Galerist Raul Oreškin: koroona-aeg on kunsti müügile kasuks tulnud

Raul Oreškin ütleb, et on Tartu peetavas poes poodnik ja Peipsi-veerses galeriis galerist. Kui ta räägib kaasaegsest kunstist, kõlab see nagu novell. Muuhulgas selgub, et koroona paine võib kunstnikku inspireerida ja ka kunsti müügile hästi mõjunud.

Raul Oreškin peab nii Tartu Aparaditehases asuvat tARTu poodi kui ka Peipsi veeres Varnjas asuvat Voronja galeriid koos elukaaslase Kaili Kasega. Ta ütleb, et tARTu poe eesmärk on algusest peale olnud kunsti müüa. Voronja galerii mõte on aga olnud galeriitegevust populariseerida, näitusi korraldada, müük oli seal pigem tagaplaanil.

Voronja galerii avamise ja pidamise taga on missioonitunne. Voronja avamine toimus ajal, kui Tartus galeriidid suleti. Oreškin räägib, et Tartus on umbes 250–300 kunstnikku, neist ainult 40–50–60 saavad aastas kuskil näitusevõimaluse. „Isegi praegu pole olukord kiita, kuigi Tartus on palju galeriisid juurde tekkinud. Voronja galerii avamine oli meiepoolne panus anda kunstnikele võimalus oma teoseid näidata,“ tõdeb ta.

Maailmas ja Eestis vastanduvad maailmaated ja kõik kisub väga mustvalgeks, varjundid kaovad. Te elate kunstimaailmas, kas see kajastub ka kunstis, kunstimaailmas, loomingus?

Ma ei ole sellisest vaatevinklist olukorda vaadelnud. Mulle endale tundub, et kunstnikud on loomingulised, empaatilised ja ka suhteliselt tolerantsed. Seetõttu kunstnike endi seas ma polariseerumist väga ei näe. Tolereeritakse väga erinevaid maailmavaateid enda oma kõrval.

Meie tutvusringkonnas on isegi lamemaalased, samas on palju teadlasi, kunstnikke, loomingulisi inimesi, ja tegelikult leiad kõigiga lõpuks ühise keele. Sa ei pea ju sellepärast mitte suhtlema, et sulle üks või teine maailmavaateline või mõni muu seisukoht selle inimese juures ei meeldi.

Ma arvan, et kunstnike hulga laiemalt sellist maailmavaatelist vastandumist ei ole.

Aga loomingus?

Ma ei ole ka seda niimoodi otse märganud. Võib-olla kõige suurem loominguline üllatus meile tuli Meiu Mündilt. Tema hakkas suvel maalima Mehhiko kultuurist pärinevaid kalaverasid (calavera tähendab hispaania keeles koljut; Meiu Mündi näitus kandis pealkirja „Noche de Calaveras“ – MM). See ei ole otseselt küll vastandumise näide, vaid näide sellest, kuidas praegune aeg pakub võimalusi loomingulist spektrit laiendada. Ilmsesti koroona pingest ja ängist tulenevalt leidis kunstnik endale väljundi Mehhiko kultuuri värvilisuses, mitmekesisuse ja sealse surma kujutamise positiivses võtmes. Tõi selle oma loomingusse ja eestindas seda.

Tema näitus oli ehk üldse kõige elamusterohkem sündmus tARTtu poes eelmisel aastal. See oli ka meie esimene tegutsemisaasta selles poes. Leidsime üles Tartu mehhiklased ja sellest sai tore kultuurivahetus. Meie hingedepäeval ja Mehhiko omal (Día de Muertos – MM) on väga palju ühist. Meie hingedepäev on lihtsalt märksa tagasihoidlikum.

Mehhiko kultuuris on surnute püha pidustus. Kodudesse tehakse lahkunutele värviküllased, atraktiivsed altarid. Altarile pannakse külakosti, mida teispoolsed külalised saavad ühel päeval, 2. novembril, meid külastades kasutada. Me anname teispoolsusele märku, et sealsed on meie keskkonda oodatud, ning pakume neile head ja paremat.

Sealses kultuuris on see väga värviküllane. Nad maalivad ära oma näod. See on mingil määral rõõmus püha. On see päev, kus saab lahkunud lähedatsega kohtuda. Surma respekteeritakse, aga see ei ole midagi hirmuäratavat. See on loomulik elu osa, millega tuleb leppida. Teispoolsuse olevaid inimesi tuleb mäletada, sest nõnda saavad nad surnute maal elus olla ja on elus ka meie mälestustes.

