Hingetuks arenenud inimestest ja küborgidest

Kuidas on võimalik, et suur oht, mis on me nina all, suuremale enamusele silma ei hakka? Neid, kes sellele tähelepanu juhivad, isegi naerdakse välja, ja nädalaid on tähelepanu keskmes kleidis poisike.

Semiootik ja bioloog Kalevi Kull poetas Raikkülas Paka mäel lause, et kohe ilmub meil James Lovelocki raamat „Novatseen”, kus vana šokiökoloog hoiatab meid küborgite eest. Kui panen selle lause tänase päeva konteksti, kus maailma argisekeldused ja segadus on aina enam märgatavad, on see ehmatav.

James Lovelock on elus ja 101 aastat vana. Kirjutan selle aukartust äratava numbri üles ja jään mõtlema, millise reaktsiooni see võiks kutsuda esile praegustel 25-30aastastel. Mäletan, kuidas me kord – kas me 25sed juba olime – oma tollase naisega Pärnu rongiperroonil suudlesime. Ju siis kirglikult. Ja kuidas mingi seltskond, meist mõni aasta nooremad, seda kõva häälega kommenteeris, et vaadake, mis vanurid teevad. Kas vanus annab sõnadele kaalu? Väljaütlemistele usutavust? Või tekitab hoopis selle tunde, et kas vanakesel juba mõistus ei logise? Igatahes ei osanud mina küll noorelt mõelda, et kunagi vanaks saan.

Üksi lõpmatul teel

Põikan siin korraks Ernst Enno juurde. Ta on Eesti luuletaja. Meie põlvkond, kuuekümne-aastaste oma, teda kindlasti teab. Hakkas teadma (ehk on õigem öelda teadvustama) koolis, sest Enno sõnadele tehtud lastealaule ilmselt me kõik seal laulsime. Aga nimega jõudis ta kohale, vähemasti mulle, kusagil seal, kui oli kahekümnene. Anne Maasik laulis ta luuletusi ja hiljem jõudis „Rändaja õhtulaul” „Nipernaadi” filmi ja siis tegi üksi lõpmatul teel käimise tekst koos viisiga eestlaste pähe pesa.

Üks teine Anne ja Enno laul hakkas ühel päeval kummitama: „Sõit-sõit, sõit-sõit läbi salu,/ Kullerkupp läeb paljajalu/…”. Hingeseisund oli selline, et otsisin selle luuletuse netist üles. Vaatasin teksti üle, oli enam-vähem peas. Kirjutasin faili nimeks „Sügis” ja salvestasin. Tegin teksti uuesti lahti ja alles siis märkasin, et luuletuse pealkirjaks oli selles veebivariandis hoopis „Hilissuvi”. Nojah, tõstsin silmad arvutist ja vaatasin oma aia lemmikpuule silma. Põline vaher kinnitas, et on jah hilissuvi, poiss.

Mul on meeles nii, et Anne Maasik laulis seda „sõit-sõit”- laulu, niisama nagu tolmuste teede laulu Jaan Toominga lavastuses „Veli Joonatan”. See esietendus 1976. aastal. Tahtsin rõhutusega ütelda, et olen seda Enno luuletust teadnud niisiis 44 aastat oma elust, aga alles nüüd avastasin sellest mind ka varem puudutanud luuletusest rea, mis iseloomustab mu meelest me olevikku, seda siin ja praegu aega: „Nutulill lööb kõrval takti,/ Ilmas kõik käib viimaks katki,/ Kulub maisest ainest king,/ Kuldset igatseb siis hing.” Mõtlen seda „ilmas kõik käib viimaks katki”. Kuidas ma seda varem pole märganud?

Kraamisin kapipõhjast – õnneks on alles – lagedale CD „Rännak lauluvainule”, mille vahelehel olid ka need Enno sõnad, mida laulis Anne Maasik. Ikka seesama „sõit-sõit, sõit-sõit…” ilma mu nüüd märgatud reata. Pealkirjaks on hoopis „Ikka laulab”, üks teine pisut erinev, aga samasuguse tunde vormistus oli see, mille võrgust leidsin.

Kui Maa enam ei jõua

James Lovelocki raamat „Gaia kättemaks” (ilmus eesti keeles kirjastuses Varrak 2006. aastal) räägib kliima soojenemisest ja selle ohtudest. Ka selle raamatuga on autor, kes kirjutas selle 86aastaselt, ajast ees. „Gaia kättemaksu” on toimetanud ja järelsõna kirjutanud Kalevi Kull. Järelsõnast saab lugeda ökoloogiliste protsesside tasakaalust. Muu hulgas: „Ning kui vaadata Gaia metafoori, siis Lovelocki jaoks on Maa karm mees, sellal kui süvaökoloogide jaoks pigem armastav naine.”

