Cyrano osatäitja katallaan Pere Arquillué’ on eestlane Nero Urke sõnul erakordne näitja. Karismaatiline nagu ka vaimukas. Foto: http://pinterest.com/atlantidavic/cyrano-de-bergerac/

Näitleja Nero Urke nägi Barcelonas lavastust “Cyrano de Bergerac” ja kirjutab, et meil Eestis on puudu klassikalise teatri festival.

Tõeliselt hea teater ei tunne riigipiire. See on hea kus tahes maailmas. Londonis. Pariisis. New Yorgis. Tallinnas. See on yldarusaadav, sest see on yldinimlik ja sellepärast universaalne. Ning nyyd nägin maailma parimat teatrit Barcelonas. Maailma parim – just!

Suure Reede õhtul, veidi enne kella seitset sattusin jalutama keskaegse Hospital de la Santa Creu (Püha Risti Hospital) sisehoovi ja selle aeda apelsinipuude vahele Barcelona vanalinnas. Tuhande aasta jooksul on sealses hoones peatunud palverändurid, alates 14. sajandist oli seal linnahaigla, 1928. aastal toodi sinna trammi alla jäänud Gaudi, kes seal ka suri. Praegu asub selles võimsa arhitektuuriga keskaegses hoonekompleksis Kataloonia Raamatukogu.

Kuna Suur Reede näeb Barcelona tänavatel välja nagu yks Suur Etendus, pidasin vaikselt plaani õhtu sisustada kultuuriantropoloogiliste vaatlustega. Kuid siiski veel kulgesin oma jalutuskäigul mööda Hospital de la Santa Creu aeda, treppe ja külglööve. Võrdlemisi ootamatult sattusin yhe kõrge musta värava ja selle luugist paistva müügikoha juurde. Uudishimust selgus, et nad mängivad pooleteist tunni pärast etendust. Sealsamas tutvusin trupi yhe näitlejaga, Isaac Morera’ga, kes ytles, et ta on Eestis käinud – 1992. aastal. Ja mäletas Maret Oomerit. Mis toimub? Cyrano! Ainult kaks paari pileteid veel alles. Mu vaist ja Isaac ytlesid “Mine!”. Ja väga hea, et läksin!

Loe edasi Nero Urke: Näitlejad mängivad sirge seljaga →

See pilt Vanemuise teatri akendepesemisest on tehtud 2009.aastal ja on illustratiivne. Foto: Margus Mikomägi

Jaan Tooming, lavastaja

Lavastaja Jaan Tooming (67) kirjutab sellest, mida ta teeks, kui kandideeriks Vanemuise draamajuhi kohale.

Nüüd on siis jälle vaja Vanemuise teatrile draamajuhti. Mis siis ikka, küll neid leidub meie marjamaal. Vana mehena, kes ka ise kord peanäitejuht olnud, tahaksin jagada oma mõttekesi draamajuhi ülesannetest ja püüetest.

Kõigepealt peaks draamajuht nõudma kirjandusalalt, et võetaks ühendused parimate tõlkijate ja dramaturgidega, et oleks info maksimaalselt paljude maade draamakirjanduse kohta. Praegusel internetiajastul on ju võimalik olla kursis maailmas toimuvaga, teatrites toimuvaga, kuid et leida oma teatrile vajalik repertuaar, selleks peaksid olema oma tõlkijad, kes teeksid ülevaateid. Tavaliselt on ju kirjandusala töötajad ainult inglise keele oskajad, nii et enamik maid jääb vaateväljast välja.

Vanemuise siht peaks olema saada rahvusteatriks, on ju seal tants, ooper, operett ja draama. Selleks on vaja väga mitmekesist repertuaari, mis oleks esitatud kõrgel kunstilisel tasemel. Kahjuks pole praegused Vanemuise draamanäitlejad selleks võimelised. Seega oleks vaja lasta kõik lahti ja teha mõneks aastaks projektiteater, kuhu siis kutsuda parimad jõud nii näitlejate kui ka lavastajate hulgast.

