Millal meilt see eneseväärikus ikka ära võeti?

Ajal, mil maailm näib hullunud, tasub mitte Euroopast eeskujusid otsida, vaid oma geenimälust välja sorteerida, mis oli kõige enne.

Eestlaste ürgdemokraatia alus on, ma tahan uskuda, austus elusa, ka „võõra” elusa vastu. Ja elus oli eestlastel kõik. Ei olnud näiteks vahetegemist, et inimene ja loodus, vaid inimene oli osa loodusest – üks teiste seas.

See võib olla ka meie püsimajäämise põhjus, aga ega seda kerge kanda ei ole, mis geenimälus alles hilisematest hirmudest ja sundkohanemistest. Ka ristimisega kaasnenud peks mõisatallis on meiega sajandite tagant kaasas?

Muidugi ei teadvusta meist keegi supermarketis järjekorras seistes geneetilise mälu mehhanisme. Aga võib ju vähemalt arvata, et selle olukorraga iga päev leppides on meis kusagil rakumustris meeles ka nõukogudeaegsed järjekorrad. Loen Vikist definitsiooni, et geneetiliseks informatsiooniks nimetatakse ka „eellastelt järglastele päranduvat funktsionaalset (tähenduslikku) informatsiooni, mis seisneb organismi (ehituslikes ja käitumuslikes) toimimisoskustes ja mis pole otseselt mõõdetav”. Me organism on harjunud hirme kandma ja ka järjekordi taluma.

Kui nüüd siit pisut edasi mõelda, et muinasajal elasime omailmas ja pärast ristiusu vastuvõtmist võõras, siis peaks meis, eestlastes, olema koos nii hirmukogemused kui ka vabadusekogemused.

Otsisin oma mõttekäigu kinnituseks targemate sõnastusi ja loen, et geneetiline info on konkreetsetel organismidel põlvkonniti päranduv struktuurne või funktsionaalne ehitusmuster.

Uku Masing on öelnud: „Armastus mu meelest peaks olema enamvähem pidev mõtisklemine, mida teha teisele, et ta naeraks meelehääst. Pidev mõtisklemine toob kaasa teostamisegi. Ja sellega on öeldud kõik, algusest otsani.”

21. sajand on jõudnud sesse staadiumisse, et me, inimeste maailma saab nimetada klaasist maailmaks – kõik peaks olema läbipaistev. Informatsioonist jääb kuhugi ikka jälg, oska see vaid üles leida.

Häbi ja hirm

Marek Strandberg kirjutab sotsiaalmeedias: „Eestis tehakse järjekindlalt museoloogilisi valikuid tehnoloogiate vallas. Põlevkivi kasutuse jätkumine, kontaktliiniga elektrirongid, eelmise põlvkonna tankitõrjerelvad.” Ja küsib seepeale, mis toimub.

Raske on talle vastata midagi sellist, mida ta ise ei tea. Äkki see on hirm? Ravitsemata ajaloohaavad. Meisse on hirmujälgi kogunenud nii sakslaste kui venelaste valitsemise ajast. Oleme ennast pidanud alla suruma. Oleme pidanud elama olude kiuste ja oleme ellu jäänud. Äkki on meis kõigis meremehe ellujäämise geen.

Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme kirjutab sotsiaalmeedias: „Vaikima surutud ärahirmutatud õpetajatega (ja õppejõududega) kool ei saa küll kasvatada demokraatliku riigi kodanikke, aga vaigistatud kodanik töökohal on meie normaalsuseks kujunenud. Häbi oli, õnnetuks teeb…” Selle postituse tegi teadlane Aachenis ülemaailmse haardega konverentsil, kus inglise teadlane tegi ettekande oma õpetajate rahulolu uurimusest kõrge vaesusastmega koolides. Ja sellest tuli siis välja, et Eesti õpetajatel puudub tunne, et nad saavad osaleda otsuste tegemise protsessis. Neil puudub hääl. „Vaat nii me siis oleme oma „hea haridusega” maailmas nähtavad,” kirjutab Tiiu Kuurme.

2010. aastal pidas Peeter Volkonski Kohilas Kapa akadeemias, mis siis veel aktiivselt koos käis, loengu, mida alustas nii: „Nagu hoidise puhul on tähtis, mida me säilitame – pirni-, õunamoosi… või säilitame seal näiteks mäda… samamoodi on tähtis, mida me säilitame mälupulgal, mida oma isiklikus mälus ja mida kollektiivses mälus.” Mul keerleb peas üks hiljutises vestluses kõlanud lause: „Me, eestlased, oleme pärismaalased ja meie pärisvaenlased on sakslased ja venelased.” Peeter Volkonskil on üsna kindlalt vene geenid ka ometi. Ta seal Kohilas kõneles mu jaoks just seda – siin on paras rõhutada, et üheksa aastat tagasi –, mis mu jaoks iseloomustab eestlaste omailma. Peeter kõneles kultuuri defineerimisest, öeldes, et defineerides on vastandatud kultuuri ja loodust. See talle ei sobi, sest kui midagi vastandada, siis need peavad koos eksisteerima. Kui me võtame ära kultuuri, siis loodus saab eksisteerida täiesti rahulikult. Kultuur ilma looduseta ei saa. Vaat, kultuur käib alati koos tsivilisatsiooniga, mis ei ole sugugi üks ja seesama. Mis siis on nende vahe? Ma enda jaoks lahendasin selle niimoodi, ma ei suru seda peale kellelegi, et kultuur vastab küsimusele „mis?” ja tsivilisatsioon küsimusele „kuidas?”.”

