Peeter Volkonski rääkis Kohilas muuhulgas ka sellest, et rahvas on loll. Ka sellest, kuidas sellised väljaütlemised mõjuvad. Foto Margus Mikomägi
See juhtus 1980. aasta suvel. Valetin Kuik tegi Viljandis mängufilmi „Teaduse ohver“. Peeter Volkonski mängis seal, ei mäleta enam, keda. Vist mitu päeva ei saadud filmida. Agulimajade vahel ei olnud sellist valgust, nagu režissöör tahtis. Kuidagi nii on meeles, et jõudis kätte päev, kus Peeter lihtsalt pidi oma filmimise ära tegema. Hea on täna mõelda, et järgmine päev ta pidi lendama Thbilisisse. Viimase võimaliku võttepäeva hommik oli sama sompus kui varasematel võtteta päevadel.
Peeter vaatas taevasse ja ütles, et olgu, siis ma laulan päikese välja. Teda ümbritsev murelik filmimeeste vägi muigas muidugi. „Eh, Volkonski järjekordne nali.“ Volk alustas loitsimist, miski tuva mitmehäälsus tuli ta kõrist ja kõhust ja peast. Teate ta tuli, päike tuli välja. Võte tehti ära, paar duublit isegi ja siis oli päike kadunud. Vihma sadas ladinal.
***
Kolmkümmend aasta hiljem alustab Peeter Volkonski loengut Kohilas, Kapa akadeemias, et öelda: „Nagu hoidise puhul on tähtis, mida me säilitame, pirni, õuna moosi… või säilitame seal näiteks mäda! Samamoodi on tähtis, mida me säilitame mälupulgal, mida oma isiklikus mälus ja mida kollektiivses mälus.“ Peeter Volkonski peab Viljandi kultuuriakadeemias loenguid eri rahvaste muusikast. „Ma ei räägi seal ainult muusikast, vaid eri rahvastest, nende uskumustest, kommetest, kultuurist. Selle õppeaine nime ma mõtlesin ise välja – „Võrdlev kultuurilugu muusikas”
Loe edasi Peeter Volkonski: „Kultuuri säilimise mõõtühik on laul“