Kuidas tunneb ennast inimene, kes kaupleb oma auga? Poliitika olevat kompromisside kunst.

Ajendi sellest taas mõelda andis see, kuidas Keskerakonna mehed parteid vahetades oma intervjuudes mu jaoks segadust näitasid, katsudes oma kehva tegu välja vabandada, lausa õigustada.

Jüri Ratase esimene pressikonverents oli selgelt halb etendus. Mees teeskles, et on rõõmus. Raputas mingite abstraktsete tegemata otsuste pärast endale tuhka pähe ja tänas kõiki. Nüpeldas valitsust, kes on kursi kaotanud. Peaministrit, kes näeb pindu, ja palki ei näe… Isegi kui kõik, mis Ratas rääkis, on õige, kõlas see parteivahetuse kontekstis õõnsana.

See ehk ei ole võrreldav, aga siiski: viimases „Plekktrummi“ saates ütles näitleja Tambet Tuisk, kes seriaalis „Reetur” riigireetjat mängib, et nii teatri proovisaalis kui filmi võtteplatsil sõltub tulemus meeskonna, trupi omavahelisest usaldusest.

„Sa pead viiekümnes eri varjundis leidma võimalusi, kuidas valetada,” ütles Tambet Tuisk reeturi rolli põnevaks näitlejaülesandeks. Miks mõnest saab reetur, teisest mitte? Ja siit tuleb paralleel poliitilise maailmavaate muutmisega. Tambet Tuisk ütles oma tegelase Alfred Vindi reeturiks saamise põhjuseks: „Ta tahtis, et teda märgatakse. Ta tahtis olla keegi.”

Tuisk puudutas saates inimese psühholoogiat, öeldes, et reeturit mängides on vaja endas leida mingi kalkus, ja empaatiavõime niimoodi endas välja lülitada, et sul ei teki süümekaid. Ilmselt on nii ka siis, kui reetmine pole mäng.

Paul-Eerik Rummo ütleb „Viimse reliikvia” filmi laulutekstis, et turul me oleme vennad ja õed. Ja viimasel ajal palju kirutud Juhan Smuul paneb Kihnu Jõnni suhu sõnad, mida ta ütleb sakslasest tüürimehele: kõik saaks korda, kui müüa maha oma au, mis küll „piske kut sinepiiva”. Ja kapten Jõnn au ei müü.

Ilmus Maalehes.