Meiu Münt tegi sellest täiesti mitte meiumündiliku ja mingil kummalisel moel samas ka väga meiumündilik maaliseeria. See on kunstis üks näide, kuidas viirusest tingitud paine võib loomingut mõjutada.

Kuidas see paine üldisemalt mõjub?

Me suhtleme väga paljude kunstnikega ja oleme arutanud seda, kas see on olnud hea aeg loomingu tegemiseseks. Arvamusi on kahte lehte. On neid, kes peaaegu ei ole seda olukorda märganudki, sest kunstnikud enamasti töötavadki ju üksi ja n-ö isolatsioonis oma ateljees – nemad tegid uusi teoseid nagu ikka. Aga on ka teisi, keda see paine väga muserdab ja kes ei suuda pintslitki kätte võtta.

Kas pandeemia on kunsti müüki mõjutanud?

Tuginedes oma kogemusele, aga ka teiste galeriide omale – sellele, kui palju muidugi keegi oma ärisaladusi avab – on kunstihuviliste ostujõud kindlasti paranenud.

Kui ma mõtlen Voronja galerii eelmisele suvele … Voronja ei ole üldse müügigalerii, ta on pigem projektigalerii, kus kuraatorid panevad kokku näitusi, mille eesmärgiks pole müük, vaid püstitatud teema lahendamine läbi kaasaegse kunsti. Voronjal on oma koht inimeste suvises meelelahutuses. Kui inimesed mööda Peipsi veert reisivad, siis nad saavad suvegalerii vormis väga lihtsasti kunsti juurde jõuda.

Seal teosed alati ei olegi müügis. Aga kui kunstnik on valmis neid müüma, siis meie käest saab küsida. Ja tõesti, eelmisel suvel küsiti tavapärasest rohkem ja me müüsime rekordarvu teoseid rekordhinnaga. Ma ei saa muud väita kui, et kindlasti koroona periood on kunsti müügile kasuks tulnud.

Saab seda seletada?

Sellel on üsna loogiline põhjendus. Eelmisel aastal toimus siseturismi plahvatus. Voronjasse tõi iga suvi muidu umbes tuhat külalist juurde. Üle-eelmisel suvel oli meil külastajaid 5000 ringis. Eelmisel aastal hüppas külastajate arv 2000 võrra – 7000 peale. Ei saa ütlemata jätta, et välisturiste ei olnud. Oli näha, et kui piirid olid kinni ja välja ei pääsetud, oli reisukihk nii suur, et reisiti mööda Eestimaad. Need kellel raha oli, olid seda valmis kodumaal kulutama.

Majanduslikult oli see Voronja galeriile parim aasta läbi ajaloo. Peipsiveere ettevõtjatega arutasime, kõigile oli see hea, ja hea oli see ka kunstimüügile.

Kuidas tARTu poel läheb ses mõttes?

Eelmine aasta oli meil esimene aasta linnagaleriile. Oli koroonast tingitud sulgemised ja siis veel tee-ehitus (Tartus remonditi Aparaaditehase lähedal Riia tänava viadukti ning teetööd olid ka sealsamas Kastani tänaval – MM). Need tagasilöögid ei olnud meeldivad, aga hoolimata kõigest ja osaliselt ka Vornja-poolsest toetusest suutsime keerulise aja üle elada. Sügisel oli ka tARTu poes näha, et meie juurde leiti tee ja ka kunsti osteti päris hästi.

Ja sellel kevadel?

tARTu pood on praegu suletud. Kuulume galeriide ja muuseumide alla, samas ka kaupluste alla. Nüüd on meil e-poe lahendus – kunsti müük ei ole katkenud.

Minu jaoks isegi kummaline, et sõltumata sellest, et inimesed kunstiteoseid elavana näha ei saa, reaalselt vaatama tulla ei saa, teevad e-poes päris palju oste. Vaadatakse veebist ja valitakse teos välja. Me saadame neid üle Eesti laiali, nii et inimene ei näe neid enne, kui ta paki lahti võtab.

Mida veebi kaudu ostetakse?

Ostetakse neid kunstnikke, kes on natuke rohkem tuntud. Kelle visuaale teatakse ja see laseb aimata, mis sealt pakist välja tuleb.

Mingi moekaup ka on, näiteks tulbid?