See jutt üsna üheselt kõneleb sellest, mida ma olen pidanud ja pean eestlaste omailma ürgdemokraatiaks, milles kogu ilm on hingestatud. Peeter Volkonski ütleb, et tema jaoks on kultuuri mõõtühikuks laul. Siia loosse sobib Eestis 1980. aastal tegutsenud ansambel Hõim, kus Peeter laulis: „Muud laulvad kiriku laulu, mina laulan karja laulu.” Laulu nimi on „Karjase pühapäev”, seade Rein Rannapilt ja mu meelest just selles lihtsas laulus on sees eestlase olemus.

Ikkagi – kuidas siis erineb tänapäeva hirmugeeniga eestlane muinaseestlasest, kellele seda ühel ajal alles sisse kasvatama hakati? Tänapäeva eestlane ilmselt kardab kodukäijaid, ürgeestlane ootas esivanemaid ja lahkunuid koju. Küsis neilt nõu ka, võib arvata. Kattis laua. Täna levib hoopis halloveen.

Omailm

Biosemiootik professor Kalevi Kull ütleb Ööülikoolis: „Mõisted on need, mille abil me mõistame.” Omailm on Kalevi Kulli sõnul Eestimaalt pärit mõiste, on siit laiali läinud maailma. „Omailm sünnibki kahest poolest, ühel pool on taju, teisel pool on mõju, mõlemat on vaja. Tajumiseks on vaja mingit aktiivsust, et kuulda, tuleb kuulata. Kuulamine on väga aktiivne tegevus. Sellest sõltub, mida me kuuleme ja kui palju eristame. Aga just nii selle oma maailma loomine käibki.” Omailm on igaühe isiklik maailmamudel ja eestlastel on, vähemalt oli omane mõelda, et inimestele omistatav omailm on ka kividel, puudel, lindudel ja loomadel.

Omailma õpetuse autor on Jakob von Uexküll, keda Kalevi Kull ka Jakob Ükskülaks (1864–1944) nimetab. Jakobi vanaisa oli Vigala mõisnik, kes andis 1789. aastal oma talupoegade üle eraõiguse „Vigala õigus”, millega andis neile „vabaduse enne vabaduse tulekut”. Hando Runnel kirjutab Jakob von Uexkülli raamatu „Omailmad” (2012; Ilmamaa kirjastus) kaanel, et Hitleri päevil 1934 arvustas Uexküll oma filosoofilisest vaatenurgast „Reichi” rassiteooriat: „Loodus loob ikka uute kavade järgi olemasolevast pärismaterjalist kord suuri, kord väikseid isiksusi ja ei lase endale selles tegevuses rumalate inimesete nn. reeglitega ettekirjutusi teha.”

Jaan Tooming mängis 1980. aastal enda Ugalas lavastatud „Rahva sõjas” saksa parunit, etenduse lõpus kõlas temalt – see toon ta hääles on mul ikka meeles – mõnituseseguse austusega: „Me oleme teid aina peksnud ja peksnud. Kas tõesti oleme teid raffaks peksnud?”

Jah, ka koht oli eestlastele kunagi vaimne isend. Elupaik… Geen geeniks, ikkagi me ei peaks kummardama muu ilma magusaid valesid, vaid otsima iseendas jõudu olla ise.

Peale hirmugeeni on meis ehk alles ka rõõmugeen. Sealt kuskilt ajast, kui rohi oli rohi ja meie osa kogu süsteemist, mitte valitseja kellegi üle, vaid kaaslane kõigele elavale.

Ma pakun, et kultuuri säilimise mõõtühik on laul. Mitu laulu on selles kultuuris. Ma ei tea, mis selle alla mahuks kõik. Päris kena on niiviisi mõelda,” on öelnud Peeter Volkonski, kes täna kaardistab kuulsate eestlaste sünnipaiku ja laulab Vargamäe välja Peetrusena: „Sa kuula, kuidas valgus vajub/ Ja jäta meelde see/ Sa ära usu, et kõik hajub/ Sest kõige jaoks on tee/ Kuula valgust/ Kuula valgust/ Kuula valgust…”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga