Lugu ilmus aprilli TMK-s
“Peavahetuse” esietendus on lõppenud, isad on lapse unustanud ja arutavad asja. Uku paremalt teine.
Uku Uusberg on viie aastaga teinud viisteist lavastust. Kõigis neis, olgu need siis ta enda või kellegi teise näidendid, on jõuliselt öeldud: elu ilma unistusteta ei ole mingi elu.
2008. aastal ütleb Uku Uusberg: „Kõik see, mis on elus hea, see jääbki heaks. Ja seda ma enam-vähem juba aiman. Ja samas ei saa ma öelda, et mul pole midagi avastada. On. Ja palju. Inimesi. Inimesed on need, kelle sees olevaid maailmu saab avastada. See on maailma ammendamatu avastamise varu. Sealt saab igavesti jõudu edaspidiseks. Teistest inimestest.“
Üpris hämmastav on mul täna lugeda, et ta on öelnud ka nii: „Hing, ma ei usu, et hing vananeb. See võib olla ju väga traagiline, kui sa ei jaksa kätt või jalga liigutada, aga see võib olla ka väga tore ‒ keha on väsinud, aga hing mitte…“.
Olgu siin kolmaski, kõige pikem tsitaat viis aastat tagasi tehtud intervjuust (tervet intervjuud „Uku Uusberg – noor lavastaja ja näitleja – tavatult täiskavanu“, saab lugeda „Koguja raamatust“, ilmus kirjastuse Menu väljaantuna 2009. aastal. MM), mis peaks Uku loometeed selgitama ette, aga selgub, et öeldu on tähtis ka järelvaates: „Mängimine laval on fantastiline asi. Selles mõttes ei ole midagi minus muutunud, võrreldes selle ajaga, kui hirmunud leinatundega teatrisaalist lahkusin. Ja sellest armastusest mängimise suunas ma edasi ka tegutsen. Ja näitlejana lähen ma tööle selleks, et ma usun sellesse, et teatris ei saa kohe hakata lavastama võõraste inimestega, kui ikka soovid teha lavastuslikult ausat asja, omakeelset. Enne seda peab inimesi, näitlejaid, kolleege tundma, alles siis saad hakata nendega tööd tegema. Õppides lihtsalt tundma inimesi. Otsides neid, kellega koos tegutsema hakata. Püüdes aru saada, mida keegi vajab. Tahaksin pakkuda näitlejatele protsesse, mis neile ka midagi uut pakuvad. Maailma võlu on inimestega suhtlemises. Kogu aeg, suheldes elu ja teiste inimestega, õpid tundma iseennast ja seda, mis see elu on. Ja siis lavastad.
Inimese suurus tuleneb sellest, et ta suudab endale öelda, milles ta on väike.“