Ma arvan, et kui meil oleks tulbimaale, siis need läheksid väga hästi, sest nad on superhästi üles turundatud.

Meil müüvad hästi need teosed, kus on mingi väike vimka sees. Huumor, vindiga huumor müüb hästi. Teravmeelsus ja mingi lugu.

Me oma poes oleme kunsti spektri väga laiaks ajanud, meilt on võimalik osta kunstnike visuaale alates ühest eurost. Väga paljud noored kunstnikud on ennast üles turundanud näiteks Instagrami abil. Eakaaslased tunnevad neid ja nende käekirja ja armastavad seda. Neid laigitakse ja jagatakse ja neid soovitakse ka endale osta. Samas, noored ei suuda veel originaalmaale soetada. Siis on paljud noored kunstnikud tulnud välja selliste lahendustega, et teevad oma visuaalidest kleepse, väiksemahulisi printe…

See oli esimesel avamaise kuul, kui üks noor Tartu kunstnik pakkus oma kleepse müügiks. Me isegi skeptitsismiga mõtlesime, et kleepsud kunstipoodi – kas see ikka on sobiv? Aga värske poena võtsime need vastu ja hakkasime neid müüma kümnete ja kümnete kaupa. Saime aru, et see on väga geniaalne viis noorel kunstnikul ennast turundada – lisaks Instagramile ja sotsiaalmeediale need visuaalid levivad ka füüsilisel moel. Noored ostavad, kleebivad need arvutitele, telefonidele, sealt levivad need järgmiste sõpradeni ja ühel hetkel on see seltskod valmis ostma ka tema originaalteoseid. Samm-sammult kunstiostule läheneda on meie poes täiesti võimalik.

Nii ongi, et meie poest saab alustada paarieurose ostuga. Meil on müügil ka näiteks väiksemahulised graafilised lehed, neid on võimalik osta hinnaga alates 30 eurost. Voronjas on veel loetud hulgal isegi Peeter Alliku graafilisi lehti „Serafima ja Bogdani” raamatust. Hinnad on taskukohased. Ja loomulikult on ka kallimaid teosed.

Miks ikkagi kunsti ostetakse?

Arvan, et vajadusest ennast iluga ümbritseda. See on elementaarne vajadus inimesel kaunistada oma keskkonda. Teiseks, kunstnikud pakuvad välja uudset lähenemist. Iga järgmise põlvkonna kunstnikud tulevad välja uutmoodi visuaalidega, uutmoodi maailmatõlgendusega. See kõik pakub huvi. Uudishimu on meisse sisse kodeeritud ja seda saab rahuldada ka kunsti kaudu. Ma kasutaks siin vanausulise Fjodori sõnu, kes meil Voronjas ikka külas käib, et kunst on üks maailma seletamise viise ja et meie enda maailm on tasakaalus vaid siis, religiooni, poliitika, meedia, teaduse ja igapäevatöö kõrval jätame ruumi ka kunstile. Võib-olla kunst ongi siis enda tasakaalus hoidmise viis.

Kas Kolkja küla, kus sellel suvel Tartu Uus Teater loodetavasti mängib „Serfima ja Bogdani” on Varnja küla ja galerii lähedal?

Jaa, see on sisuliselt kolmikküla – Varnja, Kasepää, Kolkja. Nad omavahel peaaegu ei katkegi. See on pikk, 12-kilomeetrine ridaküla.

Rääkige Voronja galeriist?

Neil näitustel oleme kuraatorite abil väga julgelt eksperimenteerinud kaasaegse kunsti toomisega galeriisse. Kui me seal 8 aastat tagasi alustasime, siis galeriide külastusnumbrid olid linnades väga väikesed. Ma arvan, et 300 inimest ühe näituse kohta linnas oli väga hea saavutus. Voronja esimesel suvel suutsime oma galeriisse tuua üle 1000 külalise.

Ma ei taha üldse uhkustada, aga kui meil oli eelmisel suvel 7000 külastust siis tuntud Tartu muuseumites jäi see poole võrra väiksemaks. Me oleme kõikvõimalike tegevustega püüdnud inimesi galeriisse meelitada. Ja ma arvan, et meie galeriist on inimesed lahkunud sellise tundega, et nad julgevad ka linnas galeriisse minna.

Mis see tähendab?

