Teatrikülgede palvel räägib kapist kunstnik Ervin Õunapuu.
Mitu kappi oled pidanud välja mõtlema ja teostama? „Toscas“ olid ka kapid? Mida kapp tähendab su jaoks kujundina?
Mikiveri „Tosca“ lavastuses kappe polnud, lisasin need omavoliliselt kujundusse, kui lavastust taastasin. Liikuvad raamaturiiulid kui sõna otseses ja kaudses mõttes uksed teistesse maailmadesse on mulle alati meeldinud, nendes on poisikeselikku salapära ja vanainimese akadeemilisust, nad tähendavad ja sisaldavad kõike. Mind kummitab üks jutuajamine Evald Hermaküla ja Juhan Viidinguga, aasta oli 1983. Istusime kolmekesi Olümpia hotelli numbritoas – Evald elas seal, kui ta lavastas Draamateatris Siegfried Lenzi näitemängu „Süütute aeg. Süüdlaste aeg“. Kõigi muude juttude seas rääkis Juhan Viiding loo, kuidas ühel ööl, kui ta raamaturiiuli ees seisis ja mingit köidet otsis, hakkas riiul tasakesi liikuma – ränkraske riiul avanes hääletult nagu hästi õlitatud uks. Juhan jutustas, et ta astus paar sammu tagasi, et liikuvale riiulile ruumi teha – ta polnud üllatunud ega imestunud, hirmust rääkimata –, kõik olnud nii reaalne ja selge… Ja seal, kummalises valguspilves, seisis ühtäkki tema isa Paul Viiding ja vaatas talle otse silma. Isa oli teinud paar sammu, asetanud parema käe tema nabale ja kohmanud: „Poiss, ära enam joo.“ Pärast seda oli vanamees kadunud, aga riiul enam ei liikunud – Juhan pidi hommikul raske raamatukapi ise tagasi punnitama.