Loe edasi Jaan Tooming: Millist draamajuhti vajab Vanemuine →

Ma küsin ja Ülo Vooglaid vastab, põhjalikult. Foto Viio Aitsam

Minu käest on mitmed küsinud,

kuidas rahvakogus oli ja mida selle kõige kohta arvata…

ÜLO VOOGLAID

Lembit Jakobson kirjutas õpetajate listi: „Huvitav, kas listlastest ka keegi osaleb tänasel Rahvakogul? Ma ei saanud perekondlikel põhjustel osaleda. Nüüd vaatan, et on tõsiselt kahju sellest. Mis saab rahvakogust edasi? Millise tulemuseni jõuti edasiste sammude osas? Kes vastab?“

Egge Kulbok-Lattik lisas: „Kah ei saanud osaleda, aga t6eliselt hea meel oli vaadata ja kuulata, mis tulemusteni j6uti. Eesti rahvas on rääkinud ja selgelt oma tahet väljendanud. Nüüd on pall rahvaesindajatest poliitikute käes. Näis… Südame paneb p6ksuma, sest mida siis kyll teha, kui riigikogu neid ettepanekuid ehk siis rahva tahet ei arvesta?!“

Olin 6. aprillil algusest lõpuni sellel üritusel. Pildistama ma ei läinud, sest ülevoolavat rahulolu ma endas ei tundnud.

See, mida kirjutan, ei ole vastuseks ei Lembitule ega kellelegi teisele. Lugegu ja mõelgu, kellel huvi ja kellel süda valutab Eesti tuleviku pärast.

Loe edasi Kellel süda valutab Eesti tuleviku pärast →

Tema majesteet komödiant Dario Fo.   Foto: Internet

Itaala keelest tõlkinud Johanna Lamp

Vanadel aegadel, ilmutades sallimatust komödiantide vastu, lahendas võim olukorra näitlejate maalt pagendamisega.

Tänapäeva Itaalias esineb näitlejatel ja teatritruppidel kriisi tõttu raskusi nii esinemispaikade, teatrite kui publiku leidmisega. Seega ei tegele võimumehed enam kontrolliprobleemidega nende üle, kelle väljendusvahendeiks on iroonia ja sarkasm, sest näitlejatel puuduvad nii lava kui ka publik, kelle poole pöörduda.

Renessansiaegse Itaalia võimuladvik, vastupidi, nägi palju vaeva komödiantide ohjes hoidmisega, kuna näitlejad nautisid suurt publikumenu.

On teada, et massiline commedia dell´arte näitlejate väljaränne toimus vastureformatsiooni sajandil, mil nõuti kõikide teatriruumide likvideerimist. Seda eelkõige Roomas, kus näitlejaid süüdistati püha linna solvamises. 1697. aastal laskis paavst Innocentius XII konservatiivsema kodanluse ja kõrgema vaimulikkonna esindajate tungival pealekäimisel lammutada Tordinona teatri. Moralistide sõnul olevat just seal esitatud suurimal hulgal sündsusetuid etendusi.

Vastureformatsiooni ajastul pühendus Põhja-Itaalias tegutsenud kardinal Carlo Borromeo jõudsalt „Milano nooruse“ lunastamisele, kehtestades selge eraldusjoone kunsti kui vaimse kasvatuse tõhusaima vahendi ja teatri kui profaansuse ja edevuse ilmingu vahele. Oma kaastöötajatele saadetud kirjas, mida ma tsiteerin mälu järgi, väljendab ta end ligikaudu järgmiselt: „Meie, kelle mureks on maltsa väljajuurimine, oleme teinud suuri jõupingutusi, et saata tuleriidale häbiväärseid kõnesid sisaldavad tekstid, et kustutada need inimeste mälust, võttes ühtlasi vastutusele nood, kes sellist kirjasõna trükis levitavad. Aga nähtavasti sellal, kui me magasime, töötas saatan senitundmatu kavalusega. Kui palju enam tungib hinge see, mida näevad silmad, võrreldes sellega, mida võib lugeda raamatust! Kui palju enam laastab noorukite ja neidude meeli sobiva žesti saatel valjul häälel väljaöeldud sõna, võrreldes surnud trükisõnaga raamatus! Seega tuleb teatraalid kiiremas korras kõrvaldada meie linnadest, nagu on tavaks teha ebasoovitavate hingedega.“

Niisiis peitub ainuke lahendus kriisile lootuses, et meid ja eriti noori, kes soovivad õppida teatrikunsti, jõuliselt pagendataks, mille tulemusel tekiks uus komödiantide diasporaa – teatritegijad, kes uudse teatrilaadi nimel ammutavad sellest pagendusest enneolematut kasu.