See on päris üllatav, kui palju hirme inimestel võib olla galeriisse sisenemisel. Alates sellest, et kuskil istub muuseumitädi, kes istub ja põrnitseb. Kui pikalt ma pean ühte maali vaatama, et piisavalt tark välja näha? Kas ma saan üldse millestki aru?

Me oleme püüdnud suvises puhkusemeeleolus inimestelt need hirmud maha võtta. Kui tekivad küsimused, miks see valguskast seal nurgas seisab, kas see on ka kunst. Või, et mida see pikk pael laest alla rippudes tähendab. Need on galeristi jaoks magusad küsimused, sest võimaldavad hakata rääkima kunstist, arutama.

Mitte keegi pole pärast seda, kui ta meiega on rääkinud, lahkunud Voronja galeriist teatades, et ta ei saa kaasaegsest kunstist aru.

Kui tähtsad on kaasaegse kunsti juures tekstid, teose seletused?

Jah, väga paljude teoste puhul on seda juurde seletamist vaja. Nagu elugi, tihtipeale muutuvad ka kunstiteosed järjest keerulisemaks. See info, mida nad edasi annavad, see ei tulegi kohe, visuaalsel jälgimisel kättesaadavaks.

Meenutades Voronja ühte hästi tehnoloogilist näitust, mis tõi galeriisse varjatud maailmad –

teosed olid kõik põnevad ja osa neist vajas lahti seletamist.

Kirjeldage mõnda?

Üks teos Timo Tootsi tehtud, nimi oli „Lennu vaatleja”, asus järve ääres. Inimene jalutas järve äärde, nägi, et seal on üleval mast. Masti küljes ruuporid. Ja lähenedes ta hakkab kuulma, et ruuporitest antakse mingeid teadaandeid. Kui ta kohale jõuab ja seal istub, saab ta teada, mis lend parasjagu üle lendab. Noh, näiteks Šhanghaist Peterburi, ja siis kõik need tavalised sõnumid kõrguse ja kiiruse kohta, mida lennukis edasi antakse. Installatsioon püüdis kinni kõigi ülelendavate lennukite transformer- sõnumid ja moondas need häälega meile kättesaadavaks. Masti all oli väike pink, seal istudes ja kuulates sai aru, et pea iga viie minuti tagant läks üle mõni lend. Ja nõnda seal istudes mõistsid korraga, kui tihe liiklus meie kohal taevas on. Me teame ehk kuskil kuklas seda, aga ei teadvusta, et Peipsi ääres, rahulikus keskkonnas on taevas pea kohal lendusid täis.

Teine kunstnik Taavi Suvisalu. Temal oli selline teos. Keset galeriid, harkjala peal seisis valgusmajakas. See pööras ennast erinevates suundades ja saatis välja valgusvihke. Seda teost pidime seletama. Majakas tegi nähtavaks ühe nähtamatu maailma. Kui installatsiooni stepslisse panid, tekkis tal internetiavarustesse aadress. Ja iga kord kui sellele aadressile tuli kuskilt erinevast maailmaosast päring, pööras majakas ennast selle maailmajao suunas ja saatis vastu valgustervituse. Kui päring oli pikem, siis valgusvihk püsis kauem. See oli suvaline veebiaadress, mida ei oleks keegi osanud guugeldada, aga ometi tekkisid seal päringud. Kui nüüd mõelda, kes need pärijad on … Need on erinevad internetirobotid, turva-, küberkaitserobotid …

Tehisintellekt teeb seda?

Jah, meeletu liiklus käib erinevate aadresside vahel, mida me ka jälle ei taju. Kui kaugemale mõelda, siis iga selline päring on tegelikult energiakulu, elektrikulu … Meile tundub, et see meile nähtamatu maailm on turvaline, keskkonnasäästlik, aga tegelikult see nii ei ole. Ja see energiakulu tuuakse kunsti, põneva lahenduse abil vaatajani.

Jah, ka teadmisi lisav. Ka see, kui kunstiteose pealkirjas vahetatakse sõna neeger mustanahalise vastu, rikub kunstiteose?

Mina arvan, et ei riku. Maailm kogu aeg muutub. Me ka ju enam ei ütle „mu lehkav Eestimaa”. Sõnade tähendus muutub. Ja kui muudetakse sellepärast teoste pealkirju, mis seal ikka. Ma olen alati mõelnud, et kui kellelegi see sõna on solvav, no miks ma peaksin teda siis kogu aeg solvama. Kui mul on sõber, kes selle peale solvub, siis ma ei kasuta seda sõna, sest ma tahan, et ta oleks mu sõber edasi. Ma pigem muudan oma keelekasutust.

