Valdek Alberi joonistus.
Niitsin pühapäeval nõiahamba põllulappi ja mõtlesin ülekohtule. Tegelikult oleks seda põllukultuuri tulnud niita juba ammu ja sellepärast seal kohati niitmisega pistmist ei olnud, oli vikatiga raiumine. Miks ei niitnud nii-öelda õigel ajal? Sest nõiahambapõld õitses ja oli tolmeldajaid putukaid-sitikaid täis. Sumises, kui kuulasid. Nii, et ikkagi oli alles nüüd õige aeg…
Miks surma vikatiga kujutatakse? Surmavikat niidab… See peaks lohutama, et ülekohus ei seisa kotis. „Siuh, vikat käis südamest läbi,” laulavad Jarek Kasar ja Tõnis Mägi… Kus ülekohus seisab meie ajal? „Otse südameest läbi. Ei au ega häbi, mitte üks raas…”
Sellel õhtul, kui Sa surid, peatasime auto kusagil Esku ja Pilistvere vahel. Ma kuidagi automaatselt ütlesin, et augustikuu tähine öö – taevas oli pilvitu, süsimust, täht tähes kinni. Kahel pool teed laiusid haritud põllud, meie peade kohal laius hele linnutee. Vahtisime taevast ja tähti.
„Kas sa kardad surma?” küsis mu kohe seitsmekümneaastaseks saav sõber kaks päeva hiljem ootamatult. Olime enne käinud vaatamas künnimeistrivõistlusi. Hobustega ka künti. Imetlesime kolmemõõtmelisust. Kõrge taevas põldude kohal andis avaruse, siis hobused ja siis inimene, kes adraga mullale teise külje ette pöörab. Me mõtted seal jooksid eestlasele omaselt meeli mööda. Mida mõtleb taevas, mida hobune ja mida inimene, kui ta on keskendunud kündmisele.
„Ei karda,” vastasin. Päike oli selleks ajaks välja tulnud ja meie oma retkel jõudnud maailmakuulsa meresõitja Adam Johann von Krusensterni sünnipaika Hagudis. Seal mõisa väravas kasvab hiigelsuur pärn. Loe edasi Keegi läheb ära, keegi edasi… Viimane kiri Roman Baskinile. →
Kui eestikeelne ja maailmakuulus teater otsustab, et lõpp on parem kui koos loomine, peame endalt küsima, miks me lasime sellel juhtuda. Täpsemini: miks me pole osanud neid hoida?
