Prints kunsti ähvardab alati oht muutuda kerjuseks. See mõte jäi kummitama Narvas peetud teatri aastaauhindade peost, ehkki keegi seda otse ja maakeeli välja ei öelnud.
Narva ja Vaba Lava, kus teatripidu peeti, tuletas meelde, kuidas seesama Vaba Lava meeskond kultuuriministeeriumiga kohut käis. Nägin seda, kuidas me riigi Kultuuriministeeriumi oli valmis ühe teatriinstitutsiooni pankrotti laskama.
Lavastaja Mari-Liis Lill ütles Narvas Ants Lauteri preemiat vastuvõttes: „Koos töötada on teatavasti palju raskem kui vastu töötada.”.
Nädal tagasi oli Stenbocki maja ees pikett kultuurivaldkonna rahastamise vajadusele tähelepanu juhtimiseks.
Läti keel
Teatripäeval Narvas ütlesid meie kultuuriinimeste mure välja hoopis lätlased. Läti keeles muidugi. Nimelt andsid meeskõrvalvosa preemia Janek Vadile läti vabakutselised näitlejad, kelle lauldut tõlgiti: „Kes kaitseb vabakutselist?” Kujundlikumalt ütlesid ka, et kui Romeo koondada, jääb Julia ellu. See oli minoorne lugu.
Aga tagasi teema juurde, et kogu kultuuri ja hetkel eriti väiketeatrite rahastamisega pole keegi rahul.
Tunnista vigu
Piisav aps on, et kultuuriametnikud panid ühte rahastamispatta Tallinna Linnateatri koos oma uue maja ehitamise, suure tunnustatud näitlejatetrupi ja teatritegevust toetavate töökodadega ning alles oma kohta otsivad projektiteatrid. Ja mitte keegi – ei ametnikest ega uue rahastamismudeli väjamõtlejatest – ei tunnista, et jah, eksisime, vabandame ja parandame vead.
Otse näpuga näidata kellegi peale ei saa, seks on mitmeid põhjusi, millest üks ka see, et neist samadest ministeeriumi ametnikest sõltub rahastamise edasine saatus isegi siis, kui praegust otsust ja jagamismudelit muudetakse. Vihastad ametnikud välja, jääd üldse ilma. Loll küll, aga ka see oht ilmselt terendab.
Kultuuriministeerium venitas pikalt nende protokollide avaldamisega, mis väiketeatrite rahastamise otsust põhjendavad. Kui need siis avalikustati, selgus, et tegu ei ole protokollidega, vaid silutud kantseliitliku ühetaolise igavusega. Võib arvata, et protokolliline protokoll oli juristide väljamõeldis, et kohtusse pöördumise korral poleks kusagilt kinni hakata.
Ja veel üks hull oht terendab: ajada omavahel tülli need, kes riigilt heldemalt raha said, ja need, kes mitte. Küsisin mõni päev enne teatripäeva Eesti Etendusasutuste Liitu juhtivalt veel Vanemuise direktorilt Kristiina Alliksaarelt, milline on suurte teatrite seisukoht väiketeatrite rahastamise uue mudel´i kohta. Ta vastas, et suured pole formuleerinud eraldi seisukohta, mida meediaga jagada. On arutatud, aga ühist seisukohta ei ole. Loota tuleb, et veel ei ole!
Aega pole
See on nüüd me maal üldisem jama, et loomulikke asju kiputakse ebaloomulikult kaua arutlema. See on seesama, et kui tahad, et jama ei laheneks, moodusta uurimiskomisjon.
VAT teatri juht Aare Toika ütleb väiketeatrite rahastamise uue mudeli kohta, et see on eabatäiuslik. Mu jaoks on oht, et ebatäiuslikku hakatakse täiustama.
Uue kultuuriministri asi oleks see jama lõpetada.
Ilmus Maalehes.