Leida Laiuse dokumetaal elu lõpust

Filmitegijate saatus on õnnelikum kui näitlejatel ja lavastajatel. Filmid jäävad üldjuhul alles. Leida Laiuse 100. sünnipäeval tuletaksin suurte filmide kõrval meelde dokki, mis tehtud näitleja Ants Jõgist – „Jäljed lumel”, esilinastus 1978. aastal Tallinnfilmi märgi all.

Kõrva on jäänud, et mitmed Laiusest kõnelevad ajakirjanikud kasutavad tema loomingust kõneldes võrdlust „tegi ainult 8 mängufilmi ja näed, me ikkagi temast räägime”. See on mõtlemise piiratus. Andrei Tarkovski tegi Nõukogude Liidus ka 8 mängufilmi.

Ants Jõgi

Arvan, et see võis olla 1976. aastal. Ootasime lavaka ajal Draamateatri väikeses saalis Mikk Mikiveri proovi. Teda ei tulnudki. Ma ei mäleta, kes avastas, et teatri kõrval õues, prügikasti otsas istus Ants Jõgi ja tema ees seisis lumivalges pluusis ja viksis ülikonnas meie lavastaja, kes kuulas. Siis ei mõelnud, aga nüüd küll, et Ants Jõgi oli siis 84aastane. Ilmselt me kõik teadsime, et ta on teatris just väikerollide meister. Tänaseni on meeles Adolf Šapiro lavastatud Tšehhovi „Kolmes ões” tema semstvovalitsuse käskjalg Ferapont küsimas „miidä?” ja rääkimas, kuidas Moskvas oli 200 kraadi külma või, et sealt oli köis läbi tõmmatud.

Maa kaissu puhkama

Leida Laiuse taas koos Arvo Ihoga tehtud dokk Ants Jõgist algab aplausiga ja lõpeb tuisukaadritega. Filmi vaatenurk ja filosoofiline telg on ootamatult tänapäevane, et mitte öelda igavikuline. Ants Jõgi saab 85 ja teda õnnitletakse Draamateatri suurel laval. Suure austuse taustal on aga lugu sellest, kuidas Jõgi lahkub oma kodust Merivälja pansionaati, tänases keeles hooldekodusse. Kaks saatjat lilledega. Ja Ants, kaenlas jalutuskeppide kimp.

Leida Laius ise on filmis olemas, küsitleb näitlejat. Seal oma pisikeses toas Ants siis räägib endast ja teistest sealsetest asukatest, sellest, et see on viimane jaam, kus peab olema. „Ootama, et saaks emakese maa kaissu puhkama.” Kaamera näitab üksikuid tühjades ühisruumides istuvaid vanu vaikivaid naisi.

Jõuliselt filmilik on, kui näidatakse selles pansionaadis esinevat ilmselt partei propagandisti, ta räägib eesti ja vene keeles. Ants istub sellel ajal hoopis mujal, läkiläki peas, ja ootab, et talle tuldaks järele ja viidaks Draamateatrisse proovi. Sellest on ka temaga juttu, et uus osa aitab päevi mööda saata.

Ja pärl on see, kui vana näitleja räägib „magneedist”. Magnetist, mis näitleja sees. Sellest, mis külge tõmbab. „Üks tõmbab rohkem, teine vähem.”

Jälg

Leida Laius küsib Ants Jõgilt, kas ta ei mõtle, et teeme sinust filmi ja see jätab jälje ajalukku. Ootamatu on Antsu vastus: „Aa kas sa sellele ka mõtled, et kui aatomisõda tuleb?” Ütleb, et see pühib kõik – muuseumid, tema graafilised lehed ja kujukesed…

Antsu seinal seal Merivälja toas on paber, millest Arvo Iho kaamera korraks üle libiseb. Seal on kirjas: „Surma korral helistada sugulastele.” Siis nimed ja telefoninumbrid…

Ema hauale

Liigutavad on kaadrid. kuidas vana mees kõnnib lumises Viljandi surnuaias ja otsib oma ema hauda. Loeb ristile kirjutatut ja ei loe midagi välja. „Mitte ei loe välja. No kus ta siis on?” Jah, muidugi, enne seda on veel kaadrid, kus Ants paitab ketis olevat noort koera selle maja juures, kus ta kunagi noorena alustas. Ja siis ta ütleb seal tühjas, lumme mattunud surnuaias: „Kahju, aga ema teab nagunii, et ma siin olen. Vist on peale maetud.”

Me elu on jäljed lumel, ütlevad Leida Laius ja Arvo Iho selle filmiga. Aplaus neile!

Jäljed lumel”

Filmi võib vaadata filmiportaalist Arkaader

Režissöör Leida Laius

Stsenarist Leida Laius | Arvo Iho

Operaator Arvo Iho

Helilooja Arvo Pärt

Toimetaja Vello Kallaste

Direktor Rein Äärmets

Tallinnfilm 1978, kestus 26.06

Ilmus Maalehe veebis.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.