Jumalad lahkuvad Vargamäelt läbi kuldsete väravate

Eesti jumalad” Vargamäe maastikul on just nõnda metsik, et tavalisest vabas õhus mängimisest saab teos, mida õnnistab tegijate loomehoovus, tekib kunst. Seda ei ei saa seletada, seda peab nägema. Ja nii see ongi õnneks mõeldud, et mõtted jõuavad kohale võimsate vaatepiltide kaudu.

Veidi pärast etendust ütleb ses lavastuses Peetrust mänginud Peeter Volkonski mulle, et on valmis kuulama mu „mõõdutundetuid kiidusõnu”. Ju ta siis loeb mu näost, et olen selles emotsionaalses seisundis. Ma seepeale ei ütle midagi ja usun, et kõik on öeldud.

Mõõdutundega

Arvan, et ma ei ole nii täiuslikult täidetud loodusmaastiku kasutamist lavaruumina elus näinud. Kui, siis saan „Eesti jumalaid” miskis osas võrrelda siinsamas Vargamäel 2008. aastal 22 tundi jutti väldanud teatri ja Tammsaare epopöa käigus mängitud Elmo Nüganeni lavastusega „Wargamäe wabariik”. See miski osa on just mastaap, trupi ja lavastaja julgus valida mänguruum lageda taeva all ning lasta sellega taeval ja maal kaasa tantsida. „Eesti jumalates” „taevas tantsis ja maa mürises” sõna otses mõttes. Saab nii ka öelda, et taevas puutus maaga kokku. See ei ole mul niisama, kujundlik sõnakõlks, „Jumalate” tegijad – siinkohal on põhjust nimetada, et lavastuse kunstnik on Kairi Mändla – kasutasid oma mõttemängudes füüsiliselt ära silmapiiri, selle, et tegelased said kaduda maastikku. Ja mitte puude taha, vaid „mägede taha”. Vaadates tekkis mõttekäik – seal kaugel mägedes on mu süda. Miks? Ma ei oska seletada.

Niisama käis mul vaadates korraks läbi pea ka üks vemmalvärss, kaks päeva mõtlesin pärast, kust see pärit on: „Kukekene kii-ga-kaa. Tule välja vaatama. Väljas imet näha saad. Laev see sõidab mööda maad. Kuldsed rattad tal on all. Masti otsas õhupall…” Ega ma ei teagi täpselt, millisest Eesti rahva loost see salm mulle pähe on saanud, aga selge on see, et nii meelitab rebane kanala akna taga.

Laev, mis sõidab mööda maad Vargamäe kõnealuses lavastuses, oli mu jaoks Narrilaev. Jah, ka Noa laev ja Valge laev. See mõte külastas mind hoopis hiljem, et just Narrilaev iseloomustab meie edevat aega enam kui need muud.

Küsisin näitleja Ursel Tilgalt, kes lavastuses Vanapagan ja maa peal Rüütel hoopis ja üldse palju muundumisi läbi teeb, kui suur oli nende lava. Ta ei osanud peast vastata, mis ka omamoodi peaks seda tegemise mõõtmatut mõõtu iseloomustama – ta ei mõõtnud, nad ei mõõtnud, vaid mängisid… Lõpuks sain vastuse mida ei oodanud: lava laius on vähemalt 200 meetrit ja sügavus 100 meetrit. Miks ei oodanud? Sest vaadates kujutasin ette palju suuremaid vahemaid. Ja vaat see ongi mu jaoks kunsti ime tunnus, kui laval ollakse suuremad kui elus. Paide teatri trupp ja abijõud – kokku oli taevaalust täitmas 19 tegelast – seda tegid.

Värvilisus

Selle lavastuse värvilisus väljendus muidugi ka välises – narrilaeva kirjud lipud ja mastiks suur kuldne rist. Jälgisin selle kuldse risti teekonda silmapiiri taha ja see ei olnud raisatud aeg. Valge, kuldne, must, punane, täpiline… nagu maailm.

Mulle meeldib noorte julgus näha me maailma just sellisena. Tempo ja temperatuur, millega mängiti, olid me aja hullust iseloomustamas. Maitsekas, et seda ei nämmutatud pudruks, ei näidatud näpuga, ei sõnastatud loosungiteks. Mängiti mööndusteta ja ei söödetud seda vaatajaile lusikaga sisse. See on mu jaoks tunnus sellest, et tegijad usaldavad publikut ja publiku kujundist mõtte tabamise võimekust. Lavastuses lauldi muu hulgas rahvaluuletekste, mis ju iseenesest kannavad me rahva salapära, kunagist argipäeva nägemise oskust ja selle sõnadesse seadmise võimet.

