Rubriigiarhiiv: Määratlemata

Määratlemata

Järjest raskem identiteeti hoida

Lisa kommentaar

Ly Ehini Raplas keelepäeval öeldud mõte sellest, et me, täiskasvanud peame oma idenditeedi väärikalt välja kandma, ei lase mind lahti.

Miks siis? Ikka seesama küsimus: kuidas väärikalt vananeda? Aga miks see mind nii kummitab? Hetkel mõtlen selles suunas, et väärikus on seotud tasakaalukuse, mõista püüdmise ja endaks jäämisega peamises. Kõik muutub kiiresti. Tähendab, väärikuse küsimus on, kas kaasa joosta, kiirustada ja käega lüüa. Või ikkagi mitte?

Lapsed peavad kasvama oma vanematest suuremaks ja targemaks. See on vanemate vastutusala. Kui vanemad seda ei taha, on midagi valesti. Valetamine on häbiväärne. Tõerääkimine on auväärne. Tähelepanuväärseks saav labasus on mandumise märk.

Aga raadios öeldi, et kuna kliima on muutunud, siis vanad ilmatarkused ei saagi kehtida.

Igal ajal omad Lembitud

Läinud sajandi 80ndate keskel Saaremaal sai me metskonna traktorist, kes oma leiba teenis raiutud puude metsast väljavedamisega, metsavahtidelt hurjutada, kui oli kasvama jäetud puudelt koore maha sõitnud. Mulle seletas vana metsavaht Suitsu Lembit, miks ei või küttepuude hunnikut laduda vastu elavat puud. Kus need Lembitud täna on? Loe edasi Järjest raskem identiteeti hoida →

Määratlemata

Paide Richard III on kuubis

Lisa kommentaar

Paide muusika- ja teatrimajas esietendus Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli diplomietendus „Richard³”.

Loo avalause vajab ohtralt selgitusi. Olgu siiski enne neid öeldud, et tegemist on kultuurisündmusega. Seda mitmes plaanis. Lavakate etendus oli sümboolne avalöök sügisel käivituvale Paide teatrile. Lisaks on üsna uus kogu Eesti mõttes, et levinud mõiste „kultuurikeskus” asemel on Paides nüüd muusika- ja teatrimaja. Vaatamata sellele, et maja ennast veel ehib suur silt „Paide kultuurikeskus”, ollakse teel, kus suurele majale väikses linnas luuakse väärikat sisu. See omakorda näitab Paide kandi võimu juures olijate mõttehaaret. Uue teatri loomine vajab peale julguse ka raha. Tundub, et see ei ole otsustajate julgust piiranud. Hea meel selle üle. Loe edasi Paide Richard III on kuubis →

Dialoog,Määratlemata

Jaak Prints: Ma olin nemad

Lisa kommentaar

Kaks tundi näitleja Jaak Printsiga, mil me teineteisest üht-teist teada saime.

Sel päeval, kui me Jaak Printsiga kohtume, antakse Eesti teatrile NO99 Roomas Euroopa tähtsaim auhind – uue teatrireaaluse preemia, European Theatre Prize New Realities. (Jaak Prints töötas teatris NO99 aastatel 2005–2012.)

3. jaanuaril algavad Tallinnas Vene Teatris William Shakespeare’i näidendi “Richard III” proovid. Peaosas mängib Jaak Prints ja teeb oma Richardi vene keeles.

NO-teatri auhind on ka sinu auhind, osa sinu tööst.

Muidugi rõõmustan ma selle tunnustuse ja kolleegide üle.

Euroopa teatriauhindade žürii liige, Poola dramaturg ja teatrikriitik Piotr Gruszczyński pidas oluliseks märkida, et seekordsed auhinna laureaadid on otseses kontaktis oma publikuga. Ma usun, et see on tabav tähelepanek. Oskaksin ehk niipalju lisada, et tundsin end NO99 trupis, kuhu näitlejana kuulusin, olevat otseses kontaktis ka oma kolleegidega. Minu loodu sai võimalikuks tänu neilt saadule. Ma olin nemad. Loe edasi Jaak Prints: Ma olin nemad →

Määratlemata,Monoloog

12 armastavat naist

Lisa kommentaar

Sulev Oll kirjutab Maalehes raamatust “Kaksteist armastavat naist”

Margus Mikomäe 12 armastust

Hinnatud teatrimees läheb, vastne raamat kaenlas, lavale ja võtab oma hinge alasti, abiks 12 väärika, aga ka vallatu sõnaga teatrinaist.

Margus Mikomägi on sõnakas mees, pole kahtlustki. Kusjuures sõnadesse seob ta niisuguse emotsiooni, et lihtsalt jääd kuulama.

Ei, ta ei suru end sulle peale, ei püüa veenda. Ta lihtsalt avaldab oma mõtteid ja kirjeldab emotsioone, seda suure sisemise jõu ja kogemusega. Samas pole ta suurustlev ülelendaja, maailma paika panija. On pigem usin mesilane, kes küll vaid valitud õitele laskub, aga hiljem siiralt rõõmustab – see õnnestus, see õnnestus! Loe edasi 12 armastavat naist →

Määratlemata,Monoloog

Mullune lumi toidab maad

Lisa kommentaar

„Mullune lumi,” vastas mu õpetatud vestluskaaslane küsimusele, kas ta on lugenud riigikogulase Barbi Pilvre alkoholiaktsiisiteemalist arvamuslugu, mille moraal olevat, et täidame maa joodikute asemel loomadega, inimene elagu linnas. See „mullune“ jäi mind kummitama. Nagu ka me jutuajamise tõdemus, et kumbki meist polnud tervet lugu lugenud. Küll aga pealkirju, tsitaate ja häbistamist.

Silmahakkavat n-ö linnainimese ülbust oli tegelikult sama autori kevadises metsaarvamuses, kus ta vastandas „head“ linlased, kelle metsaside emotsionaalne, ja „pahad“ maainimesed, kelle jaoks mets porgandipõld. Tookord ähvardas riigikogulane maainimesi metsateemalise rahvahääletusega, kus arvulise ülekaalu tõttu jääks igal juhul peale linlaste hääl, mis sunniks maakad pühkima oma suu metsast kui elatusvahendist puhtaks. Loe edasi Mullune lumi toidab maad →

Määratlemata,Monoloog

Ämblikuvõrkude saladused ja uudishimu

Lisa kommentaar

Selliseid asju on väga palju maailma juurde tulnud, mida me lihtsalt ei tea. Ometi teame, et teame rohkem.

Ägame vähemalt näoliselt informatsiooni ülekülluse all. Üha selgemaks saab, et mida enam me teame, seda vähem teame. Tarkus on rumaluse tunnistamine? Ma ei taha seda ikka veel tunnistada. Kuidas saab olla, et inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina?

90aastane Vello Salo ütleb Vikerraadio ööülikoolis Koguja raamatust kõneldes, et õppige heebrea keel selgeks. Et see on nutitelefoni abil ju võimalik ja tõlkige endale „Koguja raamat” ise.

Ma juba aastaid vaatan oma akende ämblikke maal ja olen võlutud härmalõngade ilust. Ämblikuvõrgu tugevuse saladust ei ole teadlased suutnud avastada. Loe edasi Ämblikuvõrkude saladused ja uudishimu →