Rubriigiarhiiv: Dialoog

Jaan Kaplinski Vene viltide ja Hiina puhvaikaga Eesti talves

 

 

Riputan siia aastalõpus Maalehes ilmunud loo Jaan Kaplinskiga. Lugu on leheruumist tingitud kärbeteta ja seepärast pisut pikem.

Oleme kinni progressi masinavärgis, ütleb mõtleja Jaan Kaplinski.

 

Jaan Kaplinski kirjeldus, kuidas teda tema maalt üles leida, on nagu luuletus: “Meile saab Tartu–Võru teed… läbi metsatuka. Kui mets paremal lõpeb, tuleb postkast, suur maakivi, tee üle põllu paremale, tee ääres noored pärnakesed. See tee viib meile, maja on Rootsi punane, kivikatusega, ümber park.”

Õues on üle kümne kraadi külma. Õhk sillerdab päikesest.

 

Jaan, kui kaua te nüüd kütsite, enne kui Mutiku talu soojaks läks?

Me olime, jah, naisega soojal maal. Olime selleks, et sooja saada ja olla rahulikult eemal. Naisel oli üks raamat lõpetada. Ta (Tiia Toomet – toim) oli mänguasjamuuseumi juhataja. Sellest on tulnud karuraamat ja mingid mänguasjade lood. Kõige põnevam, mis minu meelest tahab veel tööd, on mänguasjade lood, mis on inimeste lood.

Näiteks mingi neiu läheb Peterburisse guvernandiks. Juhtub nii, et ta satub rikka kaupmehe perre. Juhtub nii, et kaupmehe poeg armub temasse ülepeakaela ja vanemad ei olegi vastu. Siis tuleb revolutsioon ja nad põgenevad Eestisse.


Loe edasi Jaan Kaplinski Vene viltide ja Hiina puhvaikaga Eesti talves

Lennart teeb oma häält, Evelin oma ja siis on nad üks

 

 

Evelin Pang mõni päev enne plaadiesitluse kontserti oma kodus. Pildistas Maalehe fotograaf Sven Arbet.

Homme  (13.novembril) laulab Tallinna linnateatri näitleja Evelin Pang teatri Põrgulaval täispika plaadieesitluse kontserdi. Ei mäleta ajaloost sellist naisnäitlejat, kes sellega on hakkama saanud , mis on tema kummalise nimega (“…”) plaadil. (See lugu ilmus Maalehes).

Hakatuseks teeb Lennart, Evelini ja näitleja Priit Võigemasti kolm kuud ilmavalgust vaadanud poeg, nõudlikku häält. Evelin ütleb seepeale: “Õnneks on talle praegu veel üsna vähe vaja, piisab minu lähedusest.” Priit on proovis, armastab sakslast ja tütar Loviise hoidjatädi hoole all.

Kui Lennart häält ei tee parasjagu ja Evelin mõttesse vajub, kostab pausi taustaks korrapäraselt tiksuv kell. (Tikk-takk, tikk -takk…)

Loe edasi Lennart teeb oma häält, Evelin oma ja siis on nad üks

Tõnu Virve: Eesti on maja tee ääres

2003.aastal kirjutasin Maalehte loo Eesti läbi aegade ehk ühe parima teatrikunstniku Tõnu Virvega, kes nüüd teeb filme. Teatri ja kinomehe jutt on tähelepanuväärne ka viis aastat hiljem. Kas  sisuliselt on üldse midagi muutunud?

1960. aastatel hakkab Nõukogude Liidu majandus kosuma. Eesti kodudest visatakse välja vana mööbel. Kõike moderniseeritakse.

Tehakse ruumi uuele arhitektuurile. Tartus õhitakse (ametlikus keeles “tasandatakse”) sõjas purustatud Vanemuise teatri varemed – Eesti rahvuse sünni sümbol.

Pärnu Endla teatri varemetele – kohale, kus kuulutati välja Eesti Vabariik – hakatakse ehitama moodsat hotelli.

ERKI stiilipuhas maja Tallinnas “kaasajastatakse”. Kõik vana tahetakse unustada.

Draamateater saab Viktor Kingissepa ja Toompuiestee Juri Gagarini nime. Usk omariikluse taastamisse hakkab kaduma.



“Praegune Eesti film on osaliselt ehitatud nõukogude filmikunsti ideoloogilisele vundamendile,” väidab Tõnu Virve aastal 2003. Pildil on Ervin Õunapuu näituse “Miraazid” avamise seltskond. Vasakult Ain Jürisson, Andrus Kivirähk, Tõnu Virve ja küljega Roman Baskin.

Põletatud kirjanduse ja hävitatud kunsti asemele luuakse uut kultuuri. Kujunema hakkab nõukogude inimene. Nii ongi reaalne nõukogude võim jõudnud ka okupeeritud Eestisse.

