Margus Mikomägi

Helilooja Ardo Ran Varrese sõnul, kelle ooper „Põrgupõhja uus Vanapagan” on täna Vanemuise teatri mängukavas, kummitab kodumaist ooperit hõlmikpuu sündroom*.

Meie teed Ardo Ran Varresega on viimasel kümnel aastal ikka ristunud. Tõsi, peamiselt seetõttu, et ta on olnud paljude Eesti teatri meeldejäävate lavastuste muusikalise kujunduse autor.

Kümme aastat tagasi lavastas Ivar Põllu Tartu Uues Teatris lavastuse „Autori surm”. See oli fantaasia, mis pühendatud Raimond Valgre 100. sünniaastapäevale. Ardo Ran Varres tegi kaasa näitlejana. Jäi mulle sealt eriliselt meelde.

Kümme aastat kohtumisi on minus süvendanud tunnet, et vahel tahaks Ardo Ran Varresele teie öelda. Miski vana eestiaegne väärikus iseloomustab jutuajamisi temaga.

Huvitav, kuidas helilooja põhjendab seda, miks ooperis nendest asjadest, millest me enamasti omavahel räägime – armastusest ja surmast… korraga lauldakse hoopis?

Hmm…sellest saab ka tantsida, aga kuidas seda põhjendada. Ooper on muusikateatri žanr ja siin nimetuses on juba oluline ära öeldud: kohtuvad muusika ja teater. Mingis mõttes on ka lausutud sõna muusika, tal on oma rütmika ja intonatsioon… sealt ei ole väga pikk tee laulmiseni.

Armastusest ongi sageli lihtsam laulda kui rääkida. Muusika on tugeva üldistusjõuga, kui seda osavalt kasutada. Ka sõnateatris kõlab üha enam ja enam muusikat ja paljudes moodsates sõnalavastustes hakkab kõnelemine ära kaduma. Jääb kas laul või liikumine.

Kuidas sa iseloomustad Eesti ooperi seisu praegu?

Hetkel on põnevad ajad, nagu paisu tagant on hakanud oopereid tulema ja tean, et mitmeid praegu ka kirjutatakse.

Aga väga pikalt on olnud stagnatsioon, noored heliloojad pole saanud oma kätt proovida. Süsteemsus puudub. Rahvusooper peaks oma nimetuse vääriliselt panustama rahvusliku ooperi heasse käekäiku, see peaks olema auasi. Aga meil kardetakse, et uus muusika ei sobi lavale.

Miks nii on?

Miks ooper siinmail kopitab ja inimesi hirmutab? Nii küsib ühes leheloos Gregor Kulla. Siin on koos mitu ebasobivat asjaolu. Meil nagu puuduks omamaise ooperi traditsioon või see oleks nagu katkenud.

Uue vabariigi ajal heliloojad ei tegelenud sellega, seda ei õpetatud – libretode kirjutajate põud, lavastajate põud ja siis veel kahe riikliku muusikateatri leige (et mitte öelda tõrjuv) suhtumine uude kodumaisesse operisse.

On muidugi õnnelikke erandeid. Risto Joost on Vanemuises asja tõsiselt käsile võtnud ja selle üle on hea meel.

Millised on sinu jaoks klassikalise ooperi tunnused?

Eks aeg ütle, kas miski muutub klassikaks või mitte. Alati on ju ooper olnud esialgu kaasaegne ja siis aja möödudes unustusse vajunud või muutunud klassikalise repertuaari osaks.

Üks oluline aspekt on mu meelest see, et ooperil oleks jälgitav lugu ja tegelased, kellele kaasa elada, umbes nagu filmis või sõnateatris. Tänapäeval on sageli need aspektid pihustunud põrmuks. Eks aariad ole üks aspekt, mida publik klassikalisest ooperist otsib ja vahest pettub, kui kaasaegses ooperis aariaid ei kõla.

Proovi lihtsalt seletada, mis on klassikalise ja kaasaegse ooperi vahe? Kui palju see oleneb lavastajast? Saab ju ka klassikalist ooperit kaasaegselt lavastada.

Minu jaoks on peamine vahe ikkagi libreto struktuuris ja helikeeles, mitte lavastuses. Oleme ju näinud Wagneri teoseid Kuu peal ja kontsentratsioonilaagris. See on püüd ooperi vormi kaasajastada. Samas on seal suur oht, et minnakse sisuga vastuollu. Sisu on ikkagi tähtsam mu meelest. Lavastus aga võib olla ka kaasaegse ooperi puhul tolmunud ja iganenud kujunditega. Hiljuti vaatasin Deutsche Operis G. Benjamini kaasaegset ooperit „Written On Skin”. Siin ei olnud aariad nagu klassikalises ooperis, lugu ja helikeel oli keerukas, aga siiski jälgitav. Publik oli kaasas viimase taktini.

Kas sinu ooperi „Põrgupõhja uus Vanapagan” saab liigitada klassikaliseks ooperiks?

Eks tulevikus ole näha. Kui vaadelda sellest aspektist, et kas tal on klassikaks saanud lugu ja tegelased, dramaturgiliselt toimiv ülesehitus, siis jah, ta kaldub klassikalise ooperi pärusmaale.

