusta kedagi.“

Hendrik Toompere: Kuhu, kelle juurde ja kuidas põgeneda enda eest

 

 

Eile (5.juunil) esietendus Rakvere teatri suveetendus “Toatüdrukud”. Jean Genet näidendit mängitakse Rakvere kesklinna pangamajas. Teatrikülgede küsimustele vastas esietenduse päeval  sündinud lavastaja Hendrik Toompere.

Olen ikka mõelnud seoses sellega, et eestlased ehitavad endale mõisasid ja suuri kortereid, et kes selle kõik korras hoiab? (et siis neegrid tulevad) Millised on Eesti toatüdrukud ja teenijad? On neid üldse?

Loe edasi Hendrik Toompere: Kuhu, kelle juurde ja kuidas põgeneda enda eest

Nero Urke, vabanäitleja, kes teab, kus on õnne kodu

Oleme just tuttavaks saanud. Tallinnas Viru väravate juures kokku saades. Ma ei tea, kuidas, aga me esimene jututeema on hipipõlvkond oma ideaalidega. Mu tunne on olnud õige – uhke nimega vabakutseline näitleja Nero Urke (26) haakub. Peaaegu juba julgen uskuda, et kuuekümnendad tulevad tagasi ja maailm muutub lõpuks paremaks. Tänu Nerole ja tema ea- ning mõttekaaslastele.

Ma arvasin muide pikka aega, et Nero Urke on fiktsioon, näitleja varjunimi. Siis nägin selle nimega näitlejat Uku Uusbergi lavastuses „Head ööd, vend” Jagot mängimas. See poiss on eriline, ütlesin endale. Plastika, hääl, käed… Kui võrrelda, siis oli temas seal laval midagi, mis tuletas meelde Juhan Viidingut ja Sulev Luike.

Nüüd avastan me kohtumise salvestust kuulates, et pean noore näitlejaga juttu ajades pikki monolooge. Neid ma siia ei kirjuta. Seda ka ei oska kirjeldada, kuidas tema kuulates „mmmmm…” ütleb. Neis reageeringutes on kuhjaga kirjeldamatut väljendusrikkust. Katsuge ette kujutada.

Loe edasi Nero Urke, vabanäitleja, kes teab, kus on õnne kodu

Loe, see loeb