DARIO FO

Milano, 29. jaanuar 2013

*Ülemaailmse teatripäeva sõnumi autor 2013. aastal on Dario Fo, itaalia näitekirjanik, lavastaja ja näitleja, helilooja ja 1997. a Nobeli kirjanduspreemia laureaat.

Lavastaja Lev Erenburgi nädal aega kestnud meistriklassist Tallinnas käis läbi paarkümmend Eesti näitlejat. Vabakutselisi ja kutselisi, noorukesi ja kogemustega. Enamus pidas vastu kursuse lõpuni. Meistriklassi lõpus oli Erenburg peaaegu kindel, et tahab lavastab Eestis James Goldmani näidendi „Lõvi talvel“. Plaan on tulla aprillis uuesti ja peale teist meistriklassi otsustada, kes täpselt ta lavastuses osad saavad ja mängima hakkavad.

• „Teatris on demokraatia väga pehme tupp, milles on peidus režissööri terav mõõk.”

• „Komöödia on tragöödia, mis ei juhtu minuga.“

• „Shakespeare näidend „Hamlet“ on Elbrus, mille nõlvad on täis seda vallutama läinud alpinistide kehasid.“

• „Tekst on teatri vormi element, mis vananeb kõige kiiremini.“

Need on vaid üksikud tsitaadid, mis meistri suust üles kirjutasin. Tegelikult vabastas meister mind miskist „lavahirmust“ ja andis eneseusku juurde.

Lev Borissovitš, kuidas mängida armastust?

Mulle tundub, et armastust mängida ei saa. Mängida saab konkreetseid asju. Näiteks: ma tahan teda endaga voodisse saada. Ja seda segab see ja see ja see.

Loe edasi Peterburi meisterlavastaja äratas Eesti näitlejaid →

Mis see on, mis teid Eesti kultuurile mõeldes ikka ja üha murelikumaks teeb?

Heili Sibrits, Postimehe kultuuritoimetuse juhataja:

Ma ei oska põhjendada, miks kultuur on Eestis muutunud sõimusõnaks. Ma ei tea seda. Aga nii see on. Ja see teeb murelikuks.

Kapseldumine, ükskõiksus. Ülbus ja üleolek. Kättesaadavus või õigemini mittekättesaadavus. Kallidus… Aga kõik need märksõnad iseloomustasid juba viis aastat tagasi kultuuri ja suure tõenäosusega saab neid kasutada ka 2018. aastal kultuurist kõneldes.

Kultuur ‒ puudutav, ärritav, sünnitav, maailma ja ajastut mõtestav, see kultuur, mis on ülev ja ilus, võib-olla arusaamatu, kuid kohati isegi seda huvitavam – kõnetab alati ühte osa, sageli väiksemat osa rahvast ja see on normaalne. Kõik ei pea kultuurist huvituma, kõik ei pea kultuuri „tarbima“.

Halvem on, kui tegijad ei hooli sellest, mida nad teevad, ega ka neist, kellele nad suunavad oma teosed. Hull on, kui häbenemata tehakse haltuurat. Kõrvetavalt valus on siis, kui ainsaks määravaks teguriks on raha. Alvar Loog kirjutas Sirbis rahvusooperi muusikalist „Kuu on päikene“ ja võttis teksti kokku nii: „Noortele isetegevuslastele oleks see tänuväärne ja igati tervitatav enesearendus, rahvusooperile on see kunstiline katastroof. Olgugi et majanduslik triumf.“

Loe edasi Kultuuriküsimus: Mis see ON →