Kelle sa tõstaksid esile Eesti ooperiheliloojate hulgast?

Neid on meil paraku väga vähe. Eduard Oja suurteos „Lunastatud vanne” on siiani lavale toomata. Tubinal on kaks suurteost. Eino Tambergil on arvestatavaid oopereid, näiteks ooper „Lend”. Uuemast ajast tulevad meelde Raimo Kangro, Tõnis Kaumann, Timo Steiner ja Jüri Reinvere.

On Eesti ooperil mingeid eritunnuseid maailma ooperitega võrreldes?

Eks ikka see, et lauldakse eesti keeles, kusagil mujal seda ju ei tehta!

Kuidas see tavaliselt on, kumb on enne, kas libreto või muusikalised mõtted?

Kuidas kellelgi. Libreto on fundamentaalse tähtsusega, see peab hea olema. Suurim oht heliloojale on, et tehakse käpardlik libreto.

See on peen kunst, mida meil ei õpetata ja praktikuid on väga vähe.

Kas on nii, et ooperite libretodes enamasti tegeletakse igavikuliste küsimustega?

Ei, kindlasti mitte. On ju olemas koomilise ooperi žanr, kus lihtne inimene oma argisusega on lavale toodud.

Mida võiks ja peaks tegema, et seis paraneks?

Meil peaks olema vastav õpe heliloojatele ja kirjanikele/dramaturgidele. Ooperimajade juures peaks olema kammersaal, kus saaks kammeroopereid ka reaalselt publiku ette tuua. See avaks võimaluse suurteoste sünniks, mida hiljem suures saalis lavale tuua.

Kui suur on sinu ooperi „Põrgupõhja uus Vanapagan” trupp?

Ligi 100 inimest: orkester, koor, solistid.

Tead sa statistikat, palju seda on mängitud ja kui palju inimesi on seda kuulanud ja näinud?

Meil oli just üheteistkümnes etendus. Täpset publiku arvu ei tea, peab Vanemuisest uurima.

Kuidas sellega on, kas selleks, et ooperikunstile kaasa elada, peab olema muusikaline haridus?

Eks ta kasuks tule, muusikaharidus annab võimaluse kuulda muusikat millegi enamana kui ühtlase taustana. See on juba ajupoolkerade iseärasus, et nii on.

Hõlmikpuu sündroom

*Ma ei palunud Ardo Rani seletada, mis tema jaoks tähendab hõlmikpuu sündroom. See tundus kuidagi selge. Aga ilmselt on paljude jaoks see väljend tundmata. „Hõlmikpuu sündroom on kujuteldav meditsiiniline diagnoos, mida omistatakse mõne kasuliku teo või suure ürituse takistajatele väidetavalt ebaoluliste asjaolude ületähtsustamisega,” ütleb Vikipeedia.

1980. aastate lõpus plaaniti Tallinna Süda tänava piirkonda ehitada Estonia teatri uus hoone. Plaan jõudis projekteerimiseni, aga kuna ehitamisel oleks hävitatud Euroopa põhjapoolseim, looduskaitsealune Süda tänava hõlmikpuu (Ginkgo biloba), palju teisi elujõulisi puid ja 35 hoonet, jäi teater ehitamata.

Hõlmikpuu sündroom iseloomustab ka me tänaseid vastuseise millegi suure loomisele – ainult mitte minu tagahoovi! Vikipeedia sõnastab: „Fraasi algse kasutuse eesmärk oli jaga ja valitse meetodil „tülli ajada keskkonnakaitsjaid ja teatrisõpru, looduskaitset ja osa kultuuritegelastest”. Seetõttu on väärtuskonfliktides hõlmikpuu sündroomile apelleerijatele vastandudes räägitud ka „hõlmikpuu sündroomi sündroomist”.

Ardo Ran Varres

– Sündis 1974. aastal.

– õppis aastatel 1981–1992 Tallinna Muusikakeskkoolis, klarneti erialal.

– 1992–1996 Eesti Muusikaakadeemia Kõrgemas Lavakunstikoolis, näitlejaks.

– Aastatel 2009–2011 õppis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistrantuuris Helena Tulve heliloominguklassis, mille lõpetas cum laude.

– Aastail 1996–2001 töötas Varres näitlejana Rakvere Teatris ja 2001–2003 Eesti Draamateatris, 2003–2011 oli ta Eesti Draamateatri muusikajuht. 2011. aastast on ta vabakutseline ja elab Tartus.

– Heliloojana on ta kirjutanud muusikat rohkem kui 70 lavastusele, filmile, seriaalile ja kuuldemängule.

– Muusikuna on ta tegutsenud ansamblites Eriti Kurva Muusika Ansambel, Raadio Maria, Liisi Koikson ja Vaikne Esmaspäev ning “Helimustrid”.

– 2007. aastast on Ardo Ran Varres Eesti Heliloojate Liidu liige.

– Märtsis 2022 tuli esiettekandele tema klarnetikontsert “Kahe tu(u)le vahel”.

– 2022. aasta mais esietendus Vanemuise teatris täispikk ooper “Põrgupõhja uus Vanapagan”.

Ilmus Maalehes. Pildid Vanemuise teater.