Maailm muutub, meie muutume, muutuvad ka asjade, nähtuste, sõnade tähendused. Kas selle vastu on mõtet võidelda?

Eraldi:

Kaja Kallas andis enda teadmata ainest saunaraamatuks

Mis seos on peaminister Kaja Kallasel uudisega, et kunstigalerist Raul Oreškin asus ühtäkki kirjutama raamatut saunadest? Vastus on üsna absurdimaiguline.

Kui ütlen kunstipoodi ja galeeriid pidavale Raul Oreškinile, et kuulsin kolleeg Rein Sikult teda saunakunstist raamatut kirjutavat, vastab galerist, et on tõesti huvitav, kuidas folkloor areneb.

Ta räägib seepeale hakatuseks osakese kaasaegsest folkloorist, saunaanekdoodi: „Juku istub sauna pesuruumis, jalad pesunõus, kui siseneb õpetaja ja küsib suusoojaks: «Kui soe see vesi on?» Juku saab pahaseks: «Ma olen õpilane, mitte termomeeter!»

Viimane saunaline

Aga tuleme tagasi raamatu juurde. Sel kevadel, äreval ajal käis Raul Oreškin trennis ja läks pärast sauna, kus sai üskinda leili võtta. Kui ta just lõpetas, ilmus teenindaja ja teatas: „Vabandage, aga ma pean sauna nüüd lukku keerama.“ Selgus, et just oli tulnud teade: uued piirangud, kõik saunad kinni!

See oli nii koomiline,“ tõdeb Oreškin. „Mõtlesin, kuidas Kaja Kallas tuleb hommikul pressikonverentsile ja teatab, et nüüd pange saunad kinni. Meedia kirjutab ja teenindajad jooksevad saunu sulgema. Situatsioonikoomika.”

Galerist tegi juhtunust Facebooki postituse, mis sai palju kommetaare ja tagasisidet. See oli hetk, mil Oreškin mõistis, et saun on teema, mille kohta kõigil on midagi öelda ja mille kohta kõik ka tahavad midagi öelda.

Kuna galeristil oli parasjagu Petrone kirjastusega õhus järgmise raamatu kirjutamise teema, siis pakkus ta välja, et see võiks olla raamat meie saunadest. Kirjastus oli päri. „Ja nii ma siis kirjutan saunadest. Sinna võib tulla ka peatükk saunakunstist, aga mitte ainult,” ütleb Raul Oreškin.

Raamatusse tulevad eestlaste erievad lood. Saunas mediteerimine. Sauna abiga terveks saamine. Saunapeod. Saunafestivalid. Suured linnasaunad. Lapsepõlves sauna luku taha jäämine. Vihtlemine. Saunaõlu. Kurioosumid …

Oreškin ütleb, et teemaspekter võiks raamatus olla võimalikult lai. Et ainest koguda, on Faceookis avatud grupp „Meie saunad“ ja ta ootab kõigilt saunalugusid ka oma mailiaadressile raul.oreskin@gmail.com.

Hiirepadi istumise alla

Saunakunstiga oli galeristil tegelikult seos ka varem. Kui Peipsi veerel Varja külas asuv majutuskoht Mesitare lükkas mõne aasta eest käima saunafestivali, kutsus ta sealsamas asuva Voronja galerii osalema.

Meie mõtlesime, et kui üks galerii esineb saunafestivalil, siis ee peaks olema eriline saun. Ja väga kiiresti tekkis meil sellesse sauna ka näitus,” räägib Raul Oreškin. Nii saigi festivali ajal külastada sauna koos näitusega.

Esimene saunanäitus oli Ly Lestbergilt, kelle fotod installeeriti hiirepatjadele. „Hiirepadjad on ilmastiku- ja niiskusekindlad. Ka ihusõbralikud,“ nendib Oreškin. „Kui saunas toetada hiirepadjale, siis ta ei kõrveta sind, on mugav. Tekkis näitus, mis oli leili-, kuuma- ja niiskuskindel.”

Esimene saunanäitus ei jäänud esimeseks ja viimaseks: saunas on oma töödega üles astunud ka kunstnikud Peeter Laurits ja Terje Talts.

Ilmus Maalehes, pildistas Argo Ingver ja Ruudu Rahumaru.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga