Kooliteatrite 2022. aasta suvekool Peipsi ääres Rannal (12.-16.juulini) oli 27. Korraldajad: Jõgeva kooliteater Liblikapüüdja ja Eesti harrastusteatrite liit. Kultuuri osa on ühismälu, mis tekib koostegemisel.

Selle suvekooli algataja ja peakorraldaja tänaseni Lianne -Saage Vahur sõnastab ühe kooliteatri tähtsa omaduse paljude teiste kõrval: „Kooliteater õpetab märkama teisi enese kõrval. Sealt hakkab pihta hoolimine…”.

Mu jaoks jääb Rannal veedetud ühte päeva iseloomustama vähemalt kaks üllatavat emotsiooni. Estonia teatri noore tenori Reigo Tamme kaasahaarav elurõõm, mis iseloomustas kogu laagri ühisolemist, ja kahe noore korraldaja, 20aastase üliõpilase ootamatu avaldus, et nende põlvkond erineb noorematest. Erinevuse tingib see, et 20aastaste põlvkonnal ei olnud lapsena veel nutitelefoni.

„Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt” on lavale jõudnud dokumentaaltragöödia. On elus teater. Sõjavastane, plakatlikkust vältiv, hinge põhjast tulev karje – maailm, tule mõistusele! Seda pole tavakaanonite järgi võimalik isegi arvustada.

Nagunii on kogu avalik ruum sõda täis, miks ma peaksin seda ka teatris vaatama? Pannes sõja konteksti valu, saab öelda , et kogu avalik ruum on valu täis. Ka nii võib pehmes tugitoolis mõelda, et see on võõras valu. Ometi me, eestlased, oleme seda isikliku abituse tunnet – abitus midagi muuta – hakanud abistamisega kompenseerima. See loob ülevaid hetki.

Vara siitilmast lahkunud Jaak Johanson jõudis oma eelmise aasta lõpus ilmunud “Ööö-, päeva- ja lauluraamatu” tutvustuseks ise kirjutada, et see on „käsitsikirjutatud lehestik/üks käsitöökirjutis”.

Kadi Herküli koostatud ja Katre Rohumaa kujundatud suurde kunstialbumisse „AIME UNT” on muu hulgas koondatud ligi seitsesada kavandit ja fotot teatrikunstniku lavaloomingust. Raamatu andis välja Tallinna Linnateater”

Loen raamatust „Aime Unt”: „Meil oli Kesk-Eestile tüüpiline õuna-ja marjaaed. Lähedal oli kuusik, millest kirjutab „Seitsmendas rahukevades” Viivi Luik, olime üleaedsetest küladest.” Ja imestan, et kuidas nii läheb, et üleaedsetest küladest pärit andekad naised ühe lehe külgedele satuvad ühel ajal. Aga nii on. „Üleaedsed külad” on ise omamoodi väljend filosoofilisteks mõtisklusteks. See ka, kuidas me suured anded enamasti just maal on kasvanud ja linnas ennast teostavad/ on teostanud, aga see pole selle imelise kunstiraamatu teema.

Mart Kivastiku „Sure, Poisu!” on väga hästi kirjutatud ja meisterlikult lavastatud romaan. Kas Johannes Vares Barbarus oli suurmees või kaabakas? Piibe teater mängib Voose Päikesekodus lugu maailma Kristjanist. Olüpiavõitja Kristjan Palusalu sai Pätsult talu, aga tal ei lastud olla õnnelik?

Kultuuri aitab elus püsida ka tagasivaatamine. Kui lähiaastate teatri peale mõelda, siis meil õnneks seda mõtestatud tagasivaadet on. Lavastused Voldemar Pansost ja Kaarel Irdist, raamatud nii Pansost kui Irdist, teatrilavale on jõudnud Konstatin Pätsi elu. Muusikast meenub kohe Heino Elleri loomingu taasavastamine. Ikka mängitakse-lauldakse Veljo Tormise heliloomingut. Lennart Meri on koos Oravaga meid laval rõõmustanud. Vaimude tunnis on Mati Unti meeles peetud, oli suurlavastus Jaan Krossist… Eespool terendab Juri Lotmani sajanda sünnipäeva tähistamine ja olen kuulnud kahte plaani ta elu ja mõtteid lavale tuua.

Muidugi ei ole võimalik vaadata mööda kirjastuse Ilmamaa hiigelsarjast Eesti mõttelugu.

Sure, koer! Loe edasi Surnud suurmehed elavad edasi →