Kuuekümnendatel sündinud inimestest peavad saama helgesse tulevikku uskuvad, täisväärtuslikud Nõukogude kodanikud. Selle aja noorte minevikumälu on hävitatud, side vanavanemate vaimse pärandiga läbi lõigatud.

Praegu on nad neljakümnesed.

Loe edasi Tõnu Virve: Eesti on maja tee ääres

Indrek Sammul Ugala hingelise elevuse vallas


 

 

Linnateatris arvestatavaks näitlejaks kasvanud Indrek Sammul juhib nüüd peanäitejuhina Ugala teatrit. Südamlik suhe publiku ja maailmaga – umbes nõnda sõnastab Eesti tippteatri kogemusega mees väikelinna teatri tänase loomingulise püüdluse.

 

Tean, Indrek, et käisid suvel Kukenoosi viljakuivatis Tõnis Mägi muusikalist elumõtisklust “Tarkus” kuulamas. Juhtus olema Uku Masingu sünnipäev just ja sellel etendusel juhtus… üks liblikate lugu?

See juhtus enne etenduse finaali. Korraks läheb lava pimedaks ja siis tuleb täisvalgus uuesti tagasi. Enne pimedaks minemist ilmus mu vaatevälja liblikas, kes lendas üles prožektorisse. Siis läks korraks pimedaks ja alla pudenes vaid õrn tolm. Mul tol hetkel seostus see, mida nägin, Juhan Viidingu luuletusega, kus liblikas lendab valgusesse, aknasse, küünlaleeki. Mõtlesin siis, et näed, Juhan tuli kohale. Kui paljud publikust seda üldse märkasid, aga mulle, mis seal salata, töötas see “Tarkuse” mõistmisel kaasa. Võimas, külmavärinate hetk.

 

Loe edasi Indrek Sammul Ugala hingelise elevuse vallas

Kuidas (l)avastada teatriprofessor Ingo Normetit

 

Ingo Normet, huvitavam kui pealtnäha. Viio Aitsami pilt.

Eesti kuulsaima lavakooli ( Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool) juhataja Ingo Normet alustab me vestlust igavalt – professionaalselt ja kiretult, akadeemiliselt täpselt, mis nüüd, tundub, peaks välistama kuulaja ja mahakirjutaja eksimused eos.

Imestus ka käib läbi mõtetest, et kui lavakooli asjadest nii emotsioonitult saab rääkida, miks siis ometi igal aastal just sellesse Ingo Normeti 14 aastat juhitud kooli selline tung on. Hiljem, kui professor Normetilt seda küsin, imestame mõlemad!

Kusagil tema monoloogi kolmandal minutil hakkab mulle kohale jõudma, et see, mida kuulen, on uudis.

Nii leiategi Ingo Normeti jutu esimese osa siitsamast alt uudistena. Meie kõnelus jätkus pärast uudiseid:

 

Jäin teie juttu kuulates mõtlema sellele, et peale Pepeljajevi, kes on Eestis tõesti väga tuntud mees, ei ole lavakoolil n-ö Vene suunal erilisi suhteid, mida eeldaks ja ootaks. Teie olete ju Anatoli Efrose õpilane?

Minu õpetaja on tõesti Efros. Aga lavakoolis on juba neljas kord lavastamas moskvalane Aleksandr Pepelyajev. Meil on lühemat aega õpetanud ka Adolf Šapiro, liikumisõppejõud. Praegu on Eestisse elama tulnud minu kursusekaaslane GITISest, bulgaarlane Mladen Kisselov. Tema on viimased 20 aastat Ameerika ülikoolides õpetanud teatrit. Ta tuleb nüüd samuti meile, õpetama nii näitlejaid kui lavastajaid.

Saan aru, et paljude noorte jaoks on Venemaa eksootilisem kui Lääs. Minuealiste jaoks on vastupidi, omal ajal ei pääsenud mitte kuskile mujale, kui ainult Venemaale. Kas see on nüüd sellest tingitud… Igatahes ei ole siin mingit tagamõtet. Nii on lihtsalt läinud. Peale selle on ka kõik organisatsioonilised asjad Läänega nüüd palju lihtsamad ajada.

Pea kõik meie lõpetajad on õppinud mitu kuud Londonis. Seda on finantseerinud Erasmuse fond , Kultuurkapital, Eesti Rahvuskultuuri Fond.

Venemaa on väga kallis, keelt ei osata enam, aga ma ei välista /…/ , et mõni tulevastest kursustest õpib mõni aeg Moskvas.

Neljas kursus läheb kevadel, vist aprilli lõpus Türki. Seal on teatrifestival ja nad mängivad Mart Kolditsa lavastust „Kummitus masinas“.

Loe edasi Kuidas (l)avastada teatriprofessor Ingo Normetit