Huvitav, eestlaste seas ka on käibel sõnad, ehk mõistedki – Maa ema ja Taeva isa, aga kumbki ei tundu karm. Kusagil alateadvuses olen alati arvanud, et inimese jõud on maa seest pärit. Ja Maa jõud on raviv. Kui Maa on mürgitatud, siis kes ravib?

Loodus reguleerib ennast ise, inimese loodu enamasti mitte. Kuidas sellest aru saada? Mina saan kuidagi nii, et ökosüsteemis pole tähtsaid ja vähetähtsaid, vaid on jõud ja vastujõud. Kui miski tasakaalu rikub, oskab loodus „vea” parandada ja tasakaalu taastada. Näiteks, kui mingi putukas või muu loom mingites tingimustes paljuneb massiliselt, tekib ühel hetkel rohkem ka neid, kes paljunenust toituvad. Tasakaal taastub, aga muidugi mitte üleöö. Kui inimesel kannatust oodata ei ole ja ta otsustab sekkuda, muutub tasakaalutus enamasti suuremaks, kuni see ühel hetkel on pöördumatu.

Rääkisime Kalevi Kulliga lusitaania tigudest, keda inimesed ajaleheartiklites kutsuvad mitmel moel tapma. Et mõne aja pärast tekib looduses kindlalt keegi, kes seda võõrliiki meilgi süüa tahab ja nende massilise paljunemise peatab. Anna vaid aega.

Ka ühiskonna normaalseks arenguks on vaja aega, siin toimib samamoodi iseregulatsioon. Aga meil, inimestel, on kõigega kiire. Ei kannata muutusi ära oodata, vaid teeme rabeledes otsuseid, kehtestame reegleid, reguleerime oma elu viimse liigutuseni, loomingulisusele ei julge ruumi jätta. Selle eest saab preemiatki, et iseeneselikule arengule vahele segad. Ühiskond läheb untsu ja ökosüsteemid lähevad rikki. Inimene läheb…

„Koju koju, kus on vähed,/ Sinna üksinda sa lähed,” luuletab Ernst Enno ja lisab, et kuskil sild on kukkunud katki. Ma pole kunagi mõelnud, kui vana Enno oli – ta elas 1875–1934 – neid minu meelest ikoonilisi luuletusi kirjutades. Nüüd tean, et see luuletus sündis vähem kui aasta enne ta surma.

On, millele toetuda

Kalevi Kull lisas James Lovelocki ilmuvat raamatut kommenteerides, et tehisintellekti eest hoiatades peab autor silmas seda, et evolutsiooni käigus ei ole meiegi oma eellastesse kuigi hästi suhtunud. Dinosaurused surid ka välja. Nüüd on jääkarude kord ja siis lähevad söögiks roosas kleidis poisid. Või noh, need süüakse ehk varem ära kui ninasarvikpõrnikad.

Kas tehisinimesel saab olla hing? Kas me õpetatud inimesed, kes loovad tehisintellekti, inimmasina, kes on meist, lihast ja luust inimestest, sadu, tuhandeid kordi vilkam mõtlema, õpetatakse ka tundma ja tunnetama? Kas isesõitva auto süda tohib valutada?

Inimene läheb hingevalust hulluks. Mis siis saab, kui masin sedasama teeb? Milline see hullus on? Kui suur? Kas see võib olla hävitav?

Kui mõtlesin sellest küborgite tulekust ja olekust, sattus vana sõber külla tulema, ta on autoasjandusese spetsialist. Ja küsis mu arutluste peale retooriliselt, kas elu mõte ongi siis selles, et kirjutada Maalehte arvamuslugusid või vahetada kardaaniristi. Enne seda oli ta meelde tuletanud, et tal oli kunagi 1980ndatel ehitatud Audi sportvariant, mis võttis bensiini 5,7 liitrit sajale. Enam selliseid, peaaegu igavesi ja odavalt teenindatavaid autosid ei tehta. Ta teine meeldetuletus oli, kuidas ta aastaid tagasi kogemata Saksamaal kiirteelt maha keeras ja enam tagasi ei pääsenud. Ning kui kihvtid teed ja paigad olid seal kiirtee kõrval ja ilma juhuseta ei oleks ta neid kunagi näinud.

Kas küborgid eelistavad veel kiiremaid kiirteid või peavad neid inimese rumaluseks?

Professor Kalevi Kull kirjutab ses eelnevalt mainitud järelsõnas 2006. aastal: „Loova kultuuri kujundamine – see on iga rahva tasakaalulise elu alus ja eeldus. Ju meilgi. Ja tähelepanelikumalt vaadates meil on, millele toetuda.”

Kas või see, et hinge tuks tähendab elu ja hingetuks vastupidist.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga