Septembri Teatriküljed on valmis. Laupäeval algab Tartus Eesti teatri festival Draama 2009. Õunad valmivad, meil siin sajab… On 5. september 2009.

Teatriküljed keskenduvad seekord mõtetele, mida mõtlevad teatriõpetajad Ingo Normet, Lembit Peterson, Hendrik Toompere ja Peeter Jalakas. Ka on külgedel kummardus Enn Kraamile ja Uusküla meestele, kes sellele Uuskülast pärit näitlejale mälestuskivi panid. Kolm veergu lavakunstikooli uudiseid kõigele lisaks.

Teatrid alustavad sügishooaega. Õhus on elektrit.

Lembit Peterson ütleb külgedel muuhulgas: „Et nad tunneksid isegi väsimuses väsimatut soovi raskusi ületades oma loomingulistes vajadustes ja kavatsustes selgusele jõuda ja neid publiku rõõmuks teostada.“ Lavastaja seda öeldes mõtleb oma õpilastele ja teatrile, aga nii võiks ja peaks me oma elu seadma ju ka siis, kui see, mida teeme, ei ole teater.

Ostke leht ja lugege, ma ei väsi kordamast, Teatritaskusse need lood tulevad ju ka, aga vaatamata sellele, et sisu on üks, teeb vorm oma töö ja kõik on erinev. Tasku täiendab Külgi ja Küljed topivad Tasku täis. Väge!

 Käisin siis eile esimest korda Vabaduse platsi ja sinna püstitatud ristikolakat kaemas. Kole kole. Kui me taoliste asjade püstitamise  üle otsutajate seltskonnal on plastmassi maitse, siis tuleb ilmselt kannatlikult oodata ja ennustada parimaid aegu. Mu käsi ei kerkinud seda koledat risti isegi pildistama. See kuidas maitsetus suudab rikkuda isegi sümboli on tähelepanuväärne.
Leidsin arvutist ühe loo mille olen kirjutanud 27.aprillil 2007.aastal. Miski pole muutunud või on?

Kirjutan neid ridu reede varahommikul. Olukord Tallinnas väljus öösel kontrolli alt. Varahommikustes kella kuuestes uudistes ütleb politsei hääletoru, et politsei on fikseerinud 99 objekti, mille suhtes on vandaalitsetud. Üks inimene on surnud. Millesse, seda ei öelda, kõlab tavatekst – asja uuritakse. On vahistatuid ja kinnipeetuid, ka politseinikud on kannatada saanud. Vene välisminister, sedagi vahendavad esimesed uudised, on öelnud, et „pühaduse rüvetamisel Tallinnas on Eestile tõsised tagajärjed“.
Öösel kogunes Tallinna linnavalitsus ja linnapea Savisaar keelas pealinnas alates tänasest kuni 2. maini alkoholi müügi täielikult.
Kell on kuus läbi kümme minutit ja raadio ütleb, et 50 minuti pärast on vabariigi valitsuse pressikonverents.
Juba kõlavad hinnangud, et politsei ei saanud hakkama. Millega?

Loe edasi Hetk pole sobiv lorisemiseks, ma ei tea koos teiega, mis toimub →

Mul on Nädalises aastaid olnud üks oma leheruum kus saan kirjutada mõtteid mis pähe roninud. Hetkel on selle leheruumi ühine nimetaja Mõeldes edasi. Üks neist lugudest on selline:

 

Peipsi ääres Lohusuul pidutsesid sealsed venelased. Suure tee pealt kõigile näha. Keerasime sisse ja veendusime, et peos oli vene rasmahhi. Küla tähistas venekeelse elanikonna 410. sealelamise aastapäeva. Ega ma sest aru ei saanud seal, mille järgi nad seda oma asutust loevad. See, millise kaasaelamisega kokkutulnud kontserti vaatasid-kuulasid, teeb aga silmad ette mistahes eestikeelse publiku reaktsioonidele. Hakatuseks, no sestpeale, kui me seda trianglit jälgisime, tantsisid teismelised tüdrukud venekeelse diskomuusika saatel. Seljas vene rahvariide ainelised atlasläikivad kollase ja mustaga erootilised kostüümid, sellised lehvivate öökuubede või siis pikkade neglizeede moodi hõlstid. Seltskond vanu ja nooremaid ja veel nooremaid lausa röökis vaimustusest. Ühed hüppasid batuudil, ühed mehed rüüpasid miskit pikkade laudade ääres.

Loe edasi Lohusuu mattid ja ilmailu →

Päris on olemas ikka, aga kõlapinna leiab mängult asjatamine, olemine. Kahjuks.

Hiiu folgil ütles Jaak Johanson Priit Pedajast kuulates:“Huvitav, et kurvad laulud on väga abiks, et rõõmsaks saada.”

Tõnis Mägi laulis augustis Tammsaare mail Kukenoosi viljakuivatis üht tähtsat teksti teiste omasuguste seas. Laul, millest mõtlen, lõpeb sõnadega: “See on aeg, kui aknast paistab palju, aga tuba on tühi, nii tühi…“

On aeg küsida, millega me täidame oma tühja toa, aknast välja passides.

Loe edasi Mismoodi on su vaimu seis…? →