Julgen tunnistada, et publiku, see tähendab kokku tulnud erinevate inimeste tarkuse ja vastuvõtuvõime mitteusaldamist tajun üldiselt teatris tihti, kui näen, kuidas tehakse mööndusi, mis kergesti võivad muutuda piiripealseks labasuseks. Paide teatri tegijad sellega ei libastunud – nad uskusid ja tulemus oli peen kõige paremas mõttes.

Narrilaev ja inimesed ilmuvad me ette silmapiiri ehk siis teatrikeeli horisondi tagant… Need tulemised ja minemised, selle kõige rütmistamine iseloomustab tegijate väga tundlikku maailma- ja kunstitaju.

Mul on selline tunne, et kui selle lavastuse metsik loomulikkus ära kaotada ja kõiges läbipaistvat loogilist selgust otsida, siis oleks see tiibade kärpimine. Lind on lind edasi ka siis, kui inimene ta tiibu kärbib, aga see lind ei lenda. Ja enamasti kärbivad linnutiibu just need inimesed, kes ise lennata kas ei julge või ei oska.

Usun, et jumalate mängu mõnu Vargmäel muutis selle tegijad veel otsingulisemaks, lisas enesekindlust ja julgust teha elusat teatrit, mida saab iseloomustada sõnaga kunst.

***

Peale vaatemängu ja kummardust Belgia kunstnik ja lavastaja Jan Fabrele (elusaks sai tema maailmakuulus skulptuur „Mees, kes mõõdab pilvi”) püstitasid näitlejad hämarduvale väljale kolm suurt kuldset väravat, võtsid publiku endale sappa ja teekond muutumisse algas, vähemalt algas koos.

Mõõdukamalt ma seekord ei saanud, Peeter. Te ise ei lasknud.

Eraldi:

Eesti jumalad” tsitaat:

Vanapagan, kes maa peale õndsaks saama tuleb ja Rüütliks riietatakse publiku silme all:

Ja see sündis, et Tõel maa peal halb hakkas. Teda vintsutati ühest ilmaotsast teise ja kusagil ei antud talle rahu. Endistest asupaigust, mida kõik juba igaveseks hakkasid pidama, peletati ta välja ja asjata otsis ta uut elukohta. Kui Tõde nõnda lausa taeva all ümber hulkus, sai ta meel nukraks ja ta ütles: „Mis kurja olen ma inimestele teinud, et nad mind nõnda taga kiusavad!” Ja ta hakkas maalt taeva poole minema. Aga kui inimesed seda nägid, ütlesid mitmed: „Tõele on ülekohut tehtud, sellepärast jätab ta meid maha.” Kuid need, kes Tõele lähemal olid seisnud, tema kui eluõnne järele igatsenud, temale pühalikult igavest truudust tõotanud – need ütlesid: „Tõde on kõige ilusam kõigist ilusatest neitsidest, aga missugune ilu on igavene? Tõde on oma valguses pimestav kui päike, aga kas päike ikka ja kõiki pimestab? Tõde on petlik kui ilus naine, sellepärast lendab ta Jumala juurde.”

Veel Eraldi:

Eesti jumalad”

Osades: Maarja Mitt, Peeter Volkonski, Ilo-Ann Saarepera (Ugala Teater), Joosep Uus (Paide Teater), Johannes Richard Sepping (Paide Teater), Ursel Tilk (Paide Teater)

Lavastaja: Jan Teevet (Paide Teater)

Dramaturg: Johan Elm

Kunstnik: Kairi Mändla

Helikunstnikud: Rauno Vaher, Kenn-Eerik Kannike (Paide Teater) ja Kirill Havanski (Paide Teater)

Lisaks nimetatutele teevad lavastuses kaasa noored Viimsi näitetrupist EKSPERIMENT ning Paide Teatri Stuudiost.
EKSPERIMENT: Emili Kelle, Emily Bruus, Liisa Veski, Emma Lotta Lõhmus, Alex Paul Pukk, Georg Krimm, Hans Joosep Hanson, Ott Salla, Joonatan Kivi.
EKSPERIMENT trupi juhendaja Külli Täht
PAIDE TEATRI Stuudio: Saale Liisbet Tõrv, Marleen Anderson, Lisette Taube

Esietendus 25. juulil Vargamäel. Mängiti 12 korda. Lavastust nägi esialgse arvestuse järgi 5000 inimest.

Pildistas Johan Elm. Ilmus Maalehes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga