Oma isast ja kunstniku elust räägib Maalehele kunstnik Ülo Soosteri Tel Avivis elav poeg Tenno Pent Sooster.

KUMUS oli Eesti filmi esilinastus. Dokumentaalfilm kunstnik Ülo Soosteri (17. oktoober 1924 Ühtri, Hiiumaa – 25. oktoober 1970 Moskva) elust. Seal alguses kunstniku nõbu Liis Aloe ütleb, et Ülo oli juba noorena teistmoodi kui teised. Kandis lühikesi pükse, mis siis oli ennenägematu, ja tal olid pikad juuksed, peas punane rätik… Ta ei tahtnud maatööd teha, põgenes joonistama. Ronis öösel puu otsa, et tähti vaadata. Tekib mingi paralleel meie teise suurmehe Uku Masinguga. Loe edasi Kunstnik Ülo Sooster – eraldiseisev ja meeldejääb →

Kaks kuuldud ekspertarvamust ei lase mõtlemise küljest lahti. Üks, et me inimesed on hakanud taas agaralt krimilugusid lugema. Teine, et kahekuuse 2+2 nõude kestel tehti politseile 20 000 kaebust.

Ma ei luba oma naisel auto tulesid vilgutada, kui tee ääres politsei on. Ometi ta teeb seda. See on miski autojuhtide solidaarsus ilmselt: teine vilgutab ja mina ka, elame sõbralikult. Kusjuures enamasti me kiirust ei ületa. Usun, et niisamasugused on ka teised vilgutajad – liikluskuulekad. Need, kes inimesi surnuks sõidavad, ka potentsiaalselt, pisirikkumisega vahelejäämisest vist nagunii ei hooli.

Mida see tähendab, et meil on hakatud taas hooga lugema uudiseid kurjategijatest? Minu jaoks ennekõike seda, et elu oli vahepeal nii argiselt kaasahaarav – ühtpidi ehmatav nagu kriminull, teisalt äkki isegi meeldiv –, et kuritegelik maailm ja sealsed klaarimised ei huvitanud. Või ei soovitud seda ligi lasta? Mõte, et äkki oli kuritegevust mingil ajal vähem kui praegu, tuleb pähe viimasena. Loe edasi Millal kaebamisest saab pealekaebamine. Kuri tegevus →

Uhh. Tavalisel kevadööl lastakse kauges külas kaks inimest maha ja sellepeale hakatakse otsima süüdlast, seda, kes kirjutas välja relvaloa. Ma ei kirjutaks sellest, kui see oleks erandlik.

Kaks lugemist sattus kõrvuti varahommikul. Daniel Vaarik kirjutab meedialaboris, mis edendab eestikeelset ajakirjandust, nimega Levilas loo „Kuidas võita hirmu” ja jõuab loo lõppedes järeldusele, et „Jumalate ja kriisisoovituste kõrval aitab hirmu vastu kunst”. See on ilmselt pärast karantiini kirjutatud lugu.

Karantiini filosoofia

Leedulase Marius Ivaskevitšuse kirjutis „Kõik jääb endiseks, aga teistmoodi” ilmus üleilmse suletuse alguspäevil ajalehes Frankfurter Allgemeine. Loen seda vene keeles sotsiaalmeedia vahendusel, selle on tõlkinud venelased ja selle avaldab veebis Peterburi teatriajakirja toimetaja Marina Dmitrevskaja.

Daniel Vaarik kirjutab: „Teadlased on välja selgitanud, et hirm, üllatus ja ägedus on need kolm meeleolu, mis inimesi sotsiaalmeedias kõige rohkem üles kütavad.” Loe edasi Maskid ja nööbid viivad meid koroonaeelsesse aega tagasi →

https://klassikaraadio.err.ee/1083392/delta-12-mail-margus-mikomagi-kaarnakivi-selts-muuseumid-raamatukogud/1048853

https://vikerraadio.err.ee/1069991/vikerhommik-mart-treier/1034465

Gabriela Liivamägi pildid.